noormees igati.
V
Eks kuidagi ja kuskilt ole
me midagi kõik õppinud
ja kasvatuse puudust pole
meil karta, jumal tänatud.
Oneginist küll väitsid paljud
(kes olid kohut mõistma valjud):
jah, õpetatud, kuid – pedant.
Ning ometigi edu pant
tal oli kindel: vestes juttu
ta leidis ainet siit ja sealt,
suurt vaidlust kõrgilt kuulas pealt
ja daamihuuled imeruttu
võis naeratama võluda
ta epigrammitulega.
VI
Ei ladina lektüürist keegi
me päevil õiget maiku saa.
Onegin siiski, asi seegi,
võis epigraafe lugeda.
Kord vale kirjade finaalis,
kord „Aeneis“, kord Juvenalis
koos värsiga täis konarust
ta jutusse tõid jumekust.
Maakera muistsed perioodid
ei huvitanud tolmu all,
kuid Romulusest peale tal
me ajani kõik anekdoodid
jäid meelde, nii et kindlas reas
see kroonika tal oli peas.
VII
Tal puudus kõrge, kirglik tahe
kõik ohverdada heli eest,
trohheuse ning jambi vahe
jäi talle täitsa segaseks.
Ta sarjas Homerost ja suges
Theokritost, seevastu luges
küll Adam Smithi, nii et lust.
Ta tundis rahvamajandust,
s.o võis rääkida, kust lisa
saab riigi rikkus, ja miks maa
agraarse tulu andjana
ei vaja kulda. Aga isa
ükskõikseks jättis see tiraad:
ta läks ja pani panti maad.
VIII
Jah, palju teadis veel Jevgeni,
kuid kõigest, mida mõistis ta,
ma tuua täielikku skeemi
siin ajanappusel ei saa.
Mis aga täitsa valdas teda,
kus võis ta vabalt valitseda,
kus geniaalse sära said
ta rõõmud, piinad, oli vaid
õrn armuteadus, mida luules
kord kuulus Naso õpetas,
mispärast päevad lõpetas
Moldaavias ta stepituules,
kus meenus kauge unena
õnn, hiilgus ja Itaalia.
IX
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
IX
Kui noorelt võis ta olla jahe,
ükskõikne, siiras, häbelik,
nii usaldav, nii vaikselt mahe
ja oh kui silmakirjalik!
Kuis oli ta küll teravkeelne,
kõrk, armukade, kurvameelne,
nii sädelev, nii sumejas
ja õrnas kirjas lohakas!
Kuis oskas ta, kui võttis voli
kuum igatsus ja mõttelend,
nii huupi unustada end!
Kui palju õrnust, julgust oli
ta pilgus, kus võis korraga
nii harras pisar särada!
XI
Kuis oskas näida igal juhul
ta ülbelt üllatav ja uus,
kuis oli mõnel õrnal puhul
tal varuks valmis ahastus,
hell meelitus või lõbus ohe,
kui tormiliselt ründas kohe
ta lapselikult tõsiseid,
veel rikkumata südameid!
Kuis mõistis ta neid varitseda,
liig ranget süütust sõidelda,
poolvargsi kätte võidelda
siis rendez-vous ja pärast seda
ka õppetunde õhinal
veel anda nelja silma all!
XII
Kui varakult ju oskas köita
ta kuulsaid koketeerijaid!
Kui aga väärata ja võita
ta tahtis oma võistlejaid,
kuis oli ta siis õel ja valvas,
kui sapiselt siis keel tal salvas!
Vaid
