Pargimõrvad. Helen Prins

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Pargimõrvad - Helen Prins страница 5

Pargimõrvad - Helen Prins

Скачать книгу

ta tavaliselt hommikul lisaks kohvile klaasitäie piima. See tekitas sees sooja tunde ja meeleolu läks mõneks ajaks natuke paremaks. Oma osa selles võis olla ka mõtetel emast, mis piimaga seoses muidu alati karmi hingega uurijale pähe tikkusid.

      3.

      Lee oli kolinud oma korterisse kaheksa aastat tagasi. Suhted naabritega olid pigem neutraalsed kui vaenulikud, aga mitte ka üleliia sõbralikud. Ta ei otsinud sõpru enda lähedusse ja eelistas palju üksi olla.

      Otse tema all asuvas korteris oli kogu aeg elanud Aime, kes kaotas oma pensionärist mehe juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Sestap oli naisel alati palju vaba aega ja ta oli ümbritseva suhtes väga uudishimulik. Teda oli alati häirinud korrus kõrgemal elav politseinik, kes vaatamata pärimistele endast eriti midagi rääkida ei tahtnud. Vanadel inimestel on vaba aeg priilt käes ja selle tõttu tekibki neil tihti komme oma nina teiste asjadesse toppida.

      Aime läks eriti põnevile siis, kui kuulis, et Lee hakkab uurima palju kajastust leidnud noorte naiste tapmisi. Ta lootis, et uurijale lähedal olles on temal võimalik teistega võrreldes rohkem teada saada. Nii võttis ta Lee käimised eelnevast suurema luubi alla.

      Kui ta kuulis, et Lee oli mõrvarit nende lähedases pargis näinud, tundis ta esiti hirmu. Siis meenus talle, et oli see õhtu näinud Leed ärevil seisundis majja tagasi tulemas. Aime köögiaken asus maja välisuksega samal pool ja ta armastas seal õhtuti pimedas istuda, jälgides inimeste tulekut ja minekut. Et lapsi neil mehega polnud ja sõbrad olid juba üsna eakad või sootuks surnud, siis polnudki vanal naisel palju muuga oma aega sisustada. Kuna Lee oli tavaliselt väga rahulik, siis oli naisel kange kihk tema käest toimunu kohta lähemalt uurida, kuid pidi ikkagi leppima meedia poolt pakutavaga nagu kõik teisedki.

      Aime oli maja põliselanikuna ennast ammu sokutanud korteri­ühistu juhatusse. Talle meeldis kõigega kursis olla ja võimalusel endale sobivalt asju suunata. Seda oli ta tihtipeale ära kasutanud ka elanikega suhtlemiseks, sest majaga seoses oli alati vaja midagi arutada. Paljud olid oma korteri välja üürinud ja nendega tekkis alailma probleeme, sest üürnik polnud võõra varaga kunagi nii hoolas nagu vaja. Aime teadis, et Lee oli ise oma korteri omanik, aga ta murdis pidevalt pead selle üle, miks niisuguses vanuses mehel naist ega lapsi pole. Selle välja selgitamise oli ta endale südameasjaks võtnud.

      Raadio keskpäevased uudised akna all istudes ära kuulanud, läks vana naine kohustuslikule ringkäigule maja ette. Seal seisis üks pink, kus ta armastas istumas käia. Aeg-ajalt liitusid temaga mõned naabrinaised, kes päevasel ajal samuti kodus olid. Täna oli sinna enne Aimet sattunud Malle, kelle mees hetkel ravi tõttu haiglas

      viibis.

      „On alles päev. Nigu tahaks sadama hakata, aga ei taha ka õieti,“ ütles Malle tervituse asemel. Tema rääkis alati sadamisest, sest aiamaa vajas kastmist, kuigi oli juba sügis ja seda vihma polnud kellelegi tarvis. Ilmast rääkimine pakkus inimestele ka turvalise tagala, kui muid, häirivamaid teemasid vältida taheti.

      „Malle, meil on siin tähtsamaid asju kui vihm. Uurija meie majast püüab ju seda pargimõrvarit! Kujutad ette? See tüüp käis ju meil siin Kadriorus ka luuramas! Sa ju mäletad, et esimene laip leitigi sealt.“

      „Häh, püüab, kes püüab, ammu oleks aeg ta kinni võtta. Meiesugused mutid ei pea õnneks tema rünnakut kartma, kuna tuu jahib ainult noori näitseid,“ naeris Malle, aga see ei mõjunud Aimele naljana. Ka Malle lõpetas naermise ja püüdis mõtteid mõrvadest oma peast välja ajada, sest ta ei tahtnud hirmu endale ligi lasta. Tema sisse mahtus üks hirm korraga ja noil päevil oli kõige olulisem see, et vanamees haiglast kosununa veel koju saaks. Üksi jäänud mutte oli nende tänaval liigagi palju.

      Aime ei hakanud siiski teist hurjutama ja mõtles, millal Lee koju võiks tulla ja ehk tal õnnestuks temalt midagi põnevat teada saada. Hetkeks kaalus ta sedagi, et annaks meediale salaja märku, kuidas ta oli tol õhtul näinud uurijat närvilisena koju saabumas, aga laitis selle mõtte enda jaoks kiiresti maha. Midagi uut oli vaja teada saada.

      „Kuidas siis Matil ka on? Saab varsti koju?“

      „Ah, mis ma tean rääkida. Päev korraga, aga loodame, et varsti.“

      Need vanaprouad, kelle kaaslased veel elus olid, hoidsid sellest lootusest kõvasti kinni, et armastatud nende kõrval võimalikult kaua oleks. Teadsid nad ju hästi, et harva elab mees naisest kauem. Eriti teravalt andis see tunda nende eas.

      4.

      „Mul on vaja tööle minema hakata. Saad ise koju või tellin takso?“

      „Saan hakkama. Mul oli väga lõbus, kordame?“

      Naine pilgutas Leele silma, tõmbas jaki peale ning tegigi minekut. Leel oli tööle jõudmisega juba päris kiire. Enne auto juurde jalutamist ootas ta, et takso naisega oleks nurga taha kadunud.

      Kuigi abielluda ta ei soovinud, külastasid teda aeg-ajalt mõned sõbrannad, kellega lõbusalt aega veeta. Vallalise mehe rõõmud. See tots oli päris kuum ja kindlasti kavatses Lee teda veel näha. Kuni too hakkab sõrmust ootama. Siis tuli kahetsusega teatada, et nad ei saa enam kohtuda. Lee elus oli ruumi paljudele asjadele, aga mitte abielule ja õnnelikule pereelule. Polnud ka ema, kes oleks lapselapsi palavalt oodanud. Perekonna puudumine võis paljudele inimestele kurvana tunduda, aga mitte talle. Lapsi igatsesid nagunii rohkem naised, kelle sees see pesapunumise geen asetses. Lee ei soovinud enda neetud geene kellelegi edasi

      pärandada.

      Enne majast väljumist vaatas Lee harjumuspäraselt postkasti ja avastas sealt valge ümbriku, millel ühtegi kirja peal polnud. Sõiduki juurde kõndides avas Lee käte värisedes ümbriku, sest aimas, et tegemist pole tavalise kirjaga. Mitte mingi valemiga ei ilmuks lage valge ümbrik tema postkasti niisama.

      Seal oli üks valge paber, millele oli arvutil suurte tähtedega kirjutatud:

      „LÕPUKS SINA. MA TAHTSIN KOGU AEG, ET SINA SEDA UURIKSID. SA LEIAD MINU, NAGU MINA LEIDSIN SINU. PEATSE KOHTUMISENI.“

      Kas Lee oleks pidanud olema ehmatanud, et mõrvar teadis, kus ta elab? Seda polnud kuigi raske välja uurida. Eriti, kui too õhtu jälgis teda sama mees. Tähendab, ta teadis juba siis. Ta võis Leed jälgida nii palju kui soovis ja tema ei pruukinud sellest arugi saada. Me ei suuda kunagi lõpuni aduda kõike, mis meie ümber toimub.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4R7URXhpZgAASUkqAAgAAAAMAAABAwABAAAA

Скачать книгу