vaja saatjat.” Mu haare tugevnes parknahal. Sundisin hobuse seisatama. Mu kuldsõrmus koos selle peal sätendava ja nelinurkseks lõigatud smaragdiga välgatas päikese käes.
Kaks kuud oli möödunud sellest, kui Tamlin tegi abieluettepaneku – kaks kuud lillede, rõivaste, toolide jaotuse ja toiduga seonduvate ettekannete talumist. Nädal tagasi sain tänu talvisele pööripäevale väikese puhkuse, kuigi vahetasin sitsi ja siidi üle mõtisklemise igihaljaste pärgade ja vanikute valimise vastu. Aga vähemalt oli see kosutavaks pausiks.
Kolm päeva pidutsemist ja joomist ning väikeste kingituste vahetamist, mis kulmineeruks pika üpris jälestusväärse tseremooniaga eelmägedes sellel kõige pikemal ööl. Et saata meid ühest aastast teise, kui päike sureb ja uuesti sünnib. Või midagi sellist. Talvepüha tähistamine paigas, mis oli püsivalt kinni kevades, ei aidanud kuigi palju kaasa mu üldisele piduliku rõõmu puudumisele.
Ma ei kuulanud eriti selle algupära selgitusi – ja suurhaldjad ise vaidlesid omakeskis, kas see oli pärit Talvekojast või Päevakojast. Mõlemad kuulutasid seda nüüd oma kõige pühamaks pühaks. Mina teadsin vaid seda, et mul tuleb elada üle kaks tseremooniat: üks loojangul, et alustada vana päikese surma auks lõputut kingituste ja tantsimise ja joomise ööd, ning teine järgmisel koidikul, et ähmaste silmade ja valutavate jalgadega tervitada päikese taassündi.
Nagunii oli piisavalt halb, et mina pean seisma kokku kogunenud õukondlaste ja väheldasemate haldjate ees, kuni Tamlin oma arvukaid tooste ja tervitusi lausub. Asjaolu, et ka minu sünnipäev langes aasta pimedaimale ööle, oli midagi sellist, mida ma unustasin mugavalt ükskõik kellele mainida. Ma sain nagunii piisavalt kinke – ja kahtlemata saan oma pulmapäeval veel palju-palju rohkem. Mul oli nii paljude asjade jaoks vähe kasutust.
Nüüd jäi minu ja tseremoonia vahele vaid kaks nädalat. Kui ma mõisast minema ei saa, kui mul pole üht päeva, et teha midagi muud peale Tamlini raha kulutamise ja enda ees lömitada laskmise…
„Palun. Taastumispingutused on nii aeglased. Võiksin pidada külaelanike jaoks jahti, hankida neile toitu…”
„See pole ohutu,” nähvas Tamlin oma täkku taas sammuma müksates. Hobuse karvkate läikis tumeda peeglina isegi talli varjudes. „Eriti sinu jaoks.”
Ta ütles seda iga kord, kui me seda vaidlust pidasime. Iga kord, kui ma anusin, et ta laseks mul minna lähedal asuvasse suurhaldjate külla, aitamaks üles ehitada seda, mille Amarantha aastaid tagasi maha põletas.
Järgnesin talle kirkasse pilvitusse päeva talli taga, lähedal asuvaid eelmägesid kattev rohi lainetas pehmes tuules. „Rahvas tahab tagasi tulla, nad tahavad kohta, kus elada…”
„Seesama rahvas näeb sinus õnnistust – stabiilsuse tähist. Kui sinuga midagi juhtuks...” Tamlin katkestas end ja peatas hobuse enne mullarada, mis viinuks ta idapoolse metsa suunas. Lucien oli juba mõned meetrid seda mööda edasi ratsutanud ja ootas seal. „Pole mingit mõtet midagi üles ehitada, kui Amarantha olendid läbi maade laamendavad ja selle uuesti ära lõhuvad.”
„Kaitsepiirded on püsti…”
„Mõned lipsasid sisse enne, kui piirded said ära parandatud. Lucien küttis eile viis naga.”
Mu pea nähvas Lucieni poole, too võpatas. Seda ta mulle eilsel õhtusöögil ei rääkinud. Ta valetas, kui ma lonkamise kohta küsisin. Mul keeras kõhus – mitte ainult vale tõttu, vaid... nagad. Vahel nägin ma unes, kuidas nende veri mind kastis, kui ma neid tapsin. Nägin nende irvitavaid maolõustu, kui nad üritasid mind metsas ära fileerida.
Tamlin lausus vaikselt: „Ma ei saa teha seda, mida pean tegema, kui ma muretsen selle üle, kas sa oled väljaspool ohtu.”
„Muidugi olen ma väljaspool ohtu.” Minu jõu ja kiiruse juures on mul suurhaldjana hea võimalus minema pääseda, kui midagi juhtub.
„Palun – palun lihtsalt tee seda minu pärast,” ütles Tamlin täku paksu kaela silitades, kui elajas kärsitult hirnatas. Teised ajasid juba oma ratsud kergele galopile, esimene neist jõudis peaaegu metsa varju. Tamlin nõksatas lõuaga minu taga kõrguvale alabastermõisale. „Olen kindel, et majas on asju, kus kaasa lüüa. Võiksid ka maalida. Proovi seda uut komplekti, mille ma sulle talvise pööripäeva puhul kinkisin.”
Majas ei oodanud mind muu kui pulmade planeerimine, sest Alis ei lubanud mul lillegi liigutada. Mitte seepärast, kes ma olin Tamlini jaoks, kelleks ma pidin tema jaoks saama, vaid... seepärast, mida ma tegin tema, tema poiste ja Prythiani heaks. Kõik teenijad olid samasugused, mõned nutsid ikka veel tänutundest, kui nad minust koridoris möödusid. Ja mis puutus maalimisse...
„Hea küll,” kähistasin ma. Sundisin end talle silma vaatama, sundisin end naeratama. „Ole ettevaatlik,” ütlesin ma ning mõtlesin seda tõsiselt. Mõte sellest, et ta läheb sinna, jahib koletisi, kes teenisid kord Amaranthat...
„Ma armastan sind,” lausus Tamlin tasahilju.
Noogutasin ja pomisesin vastu, kui tema ratsu sammus sinna, kus Lucien endiselt ootas. Saadik kortsutas nüüdseks juba kergelt kulmu. Ma ei jäänud nende lahkumist vaatama.
Kulutasin aega selleks, et aiahekkide vahelt läbi taanduda. Kevadlinnud siutsusid rõõmsalt, kruus krudises õblukeste kingade all.
Vihkasin erksaid kleite, mis olid saanud mu igapäevaseks vormiks. Samas polnud mul südant seda Tamlinile öelda. Ta ostis neid nii palju kokku, kuna oli mind neid kandmas nähes nii õnneliku ilmega. Kuna tema sõnad polnudki tõest kaugel. Sel päeval, kui ma tõmban jalga püksid ja panen selga kuue, kui ma kinnitan enda külge relvi nagu peeneid ehteid, saadab see sõnumi selgehäälselt ja kaugele üle maade. Niisiis kandsin kleite ja lasin Alisil oma juukseid sättida – kas või selleks, et võita rahvale mingitki rahu ning mugavuse määra.
Vähemalt ei puigelnud Tamlin vastu pistodale, mida ma kandsin oma puusal ja mis rippus juveelidega kaetud vöö küljes. Mõlemad kinkis mulle Lucien – pistoda neil kuudel enne Amaranthat, vöö tema langemisele järgnenud nädalatel. Kui kavatsed end hambuni relvastada, võiksid sama hästi ka hea välja näha, oli ta öelnud.
Ent isegi, kui stabiilsus valitseks sada aastat, kahtlesin ikkagi, kas ma ärkaks kunagi mõnel hommikul ega paneks nuga vööle.
Sada aastat.
Seda mul oli – mul oli ees sajandeid. Sajandeid Tamliniga, sajandeid selles imekaunis vaikses paigas. Võib-olla jõuaksin end mingil hetkel ka korda teha. Võib-olla mitte.
Peatusin rooside ja luuderohuga kaetud maja trepi ees ning piilusin paremale – piduliku roosiaia ja kohe selle taga olevate akende suunas.
Tõstsin jala sellesse ruumi – oma vanasse maalistuudiosse – ainult korra siis, kui esimest korda tagasi tulin.
Ja kõik need maalid, kõik tarbed, kogu see tühi lõuend, mis ootas, et ma valaks välja lugusid ja tundeid ja unenägusid... Ma vihkasin seda.
Kõndisin toona mõne hetke pärast välja ega polnud sellest ajast peale tagasi läinud.
Ma lõpetasin värvide ja tunnete ning pinnamustrite katalogiseerimise, lõpetasin selle märkamise. Suutsin vaevu mõisas rippuvaid maale silmitseda.
Üks armas naishääl hõikas mu nime mõisa avatud uste vahelt ja pinge mu õlgades leevenes pisut.
Ianthe. Peapreestrinna,
