Amatsoonid Vana-Kreeka punasefiguurilisel õlinõul. U 420.
amatsoonid Kreeka mütoloogias naissõdalaste hõim Väike-Aasias v Sküütias, ühe pärimuse järgi sõjajumal Arese ja nümf Harmonia tütred. Väidetavasti eemaldasid nad endal parema rinna, et hõlbustada vibuga ümberkäimist, suhtlesid meestega ainult soo jätkamiseks ja hävitasid kõik poisslapsed. Esinevad tegelastena mitmes legendis. Achilleus tappis kahevõitluses Trooja sõjas nende kuninganna Penthesileia; Theseus röövis ühe neist, Hippolyte, ja põhjustas sellega amatsoonide sõjakäigu Atika vastu; Heraklese üks vägitegudest oli kätte saada nende kuninganna vöö. → Sõjakad v mehelikud naised.
ambroosia Kreeka jumalate toit, mis tegi nad surematuks. → Eriti hõrgutav roog.
Ambrosius, püha [ambro:sius] Üks neljast ladina kirikuisast, 4. saj elanud Milano piiskop. Ingli nõuandel olevat rahvahulk valinud Ambrosiuse piiskopiks, kui ta oli alles ristimata. Tema oluliste teenetena mäletatakse võitu Ariuse pooldajate üle (viimased ei tunnistanud Kristuse samasust Jumal-Isaga) Aquileia kirikukogul 381. a ja kirikumuusika korrastamist. Ambrosiuse kirikulaul oli kahe sajandi vältel enne Gregoriuse reformi (vt Gregorius, püha) kirikumuusika aluseks. Maalidel kujutatakse teda mesilastaruga (legendi kohaselt olevat tema huultele hällis laskunud mesilassülem, mida peeti heaks endeks) või piitsaga, mis sümboliseerib Ariuse pooldajate väljaajamist Itaaliast. Ambrosiuse mälestuspäev on 7. detsember.
Amon-Ra (Ammon-Re) Muinasegiptuse usundis peajumal, algselt Teeba linna kaitsevaim (egiptuse k amun ’varjatu’). Teda kujutati enamasti inimese peaga, kahe pika sulega peas, vahel aga ka jäära peaga. Jäär oli Amon-Ra püha loom. Kreeklased ühendasid tema kultuse Zeusi omaga ja austasid tema oraaklit Egiptuses. Vt ka Ra.
Amor (Aamor) Rooma armastusjumal, keda samastati kreeka Erosega.
Amphion [am’fion] Üks Zeusi ja Antiope poegadest, Niobe abikaasa. Osav muusik, kelle lüüra helid olid nii kütkestavad, et Teeba müüri rajamisel kivid ise muusika mõjul paigale kerkisid. Koos kaksikvenna Zethosega maksis kätte oma ema mõnitajale, Teeba kuningannale Dirkele, sidudes ta metsiku härja sarvede külge.
Amphitrite [amfitri:te] Üks nereiide, meretaat Nereuse ja Dorise tütreid, Poseidoni naine ja Tritoni ema. → Merd armastav naine.
Amphitryon (Amfitrüon) [am’fitrüon] Müütiline Teeba kuningas, kelle kaasat Alkmenet Zeus mehe äraolekul külastada otsustas. Et mitte kahtlust äratada, võttis jumal Amphitryoni kuju ja korraldas oma kojutuleku auks suure pidusöögi. Samal ajal jõudis sõjakäigult tagasi ka ehtne Amphitryon ja nõudis kohe peremeheõigust, külaliste ja teenijarahva silmis aga jäi peremeheks ikka see, kes pidulisi võõrustanud. Seda koomilist süžeed on kasutanud antiikajal Plautus, hiljem L. de Camões, Molière, H. von Kleist, J. Giraudoux jt.
Ananias Piiblis, apostlite tegude raamatus (5, 1–10), toimetas Ananias osa oma põllu müügist saadud rahast, mis oli mõeldud kirikule, salaja kõrvale. Kui Peetrus süüdistas teda Jumalale valetamises, langes Ananias surnult maha. Sama juhtus tema naise Safiiraga, kes mehe pettusele kaasa aitas. → Petis, valetaja.
Anchises [anhi:ses] Trooja valitsejasoo liige, kellega jumalanna Aphrodite tema mehelikust ilust lummatuna ühte heitis. Sellest ühendusest sündis Aeneas.
andma keisrile, mis keisri kohus „Siis ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis jumala kohus on.““ (Mt 22, 15–20; samuti Mk 12, 13–17; Lk 20, 21–25, 1940. a piibliväljaanne) Rühm varisere, kes püüdis Jeesust seaduseteotusele ärgitada, küsis temalt, kas on tarvis maksta maksu Rooma keisrile. Kui ta oleks öelnud ei, siis oleks see olnud vastuhakk võimudele, kui jah, siis oleks tegu olnud lugupidamatusavaldusega Iisraeli vabadusvõitlejate suhtes. Jeesus lahendab dilemma, osutades keisri kujutisele ja kirjadele mündil ja öeldes, et pole vale anda riigile tagasi see, mis kuulub riigile. See ilmaliku ja vaimuliku eluvaldkonna lahusust näitav osundus on olnud riigi ja kiriku vahekorda puudutavates väitlustes käibel läbi aegade.
Andreas, apostel Kalur, apostel Peetruse vend, üks esimesi Kristuse jüngreid. Väidetavasti hukati ta vana mehena X-kujulisel ristil, mistõttu sedalaadi risti nimetatakse püha Andrease ristiks (esineb nt Šotimaa lipul). Andreas on Šotimaa ja Venemaa kaitsepühak, tema mälestuspäeva, 30. novembrit, tuntakse eesti rahvakalendris andresepäevana.
Androklos ja lõvi 2. saj rooma kirjamehe Gelliuse jutustatud loo järgi tõmbas põgenenud ori Androklos, kes end paos olles varjas, kord koopas puhates lõvi käpast välja pinnu. Hiljem, kui tabatud põgenik karistuseks gladiaatorina areenile saadeti, sattus tema vastaseks sama lõvi. Selle asemel et Androklosele kallale tormata, pakkus loom talle sõpruse märgiks käppa. Hämmastunud roomlased kinkisid Androklosele vabaduse. Jutustusel põhineb inglise kirjaniku G. B. Shaw’ samanimeline näidend.
Andromache [andro’mahhe] Trooja sõdalase Hektori naine. Kaasade hüvastijätt „Iliase“ kuuendas raamatus on kogu eepose üks liigutavamaid stseene. Andromache saatust pärast Trooja langemist kirjeldab Euripides oma teostes „Troojalannad“ ja „Andromache“.
Andromeda [androme:da] Etioopia kuninga Kepheuse ja end nereiididest ilusamaks pidava Kassiopeia tütar. Kui kuninganna hooplemisest pahandatud Poseidon saatis riiki laastama merekoletise, otsustati Andromeda jumalate lepitamiseks koletisele ohverdada. Kalju külge aheldatud tütarlast märkas sangar Perseus, kes oli parajasti tagasiteel koju gorgode juurest. Ta astus neiu kaitseks välja ning raius meremao pea maha (teise versiooni järgi näitas elukale Medusa maharaiutud pead, mis muutis koletise kiviks). Perseus ja Andromeda abiellusid ja viimasest sai pärast surma tähtkuju. Lisaks paljudele antiikautoritele on Andromeda loost uusajal ainet saanud draamakirjanikud P. Calderón ja P. Corneille 17. saj.
Angra Mainju vt Ahriman
Annapurna vt Kali
Antaios [an’taios] Kreeka mütoloogias üks gigantidest, maajumalanna Gaia ja merejumal Poseidoni poeg. Maadluses ei leidunud talle vastast ja kaotajate kolpadega ehtis ta oma elamu katust. Tema võitmatuse saladus peitus selles, et kokkupuutest maaga sai ta iga kord värsket jõudu. Herakles sai temast jagu, tõstes ta õhku ja kägistades surnuks.
Antigone [antigo:ne] Teebalase Oidipuse ja Iokaste tütar. Kui Antigone vennad Eteokles ja Polyneikes olid teineteisega Teeba kuningatrooni pärast võideldes langenud, keelas Antigone onu Kreon surma ähvardusel Polyneikese surnukeha matmise, sest viimane oli rünnanud Teebat. Kreoni käsu vastaselt matab Antigone venna ja karistuseks müüritakse elusana kaljukoopasse, kus sooritab enesetapu. Tema päästmisega hilinenud, tapab end ka Kreoni poeg Haimon, Antigone kihlatu. Kõige lihtsamalt on Antigone ja Kreoni vastuseisu tõlgendatud vastakusena inimliku süüme ja kodanikukohuse, pühade tavade ja riigi käsuvalla vahel. Sophoklese samanimelises tragöödias aga kujutatakse nii Antigonet kui ka Kreoni meelekindla ja järeleandmatuna, kusjuures Antigone jääb selliseks surmani, Kreon aga murdub viimaks. Samal teemal on 20. saj loonud näidendeid W. Hasenclever, J. Anouilh, B. Brecht jt
Antikristus Kreeka keelest pärinev nimetus, mis on eestikeelsetes uue testamendi väljaannetes (1 Jh 2, 18 ja 22; 4, 3) tõlgitud kui ’kristusevastane’. Kristliku headuse- ja armastusesõnumi eituse kehastus. Läbi aegade on seda nimetust kasutatud Rooma riigi, Muhamedi, paavsti ja roomakatoliku kiriku ning paljude riigijuhtide kohta.
Antonius, püha (abt Antonius) [anto:nius] 4. saj elanud pühak, kes noore mehena asus üksinda elama Niiluse lähedale kõrbesse, et jõuda vaimse täiustumiseni. Antoniuse kiusatused kõrbes on renessansiaja kujutava kunsti lemmikmotiive. Pärimuse järgi pöördus Antonius pärast kahtkümmend erakluses veedetud aastat inimeste sekka tagasi, ent saanud vanas eas kuulda eremiit Paulusest, kes oli erakuna elanud hoopis kauem kui tema, otsis viimase üles ja
