Murrangujooned. Nancy Huston

      See on virgumine.

      Nagu vajutaks lülitit ja tuba täitub valgusega.

      Niipea kui ärkan, olen süüdatud, ergas, elektrit täis, pea ja keha ideaalses töökorras, olen kuueaastane ja olen geenius, see on esimene mõte hommikul.

      Minu aju täidab maailma ja maailm täidab minu aju,

      ma kontrollin ja valitsen sellest iga viimsetki osa.

      Palmipuudepüha varahommik VVE on meie pool külas

      Emme ja issi alles magavad sellel päikeselisel pühapäeval

      päike päike päike Päikesekuningas

      Sol Solly Solomon Saalomon

      Ma olen hetkeline nähtamatu ja kõikvõimas valgusevoog mis levib pingutuseta universumi kõige pimedamatesse soppidesse

      kuueaastaselt võimeline kõike nägema kõike valgustama kõike mõistma

      Välkkiirelt on mul silmad pestud, riided seljas ja voodi korras. Eilsed sokid ja aluspüksid on juba mustapesukorvis, hiljem, nädala sees peseb, kuivatab, triigib ja voldib ema need kokku ning paneb minu kummuti ülemisse sahtlisse, ootevalmis uueks kasutamiseks. Selle nimi on tsükkel. Kõiki tsükleid tuleb kontrollida ja jälgida, ka toidutsüklit. Toit ringleb meie kehas ja saab meiega üheks, seepärast tuleb hoolega valvata, mida lasta sisse ja mis peab jääma väljapoole. Ma olen erakordne. Ma ei saa sugugi kõike enda kehasse lubada: minu kaka peab olema õiget värvi ja õige tihedusega, see on osa ringlusest.

      Tegelikult pole mul kõht kunagi tühi ja emme on selles osas väga mõistev, ta annab mulle ainult seda toitu, mis mulle maitseb ja mis kergelt läbi käib, jogurtit ja juustu ja pastat, pähklivõid ja saia ja hommikuhelbeid, ta ei käi pinda juurvilja-liha-kala-muna-jutuga, ta ütleb, et küllap söön seda kõike siis, kui mul isu tuleb. Ta teeb mulle majoneesisaia ja lõikab kooriku ära, aga ikkagi söön ma ainult pool või veerand ja sellest piisab. Näkitsen saia küljest tükikesi, niisutan neid suus süljega, lükkan siis keelega huulte ja igemete vahele, lasen vaikselt laguneda, ma ei taha neid alla neelata. Oluline on vaim virge hoida.

      Issi tahaks, et ma sööksin nagu tavaline väike Ameerika poiss. Tema muretseb, mis küll saab koolisööklas, kui ma järgmisel sügisel kooli lähen, aga emme ütleb, et ta hakkab mind iga päev koju lõunale tooma. Mis mõte siis muidu on kodusel emal?

      Jumal on mulle andnud selle keha ja selle vaimu ja ma pean nende eest võimalikult hästi hoolt kandma, et neist võimalikult suurt kasu saada. Ma tean, et Temal on minuga suured plaanid, muidu poleks Ta lasknud mul sündida maailma kõige rikkama riigi kõige rikkamas osariigis, maal, millel on nii vägev relvastus, et see võib inimsoo hetkega maa pealt hävitada. Õnneks on Jumal ja president Bush head sõbrad. Kujutan ette, et paradiis on nagu üks suur Texase osariik taevas, Jumal jalutab seal oma rantšos kauboikaabu ja -saabastega, vaatab, et kõik oleks korras ja laseb aeg-ajalt naljaviluks mõne planeedi õhku.

      Kui Saddam Hussein tema rotiurust välja tiriti, olid tal juuksed räpased ja sassis, silmad rähmas ja verd täis valgunud, habe sakris ja põsed aukus. Issi hakkas teleka ees rõõmust hõiskama: “Vaat see on lüüasaamine! Me veel näitame neile räpastele araabia terroristidele, viimasele kui ühele!” – “Randall,” sekkus emme, kes asetas parasjagu tema ette kandikut jääkülma õlle ja pähklikausiga, “vaata ette, kuidas sa räägid. Me ei taha ju, et Solly hakkaks arvama, nagu oleksid kõik araablased terroristid, ega ju? Ma olen kindel, et on olemas väga toredaid araablasi, isegi siin, Californias, lihtsalt mina juhuslikult ei tunne neid.” Ta ütles seda justkui naljatades, aga tegelikult oli tal tõsi taga. Issi võttis lonksu õlut. “Olgu peale, Tess, vabandust, muidugi on sul õigus,” ütles ta üsna valjusti röhatades. Seda otsustas emme naljaks pidada ja hakkas naerma.

      Mul on väga toredad vanemad, kes teineteist ikka veel armastavad, enamikul minu lasteaiakaaslastest see nii ei ole. Nad tõesti armastavad teineteist, sest raamitud fotod nende pulmadest seisavad ikka veel koos õnnitluskaartidega puhvetkapil, kuigi nad abiellusid juba seitse aastat tagasi! Emme on muuseas issist kaks aastat vanem, mul on sellega raske leppida, aga ta on kolmekümnene – mõnel lapsel minu lasteaias on ema üle neljakümne, minu sõbra Briani ema on viiekümnene, ta on vanem kui minu vanaema Sadie. See tähendab, et ta oli nelikümmend neli, kui ta Briani sai, see on tõesti vastik, ma ei suuda uskuda, et inimesed vanast peast ikka veel kepivad. Jah, ma tean, kust lapsed tulevad, ma tean kõike.

      Tegelikult oli vanaema Sadie see, kes mulle nime valis. Ta oli alati kahetsenud, et polnud mu isale juudi nime pannud, järgmises põlvkonnas ta sama viga teha ei tahtnud, ja emme oli nõus. Minu ema on väga paindlik inimene, ta tahab, et kõik omavahel kenasti läbi saaksid, pealegi võib Saalomon vabalt ka kristlik nimi olla.

      Vanaema mõju minu elule sellega tegelikult piirdubki, sest õnneks elab ta meist kaugel, Iisraelis, ja ma ei näe teda peaaegu üldse. Ma ütlen õnneks, sest mu isa ei armasta teda eriti, aga samal ajal ta kardab teda ega julge talle õieti vastu hakata, nii et iga kord on üksjagu pingeid õhus, kui vanaema meile külla tuleb, ja see jälle ajab emme täitsa endast välja. Niipea kui vanaema Sadie selja keerab, on issi korraga väge täis ja hakkab teda kritiseerima, sest vanaemale meeldib kangesti kamandada ja oma nina igale poole toppida. Ükskord ütles issi koguni, et see on vanaema süü, et tema armas isa Aron, läbikukkunud näitekirjanik, neljakümne üheksa aastaselt ära suri; emme ütles, et see on jamajutt, sest Aroni tapsid suitsud ja mitte tema abikaasa, aga isa väidab, et iga lapski teab, kuidas vähk ja tõrjutud pahameel on omavahel seotud, kuigi seda ma küll päris täpselt ei tea, mida see “tõrjutud” tähendab.

      Isa elas ka Iisraelis, kui ta oli sama vana kui mina praegu, ja ta nii väga armastas Haifa linna, et kõikidest paikadest Ameerika Ühendriikides valis ta elamiseks just California – eukalüpti-, palmi- ja apelsinipuud ja õitsvad põõsad meenutavad talle vanu häid aegu. Just Iisraelis hakkas ta araablasi vihkama, seda ühe väikese araabia

Скачать книгу