ja kogu maailm näeb sinu ilu, mille ma neile leidmiseks jätan. Ära sina muretse. Sa lähed siit edasi paremasse paika. Seal ootab sind rahu ja keegi ei saa seal sinu ilu kunagi hävitada. Ma päästan su sellest maailmast, kus on nii palju kurja, nii palju koledust.“
Naine hakkas veelgi kõvemini rähklema, kuid mees suurendas survet. Naise käed valutasid kõvasti, ilmselt ei käinud nendest veri enam läbi. Mees naeratas, talle tundus, et on midagi suurt korda saatmas. Tema võim oli nii tohutu, et ta võis ühe inimese eluga teha, mida heaks arvab. Ainult tema otsustas sellel hetkel, kas see naine jääb elama või peab surema. Tema oli praegu jumal, sest kes muu saaks olla nõnda võimas, et võiks otsustada elu ja surma üle.
Järsu liigutusega laskis mees iluduse suu lahti, pani käed talle kaelale ning pigistas seda kindla survega. Uus adrenaliinilaeng läbis ründaja veresooni ja ta peaaegu aimas, kuidas elu nendest läbi voolas, tõeline elu, mitte paigaltammumine või ootus. Naine ei suutnud peale haleda piiksatuse midagi kuuldavale tuua, tema silmad läksid ehmatusest ja survest punni. Mees nägi, kuidas veresooned neis esile kerkisid. Naine siputas meeleheitlikult jalgade ja kätega, püüdes veel viimast jõuvaru kokku koguda, et vastasest jagu saada. Korraks tundis ründaja, et kaotab tasakaalu, ent saavutas kiiresti endise kindluse. Ta tugevdas vihast haaret veelgi ja arvas end kuulvat raksatust, mis naise kaela purustas. Kuigi naise keha oli muutunud lõdvaks ja ta nägi, et enam pole vaja pigistada, ei suutnud ta kohe lõpetada. Naise kael tema peos oli tunnistus sellest, et võim on tema käes, võim, mida keegi endale võtta ei saanud.
Lõpuks istus mees naise surnukeha kõrvale maha ja vaatas igaks juhuks ringi, ega keegi läheduses hiilimas polnud. Siis oleks tulnud ka tunnistaja vaigistamiseks jõudu leida. Naise kallal toimetades polnud ta suutnud enam ümbruskonnale tähelepanu pöörata. Tema rõõmuks polnud kusagil kedagi ja väljas oli ka päris hämar, kuid mitte veel nii pime, et ta poleks oma tööd korralikult imetleda saanud.
Naise keha oli veel soe ja paistis täiesti elusana. Tundus, nagu ta magaks, aga ta ei hinganud enam ning kael oli muljutud ja sinakaks tõmbumas. Nagu ilus nukk, kes ongi siin ilmas vaid selleks, et silmailu pakkuda. Mees silitas naise pehmeid juukseid, mis olid nüüd sassis, ja mõtles samas, kuidas ta teistele leidmiseks jätta. Tema töö ilu sai ainult korra esitleda ja siis on see läinud.
Lihtsalt parki vedelema jätta ta naist ei soovinud, see oleks liiga igav olnud. Pigem pidi see olema metsik ja šokeeriv. Kui inimesed naise hommikul siit leiavad, siis nad alles näevad, milleks ta võimeline on. Ta asus tegutsema. Kaasa oli tal võetud nöör, millega oma saaki üles riputada, samuti nuga sõnumi graveerimiseks, ja isegi piits, mida ta plaanis loominguliselt kasutada. Vajalikud asjad oli talle kaasa pannud partner, kellega oma rõõmu jagamist ta ei läbenud ära oodata. Tuli kiirustada ja siis märkamatult umbes pool kilomeetrit eemal seisva auto juurde jõuda.
Käed olid kummikinnaste all higistama hakanud. Kui ta need kodus ära rebib ja prügikasti viskab, siis nad alles hakkavad tähistama, ootama hommikut, mil kõik teisedki sellest kuulevad. Aga tähistamise asemel tunneksid nad meeleheidet ja ängi, lootusetust ja hirmu, mida ainult tõeline kurjus külvata võib. Hommikul tärkav päikesevalgus toob kõik öised saladused nähtavale, ka kõige paremini varjatud.
1.
Viimasel ajal oli kogenud uurija siin pargis õige tihti jalutamas käinud. Selleks, et mõtteid tuulutada ning pärast väsitava tööpäeva lõppu üksi olles mõelda ja leida vastuseid küsimustele, mis teda painasid. Hilissuvine aeg on sellisteks jalutuskäikudeks parim. Ei ole liialt külm, aga samas natukene näpistab, kui jakki pole peale visata. Ei ole enam palavust ega lämbet õhku, mis südasuvel higist leemendama paneb. Inimeste eelistused on mõistagi erinevad ja kõigile ei pruugi sellised olud sobida.
Õhtuses hämaruses ei liikunud siin kunagi eriti palju inimesi. Võis juhtuda, et jalutuskäigu ajal ei näinud pargi selles osas ühtegi hingelist. Oli ta ehk töötanud isikuvastaste kuritegude rühmas liiga kaua, et midagi karta? Pealegi oli vähe tõenäoline, et inimtühjas pargis võiks inimest midagi ohustada, ehkki välistada seda ei saanud. Kas selle tõttu peaks alati pelgama, et keegi võiks meid kusagil varitseda? Oli siis igas pimedas nurgas mingi potentsiaalne koll peidus? Kogenud uurija arvates oli võimalike ohtude ettekujutamine ja nende kartmine lollus, see oli neurootiliste ja argpükslike inimeste tundemärk. Selliseid asju karta oli sama hea, kui pidevalt surma oodata. Säärastel puhkudel võiski surm sind ootamatult tabada – mõttel on jõud.
Heidutavaks tegi selle koha pargis vaid üks kahe aasta tagune mõrv. Alguses tema küll selle juhtumiga ei tegelenud, kuid üksikasju teadis ilmselt iga endast lugupidav inimene, kes vähegi ajalehti luges või õhtuseid uudiseid kuulas. Sellised uudised loeb inimene oma uudishimuliku loomuse tõttu alati läbi ning taolised teemad tõmbavad massid käima ja arvamust avaldama. Meediaväljaannetele oli see ainult positiivne ja klikkide arv tõusis taevasse. See omakorda tähendas rohkem raha ja tähelepanu, mida iga väljaanne ihales. Suuresti olenes meediaväljaande uudise serveerimise viisist ka see, kuidas juhtum lõppkokkuvõttes inimestele mõjus, kas paanikat külvavalt või hoiatavalt.
Too tüdruk oli kaks aastat tagasi õhtust sörkjooksu tegema läinud. Aeg võis olla seitsme ja kaheksa vahel. Mitte kuigi hiline ja hulljulge selliseks ettevõtmiseks. Liiati peeti seda piirkonda väga turvaliseks. Kuni selle õhtuni. Neiu ei naasnud oma jooksult enam kunagi koju. Vanemad ei teatanud tema kadumisest enne hommikut, sest ta jõudis tihti hilja koju, veetes sageli pärast trenni aega poiss-sõbraga. Enne vanemate teadet politseile olid tüdruku surnukeha pargis märganud varahommikused möödakäijad, kes sellest ärevalt hädaabinumbrile teada andsid. Ilmselgelt surnud ja piinatud naise avastamine võib verest välja lüüa ka inimese, kes on niisuguse olukorraga varasemaltki kokku
puutunud.
Tüdruk oli puu otsa üles poodud. Uurija võis praegugi seda puud eemal silmanurgast näha. Juhtumit ei peetud kunagi enesetapuks ning seda väga lihtsal põhjusel. Esiteks oli naist pekstud mingi piitsataolise esemega nii, et tema riided ja nahk olid peaaegu ribadeks. Teiseks oli tapja maha jätnud sõnumi. Puu sisse oli noaga lõigatud: ESIMENE.
See sõnum tekitas rahvas hetkega paanika ja „graveering“ illustreeris kõikide ajalehtede esikaasi. Pealegi oldi kindlad, et naine oli enne poomist surnuks kägistatud, isegi enne, kui kohtuarst seda kinnitada jõudis. Inimesed on järelduste tegemisega kärmed ja alati nad ei eksigi.
Hilisemal lahangul selguski, et piitsutamine oli toimunud pärast surma, mis oli isegi hea, arvestades, kui palju valu oleks selline tegevus teinud elavale inimesele.
See kõik oleks võinud nüüd olla unustatud ja lõpetatud, paraku tapeti eile juba kolmas neiu. Igal aastal samal kuupäeval. Nagu õhtune ohvririitus, millega tähistatakse ühe aastaringi möödumist. Politsei oli küll valvet väljas tugevdanud, aga mõrtsukas valis alati uue koha, mis tegi tema tabamise raskemaks. Igasse parki valvet tagada ju ei suudeta. Kõige uskumatum oli aga see, et tapja oli kogu aeg politseiga ühenduses. Saatis pidevalt vihjeid ja kirju, kuid keegi polnud suutnud tema isikut välja selgitada. Polnud tekkinud isegi mingisugust aimdust ega kahtlust, kes see närukael olla võiks. Oli ta tõesti nii osav või oli politsei saamatu?
Uurija ei mõelnud päris samamoodi kui ülejäänud inimesed, ta teadis, et keegi ei suuda lõpuni eksimatu olla. Samuti teadis ta, kui palju tema osakonna töötajad selle juurdlusega vaeva on näinud.
Nüüd sokutati see juhtum talle, sest senine vastutav uurija oli töölt lahkunud parematele ja tulusamatele jahimaadele. See pakkus talle huvi nagu kõigile teistelegi. Ta ootas pikisilmi tapja ja tema motiivide väljaselgitamist. Talle ei meeldinud vaid meediakära, mis nii suuremahuliste asjadega alati kaasas käis. Ta eelistas rahulikku töötamist, kus polnud suurt survet kiiresti tulemusi näidata. Enesekriitika pidi uurijal alati säilima, liigne enesekindlus oma töös võis rappa viia.
