Murrangujooned. Nancy Huston
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Murrangujooned - Nancy Huston страница 4
“Sina oled minu jaoks kõige kallim inimene maailmas,” ütles emme ühel õhtul enne toast lahkumist.
“Kas kallim kui issi?” küsisin mina.
“Oh! Niimoodi ei saa võrrelda!” ütles ta naerdes ja ma ei saanud aru, mida tema naer tähendas, aga mulle tundus, et see tähendas jah. Mulle tundub, et issi on tema jaoks peamiselt see, kes raha teenib ja maja korras hoiab, koos arutavad nad tähtsaid asju, nagu näiteks uue köögisisustuse ostmine, aga samas on emme täiesti teadlik tema puudustest. Issi on seda sorti inimene, kellel aeg-ajalt täiesti ootamatult juhe kokku jookseb. Näiteks eelmise aasta oktoobris, kui me kolmekesi sekvoiade rahvuspargis käisime: oli imeilus sügispäev, olime kõik heas tujus ja kõndisime käest kinni hoides mööda teed. Loodus oli nii ilus ja isale tuli meelde see aeg, kui ta veel Idarannikul elas, ta hakkas jutustama ühest reisist koos oma isaga Vermonti ja sellest, kuidas nad lageda taeva all magasid, aga emme muudkui katkestas teda, sest ta armastab meid nii väga ja ta ei taha, et me auto alla jääks, seepärast ütles ta iga kord auto häält kuuldes, isegi kui see oli veel kaugel, et püsiksime kenasti tee servas, ja lõpuks viskas issil üle. “Ah, olgu peale, ma siis ei räägi,” porises ta. “Oi, kallis, ega ma paha pärast,” ütles emme kiiresti. “Räägi nüüd palun oma lugu lõpuni. Me peame lihtsalt kindlad olema, et Solly saab aru, kui tähtis on teelt kõrvale astuda, kui kuuled, et auto tuleb, muud ei midagi.” Aga issi ei olnud enam nõus rääkima, mis tol päeval Vermontis juhtus.
Üks teine kord olime kolmekesi kodus, emme-issi olid juba õhtusöögi lõpetanud, mina ei olnud lauda istunud, sest ma polnud näljane, siis me läksime ülakorrusele, et vaadata telekast ühte sõbralikku koguperefilmi, aga keset filmi tundsin ma, et olen natuke näljane, seepärast ütlesin emmele, et ta mulle midagi süüa tooks. Ta läks piima ja küpsiseid tooma, ma tõesti hindasin tema tegu, sest nii jäi ta ilma filmi parimast kohast, ma tänasin teda, aga issi käratas lihtsalt heast peast: “Tess, jumala pärast, lõpeta ükskord see tema pilli järgi tantsimine! Sa ei ole tema ori, sa oled tema ema! Tema peab sinu sõna kuulama ja mitte vastupidi!” Emal käed värisesid, kui ta kandiku minu ette asetas, ta oli nii šokeeritud, et issi oli Jumala nime teotanud.
“Räägime sellest hiljem, Randall,” ütles ta. Vanemate ja laste suhete kursustel oli talle ilmselt õpetatud, et ei ole hea, kui lapsed vanemate tülitsemist pealt näevad. Ema on käinud igasugustel meditatsiooni, positiivse mõtlemise, lõdvestumise ja eneseaustamise kursustel, ta on nendes asjades tõeline meister, ja nii kuulsin ma hiljem, kuidas nad voodis asja arutasid, nad üritasid üles leida täpselt seda hetke, mil pinge oli tõusma hakanud.
“Võib-olla tuletas see sulle meelde mõnda stseeni su oma lapsepõlvest?” pakkus emme tasase häälega. Isa porises midagi. “Või oled sa teatud mõttes armukade, sest sinu ema ei hoolitsenud sinu eest nii, nagu mina Solly eest hoolitsen?” Veel porisemist ja pahast pominat isa poolt. Lõpuks nad ilmselt rahunesid maha ja turgutasid natuke oma abielusuhet – kuigi minu tuba on otse nende magamistoa kõrval ja uks kahe toa vahel on vineerist, pean tunnistama, et ma ei ole neid kordagi keppimas kuulnud. Võimalik, et abielus inimesed seksivad vaikselt, mitte nii nagu inimesed internetileheküljel “Brutal XXX”, kus kõik ähivad ja huilgavad.
Ühes asjas on mu vanemad aga täielikult ühel meelel, nimelt selles, et mitte keegi ei tohi mind lüüa, mulle laksu anda või ükskõik missugusel muul moel mind füüsiliselt karistada. Nad on lugenud palju raamatuid selle kohta, et lastest, keda on pekstud, saavad vägivaldsed vanemad, pilastatud lastest saavad pedofiilid ja vägistatud lastest kupeldajad ja prostituudid. Seepärast on nende meelest oluline muudkui rääkida ja rääkida, küsida lapse käest, miks ta halvasti käitus, ja lasta tal endal selgitada, enne kui talle sõbralikult kätte näidata, kuidas oleks õige. Mitte kunagi ei tohi last lüüa.
See tundub mulle suurepärane põhimõte, ja selles ma küll Jeesusega üldse nõus ei ole, et kui sind lüüakse, siis tuleb teine põsk ette keerata ja mitte vastu hakata. Mina tema asemel poleks päris kindlasti lasknud Rooma sõduritel oma käsi selja taha siduda, endale okaskrooni pähe panna, näkku sülitada ega end piitsutada. Selle koha peal tegi Jeesus minu meelest vea ja see viiski ta otsemat teed ristipuule.
“Mitte kellelgi ei ole õigust sinu vastu kätt tõsta, Solly,” ütles emme mulle sügavalt silma vaadates. “Mitte kellelgi maailmas, kuuled?” Noogutasin, mõeldes endamisi, et õnneks me oleme protestandid: pastorid (nagu ka juudi rabid) tohivad abielluda ja oma naistega magada, seepärast pilastavad nad väikseid poisse vähem kui katoliku preestrid, vähemalt nii väidetakse viimasel ajal uudistes.
Üks inimene on siiski julgenud sellest füüsilise karistuse keelust üle astuda: see oli emme enda isa, vanaisa Williams, aga vaevalt, et ta niipea uuesti üritab. Eelmisel suvel olime nende pool Seattle’is puhkust veetmas, see (külaskäimine) on alati keeruline söögi pärast; keegi ei valmista sellist toitu, mis mulle maitseb, ja kuna vanaema Williams ei kavatsegi oma söögivalmistamise harjumusi muuta, peab emme minu pärast eraldi poes käima.
Ühel pärastlõunal läksid emme ja issi kinno ja vanaisa viis mind parki. Ta polnud kunagi kuulnud Base’ist ja kui emme talle seletas, pahvatas ta naerma ja ütles: “Mis ma kuulen! Viimane aeg sellel väikesel kelmil veidike tegelikkusega kokku puutuda!” Ta tõi välja päris kurika, päris palli ja päris kinda, ja kuigi ma olen juba väga tugev ja mul on oma vanuse kohta väga hea koordinatsioon, kaalus see kurikas terve tonni võrreldes plastkurikaga. Mina astusin kodupesasse ja vanaisa sättis end söötma, ja ta muudkui loopis mulle kõveraid, kohutavalt kiireid ja salakavalaid palle, ja mina ei saanud mitte ühelegi pihta. “Esimene sööt! Teine sööt! Kolmas sööt! Väljas!” ütles ta, mispeale mina viskasin kurika tema suunas, ise maruvihane. Kurikas ei läinud talle pihta, aga ikkagi tahtsid tal selle peale silmad pealuu seest välja karata ja ta hakkas minu peale karjuma. “Oled sa lolliks läinud või?” nõudis ta ja see oli minu meelest äärmiselt solvav, niimoodi ei tohiks küll lapsele öelda. Ta korjas kurika üles, tõi selle mulle ja ütles väga tõsise näoga: “Kuule, Sol, ma tean, et sa oled harjunud plastkurikaga, aga puukurikad võivad olla väga ohtlikud. Sa ei tohi enam mitte kunagi niimoodi teha, said aru? Nõus? Kas mängime edasi?”
Ütlesin “Nõus”, aga tegelikult polnud ma sugugi rahul selle pärastlõunaga, kui mu oma vanaisa mind alandas ega taibanud, et mina olen Number Üks, ja selle asemel, et minuga sellisel üleolevalt armulikul toonil rääkida, oleks ta pidanud hüüdma: “Braavo, Sol! Tubli!” nagu emme. Hakkasime otsast peale, aga vanaisa jätkas vastikute kõverate pallide söötmist ja kuna ma olin vihane, olid mu löögid veel kehvemad kui enne. “Esimene sööt! Teine sööt! Kolmas sööt! Väljas!” hüüdis vanaisa, ja kui ta nüüd ütles “väljas!”, läks mul silme eest mustaks ja ma viskasin kurikat kõigest jõust, hoolimata vähimatki sellest, kuhu see lendab, ja see lendas tema jala pihta. Vaevalt et ta haiget sai, aga tal jooksis juhe päris kokku. Ta tuli pikkade sammudega minu juurde, haaras mul randmest kinni ja tõstis üles, nii et ma peaaegu rippusin õhus, ja siis – laks! laks! laks! – andis ta mulle kolm korda pepu pihta.
Olin täiesti šokis. Terav valu jooksis mul tagumikust otse vereringesse, nagu oleks tikk bensiini sisse kukkunud, ma lahvatasin põlema ja hakkasin purskama nagu vulkaan, ma lausa möirgasin raevust ja solvumisest, sest mitte kellelgi ei ole õigust Saalomoni vastu kätt tõsta. Vanaisa oli jahmunud, kui ta nägi, mis ta oma laksudega oli korda saatnud, aga ma ei kavatsenudki järele jätta, sest ma tahtsin, et ta saaks korraliku õppetunni. Ma röökisin autos terve tagasitee ja kui ta autoukse lahti tegi, et mind tuppa