hüüdis: “Need kuivad luud!”
Oo, kuula Issanda sõna.
Jalalabaluu otsas on – jalaluu,
jalaluu otsas on – põlveluu,
põlveluu otsas on – reieluu.
Issi patsutas mind peopesaga jalgadest pea poole ning iga järgmist rida laulis ta pool tooni kõrgemalt, siis patsutas ja laulis ta kõik vastupidises suunas hästi kiiresti läbi. Mulle meeldis see kangesti, aga iga kord, kui ma näen surnud Iraagi sõdureid või fotosid inimestest, kellel on autoõnnetuses midagi küljest ära tulnud, mõtlen ma selle laulu peale ja ütlen endale, et seda juba korda ei tee, isegi Jumal ei saa neid inimesi korda teha, kui nad taevasse jõuavad. See ülakeha seal on – täiesti üksi. Selle jalaluu otsas on – tühjus. See on natuke kurb, sest lapsena oleme me kõik vaadanud telekast vanu multikaid ja näinud, kuidas sellised tüübid, nagu Tom ja Jerry, Bugs Bunny või Road Runner saavad sada korda surma: nad kukuvad kõrgelt kaljult alla autoteele lapikuks nagu pannkoogid, neid lömastavad kivirahnud, sõtkuvad betoneerimismasinad, hakivad ja hekseldavad ventilaatorid, aga hetk hiljem on nad jälle ühes tükis ja valmis uuteks seiklusteks. Aga Iraagi sõdurite jaoks on seiklustega ilmselgelt ühel pool.
Emme ei salli vägivalda. Ta on väga positiivne inimene ja ma ei näe põhjust, miks ma peaksin tema illusioone lõhkuma. Ta hoiab silma peal kõigel, mida ma telekast vaatan, see tähendab, et ma võin vaadata “Pokemone”, aga “Inuyashat” ei või, “Gummi Beari” võin, aga “Simpsoneid” ei või. Kino osas ütleb ta, et ma olen veel natuke liiga väike “Harry Potteri” ja “Sõrmuste isanda” jaoks, mida on küll raske uskuda. Mäletan, et kui mu sõber Diane lasteaiast mulle viiendaks sünnipäevaks “Bambi” DVD kinkis, ei tahtnud ema, et ma isegi seda vaataksin, ta kartis, et Bambi ema surm mõjub mulle liiga rängalt. Tema meelest olen ma liiga väike, et surmast aru saada, ma siis üritan teda säästa. Eelmisel nädalal nägime rentslis surnud varblast, emme hakkas mul pead silitama ja ütles: “Pole hullu, kullake, ta on taevas Jumala juures”, mina klammerdusin nuuksudes tema jala külge, et ta ennast paremini tunneks.
Emme arvates on Arnold Schwarzenegger kõigest California kuberner. Ta pole ühtegi tema filmi näinud, aga mina olen, tänu oma sõbrale Brianile või õigemini tänu tema vanematele, kellel on keldrikorruse puhketoas lademetes vanu videokassette, kolm “Terminaatorit” ja “Kustutaja” ja “Külm kättemaks”. Neil on ka täiskomplekt “Tähtede sõda” ja “Godzillat”, mis on tegelikult nagu 11. septembri remake või pigem justkui ennustus, ka seal vajuvad Manhattani pilvelõhkujad kaela paanikas newyorklastele, kes karjuvad, nutavad ja igas suunas jooksevad. Me võime neid filme vaadata palju tahame, sest Briani ema ei ole koduperenaine nagu minu ema ja tema lapsehoidjal vastuväiteid pole, kui ta saab rahus oma varbaküüsi lakkida ja peikaga mobiilis lobiseda. Schwarzenegger on robotina vapustav, ta on võitmatu ja hävimatu, kui tema inimlik keha viga saab, on tema käes käkitegu oma käsivars skalpelliga lõhki lõigata või endal silm peast rebida, nii et ma ei peaks tõepoolest sugugi muretsema selle sünnimärgi operatsiooni pärast, mis mind juulis ees ootab.
Issi pole mingi jõujuurikas ega suur sportlane, aga suvel mängib ta naabritega pesapalli. Ta võtab seda väga tõsiselt, sest see oli üks neist asjadest, mida ta tegi koos oma isaga, kui nad veel New Yorgis elasid. Ta ostis mulle mängu nimega Base: plastpall pannakse alusele ja üritatakse sellele plastkurikaga pihta saada, siis läheb korjab keegi palli üles ja saab jälle lüüa. Sel ajal, kui issi mängib pesapalli, mängib emme minuga Base’i. Mõnikord ta sõbrannad imestavad, kui näevad teda sajandat korda palli üles korjamas ja iga kord hüüdmas: “Braavo, Sol! Tubli!” Nad arvavad, et see on emmele tüütu, aga mina tean, et ei ole, just selles väljendubki tema emaarmastus. Aga ta ei hakka jutustama minu imelistest võimetest ja tulevikust, ta kehitab ainult õlgu ja ütleb: “Ah mis, liigutan ennast natuke.”
Sügisel lähen ma kooli ja kavatsen kõike kuulata, kõik meelde jätta ja saada kõige paremaid hindeid, aga samas varju hoida; praegu veel ei pea teised teadma, et mina olen kuningas, ainus Päike ja ainus Poeg, Google’i ja Jumala poeg, Veebi Väljavalitud Vapustav Võimas ja Veetlev Valitseja. VVVVVV on tagurpidi peaaegu nagu MMM: ja peale Minu Mõistva Mamma, kellele ma olen selle kohta vihjeid andnud, ei aima keegi minu aju sära, võimsust ja imelist hiilgust, mis ühel päeval universumi muudab ja selle päästab.
Minu ainus puudus on sünnimärk vasakul oimukohal. See on sama suur kui 25-sendine, ümmargune ja eenduv, tumepruun ja udemetega kaetud. See on pisike puudus, kuid keha on tempel ja Saalomoni tempel peab olema täiuslik, seepärast pani emme juuliks operatsiooniaja kinni. Issi on natuke vastu, aga tema on selleks ajaks ilmselt juba Iraagis.
Iraagi sõda lõppes juba peaaegu aasta tagasi, aga terve hulk Ameerika sõdureid saab seal ikka veel surma. Issi läheb selle peale täiesti endast välja ja siis katsub emme vaikselt teemat vahetada, et issi mõtteid meeldivatele asjadele viia. “Ei ole mingit mõtet ennast ärritada asjadega, mida ei saa muuta, Randall,” ütleb emme. “Igaüks annab oma rindel endast parima, et maailm oleks turvaline. President Bush teeb oma tööd, sina teed oma tööd, mina teen oma.”
Emme töö on minu turvalisuse tagamine ja ma usun, et meie kodu on maailma kõige turvalisem kodu. Siin on lapse julgeolek täielikult tagatud, nagu emme mulle paar nädalat tagasi seletas. (Ta üritab mulle alati kõike võimalikult põhjalikult ja ausalt ära seletada, ja kui ta mulle midagi ütleb, tean ma seda alatiseks, nagu oleksin ma selle ise välja mõelnud.)
“See on väga lihtne,” selgitas ta. “Me tahame, et sa oleksid ebameeldivuste eest kaitstud. Mis sa arvad, mida me peame selleks tegema?”
Üritasin mõistatada: “Paneme mulle vihmakeebi selga, kui sajab?”
See ei olnud nähtavasti õige vastus ja issi proovis naljatada:
“Kindel see, vihmakeep tuleb panna selga, mitte jalga.”
“Ei-ei,” jätkas emme temast välja tegemata. “Ma ei räägi ilmast, ma räägin majast.”
“Jaa, vihmakeep jalas, võid sattuda vihma käest räästa alla,” jätkas issi.
Emme naeris, sest issi üritas nalja teha, aga tema naerust oli selge, et issi ei peaks teda rohkem katkestama; seejärel loetles emme üles kõik asjad, mida nad olid ette võtnud, et meie maja turvaliseks muuta. Näiteks panid nad katted pistikupesadele, et ma ei topiks sinna oma näppe ega saaks elektrilööki, nii et mul kõik juuksed peas püsti tõusevad ja silmad punni lähevad nagu kassidel multikates või siis kurjategijatel, kelle president Bush elektritoolile saadab. Nad panid ümarad plastikkatted teravatele lauanurkadele, et ma ei lööks ennast ära ega saaks hirmsat peahaava, kust hakkaks verd purskama, mind ei peaks traumapunkti viima, mul ei jääks õmblusarme ja vanemad ei peaks mu haigevoodi ääres seisma ja endal ahastusest ja süütundest juukseid katkuma. Nad panid ka pliidile lapseluku, et ma pliiti kogemata sisse ei lülitaks, näppe ära ei kõrvetaks ega kardinatele tuld otsa ei paneks, mispeale kogu maja maha põleks ja minust jääks järele vaid väike Iraagi sõduri moodi kõrbenud tomp keset meie kodu suitsevaid varemeid, just nüüd, kui issi on jõudnud teisele hüpoteegilepingule alla kirjutada. Isegi kempsud on turvaliseks muudetud, et prill-laud ei saaks kukkuda mu noku peale, kui ma parajasti pissin – see võib küll väga valus olla. Kui ma tahan kakada, kutsun emme, et ta haagi lahti võtaks ja prill-laua hästi ettevaatlikult alla laseks.
Emme teab kõiki neid nippe tänu ühele vanemate ja laste suhete kursusele, kus ta käis. Seal ei räägitud mitte ainult sellest, kuidas kodu turvaliseks muuta, vaid ka tervest hulgast muudest asjadest, näiteks sellest, et lapsi peab austama ja kuulama, neid ei tohi kohelda poolearulistena, nagu see vanasti kombeks oli, ja ma pean ütlema, et emme pole mind kunagi poolearulisena kohelnud. See on umbes nagu
