vanatüdruk, kes oma viha ilusate peale välja valas?
Siiski oli jõutud seisukohale, et tapjaks on pigem mees, kuigi seksuaalset vägivalda ei olnud naiste peal kasutatud. Ent tapetute kallal sooritatud vägivald oli niivõrd jõuline ja brutaalne, et vaid väga väikese tõenäosusega saaks sellega hakkama naisterahvas, kui tal just abilist pole. Kõik tapetud naised olid keskmisest paremas vormis ja oleksid suutnud oma liigikaaslasele suuremat vastupanu osutada, kui tundmatu ründaja oleks naine olnud.
Kõik kolm tüdrukut olid tapetud Tallinna erinevates parkides. Selge oli, et enne mõrtsukas lõpetada ei kavatse, kuni keegi ta tabab ja kuritöödele piiri paneb. Ta tõesti lootis, et tema värske pilk ja nutikus aitavad mõrvad lõpuks lahendada. Piisab ainsast pisikesest veast ja mõrtsukas on neil käes.
Uurija jalutas natuke aega veel ringi ja nägi eemal paari inimest. Nad olid tulnud siia selle puu juurde. Graveeringut sellel enam näha polnud, kuid puu all oli väike mälestuskivi, mille olid siia paigutanud esimese tapetu vanemad. Selle ees olid mõned tuule tõttu liiga vara kustunud küünlad ja lillekimbuke. Eilsel aastapäeval käisid lähedased ilmselt mälestamas. Kurb, et pärast kahte aastat polnud ikka mingisugust lahendust. Seda tuletati meedias pidevalt meelde, kirjutati ängist, mis on vallanud tapetute vanemaid ja teisi lähedasi. Nüüd oli tema kord see lahendus leida. Oma last ei saa vanemad küll iial tagasi, aga nad teaksid siis vähemalt, et süüdlane pole pääsenud puhtalt, et ka tema peab maksma ja kannatama, kui taolised koletised üldse on võimelised tõeliselt kannatama.
Uurija hakkas tagasi kodu poole jalutama ja märkas äkki eemal ühte tumedat kogu. Tema nägu polnud näha, sest kapuuts oli üle pea tõmmatud. Uurijat läbis külmajudin ning halba aimates hakkas ta kogu poole liikuma, kuid tundmatu pööras oma pea teisele poole ja pistis kiiresti jooksma. Uurija lisas samuti kiirust, et mehele järele jõuda. Kehaehituse järgi pidi see mees olema. Uurija ei tahtnud küll ennatlikke järeldusi teha, aga aimas, kes see mees olla võib. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, ent vahemaa kasvas kiiresti. Enda meelehärmiks kaotas uurija mehe juba mõne aja pärast silmist, sest tema füüsiline vorm polnud kaugeltki nii hea, et edumaad omava jälitatavaga võidu joosta. Mehe jalad olid tema omadest märksa pikemad ja väledamad, keha sitke ja sale. Uurija jätkas tiirutamist veel pool tunnikest, kuid andis siis alla, sest teine oli ammu öhe kadunud.
Enne koju suundumist andis uurija politsei telefonile juhtunust teada. See oli midagi uut. Veel kunagi polnud mõrvar ennast kellelegi näidanud. Kuna see juhtus samal päeval, kui teda asjaga tegelema määrati, siis ehk võis ta kahtlast inimest lihtsalt ise ette kujutada või pistis suvaline võõras jooksma, kui keegi ainiti tema poole liikuma hakkas? Ent uurija oli elanud piisavalt kaua ja saanud küllalt elukogemust, et mitte paljut juhuse kaela ajada. Pigem oli targem juhust üldse mitte usaldada, vaid karta ja oma tulihingeliseks vaenlaseks pidada. Juhuse kaela ajamine võib meid lõpuks õigetest niidiotstest üsna kaugele viia.
Uurija käis duši all ja võttis enne magamaheitmist ühendust oma otsese ülemusega, kes ei pannud kunagi pahaks, kui tähtsa asja tõttu hilisel ajal tülitati. Pigem ajas teda närvi, kui millestki olulisest viimasena kuulis.
„Kas midagi on juhtunud, Lee?“
Lee oli uurija perekonnanimi ja nii teda kõik kutsusidki ning talle see sobis. Tööl polnud keegi tema eesnime kunagi kasutanud ja üldse vist oli seda harjunud ütlema vaid tema ema, kui too veel elus oli.
„Ei teagi, kas see on mainimist väärt, aga käisin täna seal jalutamas, kus kaks aastat tagasi esimene mõrv toimus. See on minu kodule väga lähedal, nagu tead. Nägin endast eemal seismas ühte imelikku kuju, kes oli üleni musta riietatud. Enne, kui sain teda kontrollida, jõudis ta minu eest ära joosta ja pimedusse kaduda. See võis muidugi juhus olla …“
„Aga sa ei usu seda?“ katkestas Valdur teda järsult.
„Tead ju mind küll, olen vahel paranoiline, aga samas mitte alati põhjuseta. Kurat, ma olen enda peale nii vihane, et ta minema pääses ja ma ei saanud tema isikut kontrollida! Tahaksin midagi puruks peksta!“
Lee surus vaba käe rusikasse, et pinget kontrollida.
„Sa pead kainet mõistust säilitama, Lee. Kui see oli tapja, siis on tal kogu tegutsemine hoolikalt läbi mõeldud. Minna lähedale, aga hoida piisavat distantsi. Narrida, aga mitte kätte anda.“
„Ei kahtlegi. Andsin ka patrullidele teada, kuigi suurt kasu sellest pole. Tema välimust ma eriti ei näinud ja riietust pole raske muuta, liiati ei ole üleni tume riietus meie tänavatel mingisugune haruldus. Nägu polnud kapuutsi alt üldse näha ja pealegi oli väljas juba üsna pime.“
„Sul on aasta aega, enne kui …“
Lee ohkas. „Sa ei pea seda mulle meelde tuletama, Valdur. Tean isegi, kui palju mängus on ja kui vähe me siiani teame. Tulen hommikul vara ja vaatan toimikud kriitilise pilguga üle, äkki suudame välja mõelda midagi, mis lahendusele lähemale viiks.“
„Loodame. Head ööd.“
Lee katkestas kõne ja läks voodisse. Mõtetes oli ta juba toimikute ja tapetud tüdrukute juures. Surnud inimesed võivad aidata päästa elusaid, kui me oskame nende jäetud vihjeid õigesti lugeda. Selleks oli vaja natuke aega ja nutikust.
2.
„Lee, kuulsime, et sa ei saanud eile ühte tüüpi pargis kätte. Keskeas on vats väheke suureks läinud? Me teame, mis aitaks.“
Kaks kolleegi irvitasid, kuigi nägid isegi, kui heas vormis ta oma vanuse kohta oli. Trenni oli ta armastanud teha politseikoolis käimisest saati, ent jooksmises oli alati olnud vaid keskpärane, sest keskendus rohkem jõutrennile. Vanuse vastu aga ei saa
meist keegi.
„See pole koht naljatamiseks,“ urahtas Lee, püüdes mitte liialt ärrituda. Politseinike naljad võisid olla pilkavad ka siis, kui käsil olid tõsised teemad. Teda ei olnud just lihtne tühisest asjast käima tõmmata.
Kuigi Lee oli oma töös alati hea olnud, siis kaastöötajate seas ei olnud tal kunagi erilist populaarsust. Asi oli vist selles, et ta oli pigem üksik hunt ega armastanud koostööd teha. Ühistest üritusest polnud ta samuti peaaegu kunagi osa võtnud. Ega kellelegi ei meeldi, kui üks teiste seast palju välja paistab. Kõik tahtsid tunnustust ja tähtsamaid asju endale saada.
„Arvad, et see võis tema olla?“ küsis teine nüüd tõsisemalt.
Lee kehitas hooletult õlgu, kuigi tema sisemuses möllas torm.
„Võimatu on midagi arvata enne, kui kindlalt teame. Kui see oli tema, siis on ta kahtlemata valmis riskima. Käegakatsutavalt nii lähedal, aga samas kättesaamatu. Kas pääseb või saadakse kätte? Kui ta nii ettearvamatult tegutseb, siis ei tea kunagi, mida ta järgmiseks võib plaanida.“
„Ülbe.“
„Tagasihoidlikud pole tapjad. Veel vähem sarimõrvarid. Temas on piisavalt ülbust ja viha.“
„Jah. Tuleb tüdrukuid toas kinni hoida, kuni ta kinni nabitakse!“
Lee ohkas ja vaatas paberivirna enda ees. Need vihjed olid täpselt sellised, millest võis välja lugeda paljusid asju ja samas mitte midagi. Selles valguses ei saanudki teistele uurijatele midagi ette heita. Ka tema poleks neid juhtumeid ilmselt praeguseks lahendanud. Kogu see asi oli kurb ja vihastamapanev, kohati lausa
lootusetu.
