Aga ega ma kaevelnud – kuna Ianthe tundis kõiki nii õukonnas kui ka sellest väljaspool. Tema püsis sündmustel ja õhtusöökidel minu kõrval, toitis mind üksikasjadega osalejate kohta ning tema oli peamine põhjus, miks ma selle talvise pööripäeva lõbusa keerise üle elasin. Ianthe oli ka see, kes juhtis tseremooniaid – ja mul oli enam kui heameel lasta tal valida, millised pärjad või vanikud peaks kaunistama mõisa ning selle ümbrust. Millised hõberiistad sobivad millise eine juurde.
Kui see kõrvale jätta... ehkki Tamlin maksis mu argirõivaste eest, valis Ianthe silm need välja. Tema oli oma rahva süda, jumalanna käsi võidis teda juhtima kõiki eemale meeleheitest ja pimedusest.
Ma ei näinud põhjust selles kahelda. Ta polnud mind veel eksiteele viinud – ja ma õppisin kartma päevi, kui tal oli tegemist omaenda templis mõisamaadel, kus ta palverändurite ning oma jüngrite eest hoolitses. Aga täna – jah, veeta aega Ianthega oli parem kui alternatiiv sellele.
Korjasin koiduroosa kleidi seelikud kätte puntraks ja tõusin marmortrepist majja.
Järgmisel korral, lubasin ma endale. Järgmisel korral räägin Tamlini ära, et ta laseks mul külla minna.
„Oh, seda naist ei saa me küll lasta selle mehe kõrvale istuma. Nad kisuvad üksteist lõhki ja siis rikub veri meie laudlina ära.” Ianthe laup tõmbus kahvatu sinakashalli kapuutsi all kipra ja kortsutas sellele surutud tätoveeringut erinevatest kuufaasidest. Ta kritseldas läbi nime, mille vaid mõned hetked varem ühele toolijaotuse kaardile viskas.
Päev tõmbus tasapisi soojaks. Ruum oli pisut umbne, ehkki avatud akendest hoovas tuult. Ja ometi jäi raske, kapuutsiga rüü selga.
Kõik peapreestrinnad kandsid lohvakaid kunstipäraselt väändunud ja kihilisi rüüsid – kuigi kahtlemata olid nad kaugel sellest, et mõjuda mammalikult. Ianthe saledat pihta rõhutas peen vöö taevasinistest selgetest kividest, mis olid kõik täiuslikult ovaalsed ning püsisid säravas hõbedas. Ja tema kapuutsil istus sobituv diadeem – õrn hõbevõru, mida kaunistas keskel suur kivi. Selle alla oli volditud riidetükk, külge õmmeldud loor, mida sai üle lauba ja silmade tõmmata, kui Ianthe pidi palvetama, anuma Katelt ja Ema või lihtsalt mõtisklema.
Ianthe näitas mulle kord, millisena mõjus riidetükk siis, kui see alla lasta: nähtaval olid ainult tema nina ja täidlane sensuaalne suu. Katla Hääl. Ma leidsin, et see vaatepilt on häiriv – et pelgalt näo ülemise poole katmine muutis erksa ja kavala naise mingil viisil ikooniks, millekski teiseks. Õnneks hoidis ta seda enamiku ajast üleval. Vahel võttis ta koguni kapuutsi peast, et lasta päikesel hullata pikkades, leebelt käharduvates kuldjuustes.
Ianthe hõbesõrmused läikisid maniküüritud näppudel, kui ta kirjutas üles järgmise nime. „See on nagu mäng,” ütles ta läbi ülespidi nina ohates. „Kõik need mängunupud, kes võitlevad jõu või ülemvõimu nimel ja on valmis vajadusel verd valama. Teil on sellega ilmselt veider kohaneda.”
Milline elegants ja jõukus – ometi säilis see metsikus. Suurhaldjad ei olnud sureliku ilma kihistavad aadlikud. Ei, kui nemad tülitsesid, siis pidi see lõppema, vererada järel. Sõna otseses mõttes.
Kord olin ma värisenud, kui nendega hingamisruumi jagasin.
Painutasin sõrmi, sirutasin ja moonutasin nahale graveeritud tätoveeringuid.
Nüüd võisin võidelda nende kõrval, nende vastu. Mitte et ma oleks proovinud.
Olin liigselt valve all – liiga suure jälgimise ja hinnangu all. Miks pidi vürsti mõrsja õppima võitlema, kui rahu naasis? See oligi olnud Ianthe loogika, kui ma tegin vea, et õhtueine ajal seda mainida. Tamlini kiituseks nägi tema asja mõlemast küljest: ma õpiks end kaitsma... kuid kuulujutud leviks.
„Ega inimesed pole palju paremad,” ütlesin ma Ianthele viimaks. Ja kuna tema oli mu uutest kaaslastest enam-vähem ainuke, kes ei paistnud mind nähes kuigi vapustatud või hirmul, üritasin vestlust jätkata: „Mu õde Nesta sobiks siia tõenäoliselt täitsa hästi.”
Ianthe kallutas pea viltu, päikesevalgus pani sinise kivi tema kapuutsil sillerdama. „Kas teie surelik suguselts liitub meiega?”
„Ei.” Ma ei mõelnud neid kutsuda – ei tahtnud neile Prythiani paljastada. Või seda, kelleks ma olin saanud.
Ta toksis pika ja sihvaka sõrmega lauale. „Aga nad elavad müürile ju nii lähedal, eks? Kui teie jaoks on tähtis, et nad oleks siin, võiksime mina ja Tamlin nende ohutu reisi eest hoolt kanda.” Neil koosveedetud tundidel olin ma rääkinud talle külast ja majast, kus elasid nüüd mu õed. Olin rääkinud Isaac Hale’ist ja Tomas Mandrayst. Ma ei suutnud mainida Clare Beddorit – või seda, mis tema perega juhtus.
„Kui jätta kõrvale see, et ta saaks endaga hakkama,” ütlesin ma, võideldes selle inimtüdruku ja temaga tehtu mälestusega, „jälestab mu õde Nesta teiesuguseid.”
„Meiesuguseid,” parandas Ianthe vaikselt. „Oleme sellest rääkinud.”
Noogutasin vaid.
Aga ta jätkas: „Meie oleme vanad ja salakavalad ning naudime sõnade kasutamist relvade ja küünistena. Iga sõna teie suust, iga sõnastust arutatakse – ja võib-olla kasutatakse teie vastu.” Justkui hoiatuse leevendamiseks lisas ta: „Olge valvel, emand.”
Emand. Totter nimetus. Keegi ei teadnud, kuidas mind kutsuda. Mina polnud sündinud suurhaldjaks.
Mind tehti selleks – Prythiani seitse vürsti äratasid mu ellu ja varustasid mu uue kehaga. Ma polnud Tamlini kaasa, nii palju kui mina teadsin. Meie vahel polnud kaaslasesidet – veel mitte.
Ausõna... Ausõna, Ianthe oma erekuldsete juuste, nende mereroheliste silmadega, elegantsete näojoonte ja nõtke kehaga nägi rohkem välja Tamlini kaasana. Talle võrdsena. Liit Tamliniga – vürst ja peapreestrinna – saadaks selge sõnumi jõust igale võimalikule ohule, mis meie maad ähvardas. Ja kindlustaks võimu, mida Ianthe kahtlemata soovis innukalt endale luua.
Suurhaldjate seas olid preestrinnad need, kes juhtisid tseremooniaid ja rituaale, talletasid nende ajalugu ja legende ning nõustasid isandaid ja emandaid nii suurtes kui ka tühistes asjades. Ma ei olnud tunnistajaks Ianthe maagiale, kuid Lucienilt selle kohta pärides kortsutas too kulmu ja ütles, et nende maagia pärines tseremooniatest ning võis soovi korral olla üdini surmav. Olin jälginud Ianthet talvisel pööripäeval, et näha sellest mingitki märki. Panin tähele, kuidas Ianthe end asetas, et tõusev päike täidaks ta üles sirutatud käed, kuid polnud mingit väe värelust või üminat. Ei temas ega maapinnas meie ümber.
Ma ei teadnud, mida ma tegelikult Ianthest ootasin – ta oli üks kaheteistkümnest peapreestrinnast, kes valitsesid üheskoos oma õdesid igal maalapil üle kogu Prythiani. Iidsed, tsölibaadis, vaiksed – selline oli mu ootuste ulatus tänu surelike seas sosistatud legendidele, kui Tamlin kuulutas, et varsti pidi üks vana sõber tulema meie maadel lagunevat templikompleksi üle võtma ja taastama. Aga järgmisel hommikul tuiskas Ianthe meie majja ja need eeldused trambiti kohe jalge alla. Eriti see tsölibaadiosa.
Preestrinnad võisid abielluda, lapsi kanda ja oma suva järgi lõbutseda. Katla kingitud viljakust solvaks see, kui nad paneks luku taha oma instinktid, oma kaasasündinud naiseliku maagia elu kandmiseks, oli Ianthe mulle kord öelnud.
Niisiis, kuigi seitse vürsti valitsesid Prythiani oma troonidelt, juhtisid kaksteist peapreestrinnat elu oma altaritelt. Nende lapsed olid
