vt Aphrodite
Agamemnon [aga’memnon] Mükeene kuningas, Atreuse poeg, Menelaose vend, Klytaimestra kaasa ning Orestese, Elektra ja Iphigeneia isa; kreeklaste sõjakäigu juht Trooja vastu. Aulises, kus kreeklaste laevastik tuulevaikuse tõttu seisis, ohverdas Agamemnon ennustaja Kalchase soovitusel Artemisele oma noore tütre Iphigeneia ja sütitas sel kombel oma naise lepitamatu vihkamise. Pärast sõjakäigult naasmist tapsid Klytaimestra ja viimase armuke Aigisthos Agamemnoni pidulauas. Isa surma eest tasusid omakorda kätte Orestes ja Elektra. Tema lugu on üksikasjalikult käsitlenud Aischylos ja Seneca oma tragöödiates. Vt ka Trooja sõda.
Agatha, püha [aga:ta] 3. saj Sitsiilias elanud märter, kellel piinamise käigus olevat ära lõigatud rinnad. Seetõttu kujutatakse teda kunstis sageli vaagnaga, millel on kaks naiserinda. Pärast Agatha surma olevat Catania linnarahval vulkaanipurske ajal õnnestunud peatada laava vool Agatha loori abil. Agatha on ammede kaitsepühak, tema mälestuspäeva tähistatakse 5. veebruaril.
Aglaia [ag’laia] Üks kolmest graatsiast. Hesiodos (7. saj eKr) väidab ta olevat olnud Hephaistose abikaasa, ehkki hilisemad allikad nimetavad sepatöö jumala kaasana hoopis Aphroditet.
Agnes, püha 3. saj Rooma lapspühak. Pärimuse kohaselt pühendus kolmeteistkümneaastasena ristiusule ja keeldus abiellumast Rooma prefekti pojaga. Häbistamiseks viidi Agnes lõbumajja, kus tütarlapse juuksed olevat tema alastuse varjamiseks kohe maani pikaks kasvanud (teistel andmetel olevat talle taevast heidetud hõbedane rüü). Kui teda tuleriidal hukata taheti, ei teinud leegid talle vähimatki häda. Kunstis kujutatakse Agnest sageli koos puhtuse sümboli tallega. Tema mälestuspäev on 21. jaanuar.
Agni India mütoloogias üks vanemaid jumalaid, tulejumal, kodukolde kaitsja, taevane preester ning inimeste ja jumalate vahemees.
Aguri soov „Vaesust ega rikkust ära mulle anna.“ (Õp 30, 8).
Ahasveros (Ahasveerus) Selle nime all esineb vanas testamendis Estri ja Esra raamatus Pärsia kuningas Xerxes I (485–465 eKr), Estri abikaasa. Taanieli raamatu Ahasveros (Tn 9, 1) on tänini identifitseerimata. Vt ka Igavene Juut.
Ahriman (Angra Mainju) Pimeduse ja kurjuse kehastus muinasiraani masdaistlikus usundis.
Ahura Mazda vt Ormuzd
Aias (lad Aiax, Ajax) Kreeka sõdalane Trooja sõjas, keda „Iliases“ nimetatakse Achilleuse järel vapraimaks ja tugevaimaks kreeklaste leeris. Samas oli Aias üsna aeglase mõtlemisega ja äärmiselt uhke. Kaotanud langenud Achilleuse relvade pärast peetud võistluse Odysseusele, hullus ja tappis kreeklaste lambakarja. Hiljem mõistusele tulles sooritas häbi pärast enesetapu. Peategelane Sophoklese samanimelises tragöödias. Homerose „Odüsseias“ esineb teinegi selle nimega kreeka kangelane, kelle koduteel uputab Poseidon kättemaksuks Kassandra häbistamise eest (nn väike Aias).
Aiolos (lad Aeolus) Müütilisel Aioolia saarel elanud tuultekuningas, kes Odysseuse ja tolle kaaskonna koduteel Troojast kinkis kangelasele nahkpauna suletud vastassuunalised tuuled, et hõlbustada rändurite kojujõudmist. Aiolose saarteks nimetati varem Sitsiiliast kirdes asuvat saarterühma, praeguse nimega Lipari saari.
Aktaion [ak’taion] Kreeka pärimuse järgi kütt, kes kogemata sattus nägema ojas kümblevat Artemist, karsket jahijumalannat. Vihane jumalanna muutis noormehe hirveks, kelle ta enda koerad seejärel lõhki rebisid.
Aktion Neem Kreeka läänerannikul, kus Octavianuse, hilisema Rooma keisri Augustuse laevastik 2. septembril aastal 31 eKr purustas Marcus Antoniuse ja Kleopatra ühendatud merejõud. → Pöördelise tähtsusega lüüasaamine.
Aladin (Aladdin, Ala ad-din) Üks tegelasi „Tuhande ja ühe öö“ juttudes, kes imeväelise kalliskivi (varasemates, Antoine Gallandi prantsuskeelsel mugandusel põhinevates tõlgetes „imelambi“) abiga ajab kokku suure varanduse.
Alastor [a’lastor] Majaga ja perekonnaga seotud paha vaim antiikmütoloogias, laste nuhtleja isade eksimuste pärast. Kasutatud ka ühena Zeusi tiitlitest.
Alberich [alberihh] Päkapikkude kuningas germaani muistendites. Esineb „Nibelungide laulus“ Siegfriedi vasalli ja varahoidjana.
alguses oli sõna „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal ... Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“ (Jh 1, 1–5) Kreeka mõistel logos (’sõna’, ’kõne’, ’mõistus’) on antiikfilosoofias pikk ajalugu. Herakleitosel tähistas see korra või seaduspärasuse alget looduses. Stoikutel kujutas see kõrgemat mõistuslikku jõudu, kõigi asjade olemise põhjust. Philon Aleksandriast (juudi teoloog ja filosoof, Kristuse kaasaegne) käsitas seda Jumala atribuudina, mille vahendusel Jumal ja tema looming saavad tunnetatavaks inimesele. Eespool toodud lõigus evangeeliumist seab apostel Johannes Philonile vastu väite, et logos ja Jumal on samastatavad, ja kuulutab kohe (Jh 1, 14), et Sõna on saanud lihaks Kristuses, väljendades seega kreekapärasel kujul judaistliku usundi käsitust loovast Jumalast ja messiast. Selles tähenduses Sõna ei tohiks ära segada „jumalasõnaga“, st Jumala käskudega või pühakirjaga.
Ali Baba Peategelane „Tuhande ja ühe öö“ jutus „Ali Baba ja nelikümmend röövlit“, mis on Euroopas tuntuks saanud eelkõige prantslase Antoine Gallandi 18. saj pärinevas mugandatud variandis. Satub juhuslikult kuulma võlusõna „Seesam, avane!“, mis võimaldab talle juurdepääsu varandusega täidetud koopasse.
Alkestis [al’kestis] Peliase tütar, Tessaalia kuninga Admetose naine. Moirad nõustuvad Admetose elulõnga pikendama, kui keegi on nõus surema tema eest. Kui kuninga raugaeas vanemad poja palve tagasi lükkavad, ohverdab ennast tema kaasa, kelle vägilane Herakles seejärel Hadesest maa peale tagasi toob. Alkestis on peategelane Euripidese samanimelises tragöödias. Tema nimest on saanud ennastsalgavuse sümbol.
Alkyone (Halkyone, lad Alcyone) [alküo:ne] Tuultekuninga Aiolose tütar, Keyxi kaasa, kes nägi unes, et mees on merel tormiga uppunud. Järgmisel hommikul leidis ta rannalt mehe surnukeha. Kui ta leinates merre viskus, muutsid härdunud jumalad tema ja Keyxi jäälindudeks. Igal aastal talvise pööripäeva eel on seitse päeva, mille jooksul meri on peegelsile; sel ajal hauduvat jäälinnud oma ujuval pesal. Neid rahupäevi nimetatakse Alkyone päevadeks v Alkyoniks.
Alpheus ja Arethusa (kr Alpheios) [alfeus, aretu:sa] Rooma luuletaja Ovidiuse poolt ümber jutustatud kreeka pärimuse järgi hakkas noort, kaunist ja karsket kütitari Arethusat armastama jõejumal Alpheus. Suutmata pealetükkija eest kauem põgeneda, hüüdis neid appi oma kaitsjannat, neitsilikku jumalatari Dianat. Viimane muutis Arethusa allikaks ja lasi tal pageda maa-aluse tunneli kaudu Ortygia saarele Sitsiilia rannikul, kus Diana püha allikas on näha tänapäevani. Ometi ei vabanenud tütarlaps ka siis armunust, kes voogudeks muutununa järgnes talle läbi tunneli. Kreekas Alpheuse jõkke heidetud puukauss kerkivat alati pinnale Arethusa allikas.
Amadis 13. saj pärineva portugali v hispaania rüütliromaani (esimene säilinud väljaanne hispaanlase G. O. de Montalvo „Amadís de Gaula“, 1508) peategelane, Walesi kuninga Perioni ja Bretagne’i vürstitari Elizena poeg, orvuna üleskasvanud vapper „lõvirüütel“, teadlane, muusik ja luuletaja, kes pärast pikki seiklusi võidab armastatud Oriana südame ja käe. On Don Quijote armastatumaid eeskujusid ja Cervantese paroodiaobjekt.
Amaimon [a’maimon] Üks kuraditest keskaja demonoloogias, põrgu idaosa valitseja. Tema ülemteener oli Asmod. Vt ka Asasel, Luutsifer.
Amaltheia [amal’teia] 1) Kreeka pärimuse järgi nümf, kes toitis Kronose eest peidetud imikueas Zeusi Kreeta saarel kitsepiimaga. Tänuks selle eest kinkis jumal talle küllusesarve. 2) Rooma pärimuse kohaselt Kyme sibüll, kellelt Tarquinius II olevat saanud sibülliraamatud.
Amaryllis
