teda intrigeeriva ja mõtlema paneva esinemise eest tänanud.
Uuema kirjanduse jõudmine UI-sse
Kirikul oli küll päris suur raamatukogu, ligi 30 000 nimetust, ja läänest saadeti sinna lisaks uuemat kirjandust nii saksa, soome kui ka inglise keeles. Tudengid vajasid siiski emakeelset materjali ning õppejõud võimalust oma vaadete vahendamiseks. Seetõttu kirjutas enamik neist ka eestikeelseid õpikuid, mida paljundati masinakirjas.
See pagas on nüüd osaliselt ka meie raamatulettidele jõudnud, eelkõige professor Salumaa teosed filosoofia ajaloost ja dogmaatikast, rääkimata Uku Masingu loomingust. Masing õpetas instituudis küll natuke varem, kui mina sinna asusin. Õnneks võisin teda külastada kodus ja sain enamiku tema esseedest ja käsikirjalistest teostest läbi lugeda. Pean siiski tunnistama, et tema 15-köiteline „Vana Testamendi käsiraamat“ murdis peagi mu hambad.
Mõned toetajad läänes saatsid teoloogilisi teoseid ka isiklikuks kasutamiseks. Nii sain 1970. aastate lõpul esimese paki välismaalt, Kurhessen-Waldecki kirikunõunikult Burchard Liebergilt. Selles leidus 17 köidet William Barclay Uue Testamendi kommentaare. See oli suur rõõm. Palju vaimulikele saadetud raamatuid läks kahjuks postis kaduma, ilmudes vahel välja, pühendus esilehel, riiklikus raamatukogus.
Tiit Salumäe pere 1977. aastal.
Eenok Haamer.
Õhtune „täiendusõpe“
Instituudis andis palju juurde isiklik suhtlemine, kuluaaride pool. Kuna konsistooriumi majas oli ruume vähevõitu, oli ühiselamuks seesama auditoorium või kõrval olev konsistooriumi saal, kuhu tõmmati õhtul välivoodid laiali. Tudengid ja õppejõud, kes tulid kohale teistest linnadest või maalt, said seal õhtu otsa vestelda, kohvi juua ja ka oma õhtu- ja hommikupalveid lugeda, mis oli oluline täiendus akadeemilisele teoloogiale.
Suhtlemine laienes muidugi ka väljapoole. Pärast loenguid liikus enamik tudengeid ja osa õppejõude edasi Pegasuse kohvikusse, kus mitmed neist olid stammkundedeks. Paljudel oli sõpru kultuuriringkondades. Meie laudkonnas, kuhu vaheldumisi sattusid Tiit Salumäe, Eenok Haamer, Villu Jürjo, Kalle Kasemaa, Kalle Lindi, Peeter Kaldur, Jüri Bärg, Ann Piik, Svetlana Gorjunova jt, istusid tihtipeale kultuuri- ja kunstiinimesed ning tudengid lavakunstikateedrist ja konservatooriumist, näiteks Juhan Viiding ja Peeter Volkonski. Kuivõrd instituudi koduks oli konsistoorium, viskasime nalja, et nüüd on koos kaks „konsi“ või kantsi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
