jalge all leegid, mis viitavad tema nägemusele põrgust. Sageli on koos temaga piltidel siga kui võidetud meelelisuse sümbol. Antonius on hauakaevajate kaitsepühak ja tema mälestuspäev on 17. jaanuar. Lisaks abt Antoniusele tuntakse veel mitut vähemtähtsat samanimelist pühakut.
Anu Sumerlaste ja hiljem babüloonlaste peajumal, jumalate isa, taeva ja saatuse valitseja. Anu väidetav elupaik oli põhjanabal, tema kultuse keskus asus Erekis (Uruk), mida 1. Moosese raamatus mainitakse Nimrodi kuningriigi osana.
Anubise kujuke Egiptusest. 332–330 eKr.
Anubis [anu:bis] Egiptuse jumal, kelle ülesanne sarnanes kreeklaste Hermese omaga, st juhtida surnute hinged allmaailma. Hilisemal ajal samastati tihti Hermesega. Anubis oli allmaailma kohtumõistja Osirise poeg ja teda kujutati inimekehaga ja koera v šaakali peaga.
Aphrodite (Afrodite) [afrodi:te] Kreeka armastusjumalanna, roomlastel Venus. Olevat sündinud merevahust (kr aphros ’merevaht’), teise pärimuse järgi Zeusi ja Dione tütar. Zeus andis ta naiseks inetule jumalale Hephaistosele, kellele Aphrodite korduvalt truudust murdis. Tema poeg oli Eros (rooma Amor v Cupido), üleannetu tiivuline armastusjumal. Aphrodite armsamate hulka kuulusid Zeus, Hermes, Ares, Dionysos ja surelikest Anchises. Tema pühad loomad olid tuvi ja varblane, taim mirdipuu.
Apis Egiptuse usundis härg-jumal, viljakuse tooja, kelle kultuse keskuses Memphises kasutati musta härga oraaklina. Kreeklased on teda pidanud Zeusi ja lehmaks moondunud Io pojaks.
apokalüpsis [apoka’lüpsis] Kreeka k ’ilmutus’, piibli viimase raamatu, Johannese ilmutuse kreekakeelne nimetus. Sedakaudu on sõna „apokalüptiline“ hakanud tähistama kõike maailma lõpuga ning hea ja kurja viimse omavahelise heitlusega seostuvat. Kirjandusloolises tähenduses nimetatakse apokalüptiliseks kirjanduseks kõiki judaistlikke, kristlikke ja islami tekste, mis kujutavad maailmas viimsepäeva lävel toimuvaid sündmusi.
apokrüüfid Sõna tuleneb kreeka k sõnast, mis tähendab ’salajane’ v ’varjatud’. Hellenismi ajastul nimetati nii salaõpetusi sisaldavaid käsikirju üldse. Kristlik traditsioon kandis nimetuse üle nendele vana testamendi raamatutele, mida juudid ei pidanud kanoonilisteks ja mille heebreakeelsed käsikirjad polnud kreekakeelse piibli (vt Septuaginta) koostamise ajal kättesaadavad. Kokku on neid, olenevalt jaotusest, roomakatoliku piibliväljaannetes tänini alles jäänud 12–15: Juudit, Saalomoni tarkuse raamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, Jeremija kiri, Esimene Makkabite raamat, Teine Makkabite raamat, Estri raamatu lisad, Susanna, Beel, Lohemadu, Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul, Manasse palve (viimased kuus on tuntud ka Taanieli raamatu lisana). Enamikust protestantlikest piiblitest on apokrüüfilised raamatud uuemal ajal välja jäetud, õigeusu kiriku vana testament aga sisaldab mitu Lääne piiblikaanonist juba 16. saj kadunud raamatut. Lisaks vana testamendi apokrüüfidele on leitud hulk uue testamendi sündmustega seotud käsikirjalisi evangeeliumeid ja apostlite kirju (nt Tooma ja Peetruse evangeeliumid, Nikodeemuse evangeelium e Pilatuse teod jt). → Küsitava autorlusega v algupäraga kirjandus.
Apollon (lad Apollo) [a’pollon] Tähtsamaid jumalaid kreeka ja rooma mütoloogias. Mõnikord nimetati teda ka Phoiboseks (’särav’) ja samastati päikesega. Apollon oli mõistuse, haiguste ravi (omas võimu katkutõve üle), vibulaskjate, luuletajate ja muusikute jumal. Tal olid ka ennustajavõimed ning tema kaitse all olid kõik ennustajad ja oraaklid, iseäranis Delfi oraakel. „Apollonlik“ vastandina „dionüüslikule“ tähendab selget, tasakaalukat, mõõdutundelist. Kunstis kujutatakse Apollonit noore mehe ideaaltüübina (nt nn Belvedere Apollon Vatikanis). Tema püha puu oli loorber. Vt ka Dionysos.
Apollonia, püha [apollo:nia] 3. saj elanud Aleksandria diakoniss, kes kristlastevaenu ajal keeldus linnast põgenemast ja legendi järgi lõhkus linna paganlikus templis üksnes ristimärki tehes põrmuks sealsed jumalakujud. Karistuseks olevat tal enne hukkamist tangidega hambad välja tõmmatud. Sel põhjusel on hambaarstid pidanud Apolloniat oma matrooniks. Tema mälestuspäev on 9. veebruar.
apostel [a’postel] Kreeka k sõnast apostolos (’saadik’). Tähendas algselt üht Jeesuse kaheteistkümnest väljavalitud jüngrist, kelle ülesandeks jäi õpetaja lahkumise järel tema õpetuse edasiandmine. Nimekirjas on olenevalt allikast erinevusi, aga kaksteist kõige enam nimetatut on Peetrus, Andreas, Sebedeuse pojad Jakoobus (vt Jakoobus Vanem, apostel) ja Johannes, Filippus, Bartolomeus, Matteus, Toomas, Alfeuse poeg Jakoobus (vt Jakoobus Noorem, apostel), Taddeus (Johannese ja Luuka evangeeliumides Jakoobuse poeg Juudas), Siimon Kaanast ja Juudas Iskariot. Johannese evangeelium (21, 2) lisab Naatanaeli, keda mõnikord on samastatud Bartolomeusega. Pettur Juudast asendas hiljem Matthias. Hilisemas kristluse ajaloos hakati nimetust kasutama ka kirikupeade ja veelgi hiljem väljapaistvamate misjonäride puhul. → Mingi liikumise v idee innukas eestvõitleja. Vt ka Paulus, apostel.
Arachne [a’rahne] Väike-Aasia maakonna Lüüdia osavaim kangur, kes kutsus Athena (Ovidiuse „Metamorfoosides“ Minerva) võistukudumisele. Oma hybrisest aetuna kudus Arachne oma kangasse jumalate armuseiklusi kujutavaid pilte. Vihaga rebis Athena kanga lõhki ja lõi Arachnet, kes end häbist ja alandusest üles poos. Oma tegu kahetsedes muutis jumalanna tüdruku ämblikuks, jättes talle seega alles tema kõige kallihinnalisema ande. Tänapäeva teaduslikus sõnavaras on tema nimest tuletatud ämblikulaadsete (arachnida) klassi nimetus.
Vaade Ararati mäele ja Ararati tasandikule Artašati linnast Armeenias.
Ararat Mägi Türgi idaosas Iraani ja Armeenia piiri lähedal, mille nõlval veeuputuse järel tulva alanedes olevat peatunud Noa laev (1 Mo 8, 4–5). Mõnikord nimetatud ka inimsoo teiseks hälliks.
Ares Kreeka sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, rooma Mars.
Arethusa vt Alpheus ja Arethusa
argonaudid Kreeka pärimuse järgi viiskümmend vaprat meresõitjat Argo-nimelisel laeval, kes Iasoni juhtimisel võtsid ette teekonna kuldvillaku (tiivulise jäära kuldsest villast aarde) tagasitoomiseks Kreekasse. Argonautide hulka kuulusid säärased suursugused kangelased nagu Herakles, Theseus, Orpheus, Kastor ja Polydeukes, Peleus, Admetos jt. Pärast pikki seiklusi jõudsid nad Kolchisesse, varastasid võlukunsti tundva Medeia abiga sealselt kuningalt kuldvillaku ja naasid mitme uue katsumuse järel koju. Lugu jutustavad väga mitmed antiikautorid ja see on üks mahukamaid muinaskreeka eepilistest süžeedest. Argonautide retk kujutab endast paljude rahvaste legendides esinevat arhetüüpilist „rännakut maailma otsa“.
Argos 1) Laevameister, kes ehitas argonautidele laeva nende reisiks kuldvillaku järele. 2) Sajasilmne koletis, kelle Hermes tappis ja kelle silmad Hera seejärel kinnitas paabulinnu sabale. 3) Odysseuse truu koer, kes tundis oma peremehe ära kakskümmend aastat kestnud lahusoleku järel.
Ariadne [ari’adne] Kreeta kuninga Minose tütar, kes pärimuse järgi andis Theseusele lõngakera, mille abil viimane pärast Minotaurose tapmist labürindist välja pääses. Tütarlaps saatis Theseust koduteel, aga viimane jättis ta maha Naxose saarele, kust Dionysos õnnetu neiu üles korjas ja endale naiseks võttis.
Ariel Heebrea nimi, mis tähendab ’Jumala lõvi’. Prohvet Jesaja kasutab seda Jeruusalemmast kõneldes (Js 19, 1–7); astronoomias tähistatakse selle nimega üht Uraani kaaslast. Keskaja ja renessansi kirjanduses korduvalt esinev vaimolevus v ingel (vt inglid). Shakespeare’i näidendis „Torm“ (1611) Prospero teenistuses olev õhuvaim, kes võib end omatahtsi nähtamatuks muuta, võlukunsti helge, „valgustatud“ pooluse kehastus vastandina Sycoraxile ja Calibanile.
arimaspid [ari’maspid] Müütiline ühesilmaline põhjarahvas muinaskreeka kirjanduses, kelle peamine tegevus on
