minu juurde ja haaras mu sülle, alles siis jäin ma lõpuks vait.
“Solly, Solly! Mis juhtus?”
Kui ma ütlesin, et tema isa andis mulle laksu, tundsin, kuidas ta keha jäigaks tõmbus, ja ma teadsin, et vanaisa veel kahetseb oma tegu.
“Kas sa keerasid ette teise kannika?” küsis isa.
“Randall!” hüüatas emme ägedalt. “See pole sugugi naljakas!”
Me pakkisime asjad ja lahkusime õhtust söömata. Samal ajal kui paps istus roolis ja me tagasi California poole sõitsime, üritas emme mulle oma isa käitumist selgitada, sest ta ei tahtnud, et ma teda oma elupäevade lõpuni vihkaksin. “Tal on tagurlikud kasvatuspõhimõtted,” seletas emme. “Teda ennast kasvatati niimoodi, ta ei teagi, et saab ka teisiti, seepärast tuleb talle andeks anda. Ja pealegi, ära unusta, et meid oli kodus kuus last! Kui ta poleks korra järele valvanud, kas sa kujutad ette, milline tohuvabohu see oleks olnud?!”
Aga ikkagi oli vist nii, et emme ei rääkinud oma isaga enne, kui too saatis lõpuks kirja, milles ta vabandust palus ja pühalikult tõotas, et ta mind enam kunagi ei löö.
MA OLEN VÕIMAS.
See lugu juhtus eelmisel suvel, kui ma olin viie ja poolene. See oli emapoolses suguvõsas. Nüüd olen ma kuue ja poolene, on palmipuudepüha (kui Jeesus eesli seljas Jeruusalemma tuli, mis polnud temast tõesti üldse mitte tark tegu) ja nüüd on meil kaela peal isapoolne sugulane. VVE saabus eile õhtul New Yorgist. Isa jumaldab oma vanaema Errat, aga ema suhtub temasse reservatsiooniga, esiteks sellepärast, et ta suitsetab, ja teiseks sellepärast, et ta ei käi kirikus.
Kui ma rõdule lähen, on VVE juba seal, istub pajuvitstest punutud kiiktoolis, raamat ühes ja väike sigar teises käes, haprad hallid juuksekahlud turritamas ja päikest püüdmas.
Mulle ei meeldi, et ta juba üleval on.
Ma tahan alati ise esimesena tõusta, olla see, kes tervitab päeva ja loob selle.
“Tere, kulla Sol,” ütleb VVE, heites pilgu kellale ja libistades järjehoidja raamatu vahele. “Oled sina alles varajane, kell pole veel seitsegi! Minul on vabandus – ajavahe.”
Ma ei vaevu talle vastama. Ta segab mind, ta takistab mu mõttevoolu, tahaksin puldi võtta ja ta välja lülitada.
“Tule, ma näitan sulle midagi!” ütleb ta vaikse häälega ja viipab mind lähemale.
Lähen aeglaselt üle rõdu, vean meelega jalgu järel, et ta ei arvaks, nagu mind huvitaks, mida ta mulle näidata tahab.
“Vaata!” Ta võtab mu sülle ja näitab sõrmega otse meie all aias kasvavale hibiskile. “Vaata! Kas see pole mitte imekaunis?”
Ma vaatan ja näen tulipunaste õielehtede kohal võbelust – koolibri. Aga mulle üldse ei meeldi, kui inimesed mulle midagi näitavad. Kui VVE poleks seal olnud, oleksin ma isegi seda koolibrit märganud.
“Ja vaata sinna, kullake! Näed, seal – diadeem!”
Vaatan vastu tahtmist, kissitades silmi eredas päikeses, mis kahe naabermaja vahelt nähtavale ilmub, ja näen rõduvarbade vahel ämblikuvõrku, mis sädeleb tuhandest kastepiisast. Ka seda oleksin ma ise märganud, kui ta oleks mulle aega andnud, kui ta poleks tulnud siia enne mind, kui ta poleks võtnud pähe kõike esimesena märgata, nagu tahaks uhkustada. Ta võtab mul ümbert kinni, hakkab mind koos tooliga tasakesi kiigutama ja ümiseb “Sipa-sapa ämblik”, nagu ma oleks mingi kaheaastane. Olgu peale, tal on ilus hääl, isegi siis, kui ta laulab tobedaid lastelaule, aga ikkagi tunnen ma end tema käte vahel ebamugavalt, sest mulle tundub, et ta ei ole puhas. Tema keha lõhnab mõrult higi, suitsu ja vanaduse järele. Kas ta ei käinudki duši all, kui ta eile õhtul kohale jõudis? Selleks et Jumala plaani ellu viia, pean ma olema puhas – see on üks mis kindel. Ma libistan end tema sülest maha ja lähen kiiresti rõdutrepist alla, nagu oleks mul aia teises otsas liivakastis midagi tähtsat teha.
Kuna meil on külas VVE ja kuna kirikusse minekuni on veel aega, valmistab emme uhke hommikusöögi: pannkoogid, vorstikesed ja munapuder, vahtrasiirup, puuviljasalat ja kohv ja apelsinimahl. Hoiame üksteisel laua ümber kätest kinni, langetame pea ja ema loeb söögipalve: “Issand, oleme sulle tänulikud nende toitude ja Sinu jumaliku helduse eest.” Kõik ütlevad korraga “aamen”, välja arvatud VVE, kes ei ütle midagi. Seejärel ema ja isa kallistavad mind ja plaksutavad, see on perekondlik traditsioon, mis sai alguse päevast, kui ma titana esimest korda “aamen” ütlesin, sellest sai harjumus ja nüüd on see muutunud söögipalve osaks; minu jaoks on täiesti selge, et me ülistame korraga nii Jumalat kui Soli.
VVE imestab, et ma söön ainult ühe väikese pannkoogi, emme on selle lõiganud tillukesteks tükkideks, mida ma mitte ei näri, vaid omastan ükshaaval, rullides neid aeglaselt huulte ja igemete vahel, ja käin kahe suutäie vahel sageli korraks oma toas.
“Kas sa ei taha meiega lauas olla, Sol?” küsib ta, kui ma trepi poole suundun.
“Ei, mitte seda,” vastab emme otsekohe minu asemel. “Solil on söögiga alati natuke omapärased suhted olnud. Pole vaja tema käimisi tähele panna, tema tervisega on kõik korras. Me hoolitseme selle eest, et ta toituks tervislikult.”
“Ega ma sellepärast ei muretsenudki,” ütleb VVE. “Oleksin lihtsalt tahtnud tema seltskonda nautida.”
“Ta on söögiga väga pirtsakas,” lisab paps. “Ja kuna Tess kõigile tema tujudele järele annab, siis karta on, et niipea see asi ei parane.”
“Randall,” lausub ema, “kas sinu meelest on ilus mind niimoodi… avalikult rünnata?”
Sel hetkel panen ma oma toa ukse kinni ja kui ma kööki tagasi tulen, on nad teemat vahetanud, nad räägivad minu sünnimärgist. Emme jutustas ilmselt meie kavatsusest lasta see suvel eemaldada ja VVE on jahmunud.
“Kirurgiline sekkumine?” imestab ta kahvlit lauale asetades. “Kuueaastaselt? Milleks?”
“Kallis Erra,” lausub emme malbel ja kannatlikul ilmel, “me uurisime läbi enam-vähem kõik internetileheküljed, kus on juttu pärilikest pigmentneevustest, ja uskuge mind, on lausa terve hulk põhjusi, miks see just nüüd eemaldada.”
“Aga Randall,” ütleb VVE isa poole pöördudes, “sa ei või ju… Sa ei lase ju ometi sellel sündida? Ja sinu väike nahkhiir? Kas sa oleksid tahtnud, et Sadie oleks lasknud selle eemaldada?”
(See on üks mäng isa lapsepõlvest: sünnimärk tema vasakul õlal oli siis väike udemes nahkhiir, kes talle kõrva sisse head nõu andis. VVE-l on ka sünnimärk vasaku kaenla all – seda tähendabki pärilik, sünnimärk rändab ühest põlvest teise, ilmudes erinevatel kehaosadel, isegi kui mõni põlvkond vahele jääb: vanaema Sadie’l ei ole sünnimärki.)
“Erra,” jätkab emme, “mul on kahju, aga me lihtsalt peame metafooride maailma sinnapaika jätma. Ma tean, et teil Randalliga on alati olnud eriline suhe oma sünnimärkidesse, ma tean, et need on olnud justkui salajane side teie vahel, aga Solly sünnimärgiga on hoopis teine lugu. Lubage, ma tutvustan teile olukorda realistlikust vaatepunktist. Põhjus number 1: tema sünnimärk on väga nähtaval kohal, praktiliselt näo peal, on oht, et koolis hakatakse teda selle pärast narrima, ja isegi kui ei hakata, võiks see teda häirida ja tekitada tal täiesti põhjendamatu alaväärsuskompleksi. Põhjus number 2: erinevalt teist kahest on Solil sünnimärk, mida kutsutakse
