Keskendusin hingamisele – nina kaudu sisse, suu kaudu välja. Uuesti ja uuesti.
Kui tundus, et sain oksendamisega ühele poole, nihutasin end tualetist välja – ent ma ei läinud kaugele. Ainult kõrval asuva seina juurde katkise akna lähedal. Siin sain ma näha öötaevast, kus tuul võis hellitada mu kleepuvat nägu. Nõjatasin pea seina vastu ja asetasin peopesad kargele marmorpõrandale. Päris.
See oli päris. Ma jäin ellu, ma tulin sellest välja.
Kui see polnud just unenägu – lihtsalt üks palaviku-unenägu Amarantha vangikongis ja mina ärkasin taas selles ning…
Tõmbasin põlved vastu rinda. Päris. Päris.
Ütlesin neid sõnu hääletult.
Ütlesin neid seni, kuni suutsin jalad haardest lahti lasta ja pead tõsta. Valu torkis läbi mu käte…
Olin need kuidagi nii kõvasti rusikasse kägardanud, et küüned läbistasid peaaegu nahka.
Surematu jõud – pigem needus kui kink. Olin koolutanud ja ajanud lömmi iga hõbedast söögiriista, mida siia naastes kolme päeva jooksul puudutasin. Ma koperdasin oma pikematel kiirematel jalgadel nii sageli, et Alis eemaldas mu tubadest kõik asendamatud väärtasjad. Eriti pahurdas ta selle üle, kui ajasin ümber laua koos kaheksasaja-aastase vaasiga ja purustasin viis klaasust. Ma lihtsalt sulgesin neid kogemata liiga kõvasti.
Läbi nina ohates ajasin sõrmed sirgu.
Mu parem käsi oli lihtlabane, sile. Täiesti suurhaldjalik.
Keerasin teistpidi oma vasaku kämbla. Tumeda tindi pöörised katsid mu sõrmi, rannet, käsivart küünarnukini välja, imesid endasse ruumi pimedust. Peopesa keskmesse uuristatud silm jõllitas mind tüüne ja salakavalana nagu kass – selle kitsas pupill oli päevase ajaga võrreldes laiem. Justkui oleks see kohanenud valgusega nagu iga tavaline silm.
Vahtisin seda pahaselt.
Seda, kes iganes võis läbi tätoveeringu vaadata.
Ma polnud nende siinoldud kolme kuu jooksul Rhysist sõnagi kuulnud. Ei kõssugi. Ma ei söandanud küsida ka Tamlinilt või Lucienilt või üldse kelleltki – muidu oleksin äkki Öökoja vürsti kohale kutsunud. Oleksin äkki Rhysile meelde tuletanud Mäealusel sõlmitud rumalat tehingut: üks nädal temaga igal kuul vastutasuks selle eest, et ta mu surmasuust päästis.
Aga isegi kui Rhys selle imekombel unustas, ei suutnud mina seda iialgi. Ega ka Tamlin, Lucien või keegi teine. Selle tätoveeringu puhul mitte.
Isegi kui Rhys lõpuks... Isegi kui ta polnudki päriselt vaenlane.
Tamlini jaoks, jaa. Iga teise koja jaoks siin ilmas, jaa. Nii vähesed söandasid liikuda üle Öökoja piiride. Mitte keegi ei teadnud tegelikult, mis elutses Prythiani põhjapoolseimas otsas.
Mäed ja pimedus ja tähed ja surm.
Aga mina ei tundnud end Rhysandi vaenlasena, kui vestlesin temaga neil tundidel pärast Amarantha surma. Ma ei rääkinud kellelegi sellest kohtumisest, mulle öeldust, talle tunnistatust.
Ole õnnelik oma inimsüdame üle, Feyre. Tunne kaasa neile, kes ei tunne üldse midagi.
Pigistasin sõrmed rusikasse ja katsin kinni selle silma – selle tätoveeringu. Kerisin end püsti ja lasin vee peale. Siis ukerdasin kraanikausi juurde suud loputama ja nägu pesema.
Soovisin, et ma poleks midagi tundnud.
Soovisin, et mu inimsüda oleks muutunud koos kõige muuga minust, tahutud surematuks marmoriks. Selle lõhestatud pimedusetüki asemel, mis nüüd immutas minusse oma mäda.
Tamlin magas endiselt, kui ma tagasi pimendatud magamistuppa hiilisin. Tema alasti keha laiutas üle madratsi. Korraks ma vaid imetlesin võimsaid lihaseid ta seljal, mida kuuvalgus nii andunult välja joonistas, tema kuldjuukseid, mida olid sasinud uni ja minu sõrmed. Libistasin need sealt ennist läbi, kui armatsesime.
Tema nimel tegin ma seda – tema nimel lõhkusin ma rõõmuga ära iseenda ja oma surematu hinge.
Ja nüüd oli mul terve igavik, et sellega edasi elada.
Jätkasin teed voodi poole, iga samm rängem ja raskem. Lina ja tekk olid nüüd jahedad ning kuivad. Lipsasin teki alla, keerasin end kerra, seljaga tema poole ja mähkisin endale käed ümber. Tema hingamine oli sügav – ühtlane. Aga oma haldjakõrvadega... Vahel mõtlesin, kas ma kuulsin ta hingamise takerdumist, ainult silmapilguks. Mul polnud iial julgust küsida, kas ta on ärkvel.
Ta ei ärganud kunagi, kui luupainajad mind unest välja lohistasid. Ei ärganud kunagi, kui ma ööde kaupa sisikonda seest öökisin. Kui ta ka teadis sellest või kuulis seda, ei öelnud ta igatahes selle kohta midagi.
Teadsin, et sarnased unenäod kihutasid teda une rüpest välja sama tihti, kui mina pagesin enda omade eest. Kui see esimest korda juhtus, ärkasin ma üles – üritasin temaga rääkida. Ent Tamlin tõrjus mu puudutuse kõrvale. Tema nahk oli niiske ning ta võttis endale selle karusnaha ja küüniste ja sarvede ja kihvadega elaja kuju. Ülejäänud öö veetis ta voodi jalutsis lesides ja ust ning akendega seina valvates.
Ta veetis sellest ajast peale palju öid niiviisi.
Tirisin kerratõmbunult tekki kõrgemale ja otsisin selle soojust külmas öös. Sellest sai meie sõnatu kokkulepe – mitte lasta Amaranthal võita läbi ülestunnistuse, et ta piinas meid endiselt meie unenägudes ja ka ilmsi.
Nagunii oli kergem seda mitte selgitada. Mitte talle öelda, et ehkki ma vabastasin tema, päästsin ta rahva ja kogu Prythiani Amarantha käest... lõhkusin ma iseend laiali.
Ka terve igavik poleks piisavalt pikk aeg selleks, et mind terveks teha.
2.
PEATÜKK
„Ma tahan minna.”
„Ei.”
Panin käed risti, torkasin tätoveeritud kämbla parema biitsepsi alla ja ajasin jalad talli muldpõrandal veidike rohkem harki. „Möödunud on kolm kuud. Midagi pole juhtunud ja küla pole isegi seitsme kilomeetri…”
„Ei.” Talliuste vahelt sisse voogav keskhommikune päike säratas Tamlini kuldjuukseid, kui ta lõpetas pistodavöö kinnitamise oma rinnale. Tema nägu – jõuliselt nägus. Täpselt selline, nagu unistasin neil pikkadel kuudel, kui ta maski kandis – meelekindel, huuled õhukeseks kriipsuks.
Tema taga istus Lucien juba oma õunikhallil hobusel kolme ülejäänud suurhaldja ülikutest vahtide kõrval. Lucien raputas hääletult hoiatuseks pead ja tema metallsilm ahenes. Ära käi talle peale, näis ta ütlevat.
Ent kui Tamlin sammus sinna, kus tema must täkk juba saduldatuna seisis, kiristasin ma hambaid ja tormasin talle järele. „Külal on vaja kogu abi, mida saame pakkuda.”
„Ja meie jahime endiselt Amarantha elajaid,” ütles ta üheainsa nõtke liigutusega hobusele tõustes. Vahel mõtisklesin ma selle üle, kas hobused olid vaid selleks, et säilitada muljet tsiviliseeritusest
