päeval, kui oli uue õpetaja ametisse seadnud.
Teadsin, et mu masenduse nägemine kurvastab ema, sellepärast varjasin seda nii hästi, kui suutsin. Teadsin sedagi, et kerge julgustamise järel oleksid Ina ja Eurydice Malatesta sängi mesilasi täis tassinud. Nad olid õrnad tütarlapsed, kasvult nii väikesed ja ema kombel peene kondiga, et võisin nad mõlemad ikka veel ühe käega üles tõsta. Teile võib andestada, kui peate neid daamiliku armsuse kehastusteks, ent isal oli tihti põhjust vanduda, et neil on piisavalt selgroogu, mis minul nii märkimisväärselt puudub. Vooditäis mesilasi poleks aidanud Malatestast lahti saada; seda võis teha ainult mu isa. Mesilased oleksid ta ainult veel pahatahtlikumaks muutnud, nii et püüdsin tüdrukuid mitte julgustada.
See isik, kellele ma kurtsin – ja pikalt – oli Hyacinth, mu ainus sõber Letnose saarel. See noormees elas naabervillas ja tuli peaaegu iga päev mind vaatama, saabudes siis, kui ema ja õed oma pärastlõunaselt puhkuselt tõusid, mistõttu tema külaskäigud langesid kokku nende pärastlõunase einega. Neil harvadel kordadel, kui ta hiljaks jäi, pani Eurydice talle alati kooki kõrvale.
Ta oli mu ainus omavanune kaaslane ja ma oleksin pidanud tema eest tänulikum olema, kuid Hyacinthi eest oli raske tänulik olla. Tema isa oli üksnes keskmise varandusega patroon, kes täitis väheseid kuninga ülesandeid, ja hoopis Hyacinth oli tänulik, et võis ennast Sounise pärija sõbraks pidada. Ta oli alati naeratav ja püüdis mulle innukalt meele järele olla. Ta nõustus kõigega, mida ütlesin, mis pani mu kannatuse proovile, ja tema flöödimäng võis ka kurdi nägu krimpsutama panna, kuid minu arvates oli tõeline probleem Hyacinthiga see, et ta meenutas mulle mind ennast. Ta luges luulet. Ta võpatas valjude helide peale. Lisaks sellele, et ta oli vilets muusik, puudusid tal ka sõjalised oskused. Ta vältis iga olukorda, mis oleks talt füüsilist pingutamist nõudnud. Teda vaadates leidsin, et pole mingi ime, et isa mind põlgab.
Siiski olin ta kaaslane ja tema minu oma ning kui Malatesta mind peksis, läksin Hyacinthi juurde kaastunnet otsima. Oh jaa, olin kasvult Malatestast pikem ja juba ammu piisavalt vana, et mind meheks pidada, kuid õpetaja nähvas mulle endiselt vastu peopesi, jättes sinna valusaid ville. Ja mina peitsin endiselt viha- ja alandusepisaraid nagu suur titt. Eriti siis, kui sain siraka kinnituse eest, et roigas ei riimu sõnaga heeringas, või siis, kui ma ei suutnud leida, millega jagub 31 või 43. Malatestal oli kombeks öelda asju, mida ta ka ise teadis valed olevat, ning siis mind rahulolevalt jälgida, kui need kõrvust mööda lasksin, liiga ära hirmutatud, et talle vastu vaielda.
Sel ajal, kui mina oma pisikeste probleemidega toime ei tulnud, tegeles mu onu, kes oli Sounise kuningas, hoopis suurematega. Kui tema laevastik oli tema enda sadamas ära põletatud, viskus ta kõhklematult sõtta Attoliaga. Maag oleks talle teistsugust nõu andnud, kuid maag, nagu teate, oli ära näpsatud enne, kui ta oleks jõudnud üldse mingit nõu anda. Siis avastas Sounis, et see oli hoopis Eddis, kes nii laevade hävitamise kui ka väärtusliku nõuandja kadumise eest vastutas, ning alustas pikemalt mõtlemata uut sõda. Arvan, et ta oli kindel võidus Eddise ja Attolia üle lausa nii kaua, kuni maailm kuulis, et Eddise Varas on röövinud Attolia kuninganna ja kavatseb temaga abielluda.
Kui tähed nii ootamatu kombinatsiooni moodustasid, jäi onu kaotajaks. Koos olid Attolia ja Eddis palju tugevamad kui ühekaupa. Onu oli alla jäänud ja kõik teadsid seda. Iga päev liikus üha rohkem kuulujutte. Teenijatüdrukud korjasid uudiseid üles ei tea kust ning rääkisid Inale ja Eurydice’ile, kes need siis ema ja minuni tõid. Ema tõreles nendega keelepeksu kuulamise pärast, kuid ei nõudnud kunagi, et nad seda enam ei teeks.
Ühel hommikul lausus Ina hommikusöögilauas: «Meie onu nõustus abielluma Eddise kuninganna nõoga.»
«Sinu onu, kes on Sounis?» ütles ema, tuletades Inale leebelt meelde aupaklik olla.
«Tema jah,» ütles Ina, puudutamata üldteada tõde, et onudest oli ellu jäänud ainult üks, praegune Sounise kuningas. «Räägitakse, et naise nimi on Agape.»
Oleksin pidanud rõõmustama, et see võis tähendada rahu kolme riigi vahel, kuid mu heameel oli isekam. Onu oli loobunud Eddise tagaajamisest. Ta võib abielluda kellegi teisega ja varsti pärija saada. Ema hoiatas mind, et ma ei usuks kuulujutte, kuid olin siiski üsna lootusrikas.
Kirjutasin isale nii viisakalt, kui suutsin, ja teatasin, et mu mõõgakäsitsemise oskus on paranenud ja et mul on luulest isu täis (Malatesta luulest vähemalt küll). Arvestades kavandatavat abielu kuninganna nõo Agapega on varsti minu asemel palju sobivam pärija olemas ja palun, kas ma võiksin mandrile tagasi tulla? Palvetasin kodujumaluste poole, et nad päästaksid mind veel ühest päevast Letnosel. Samal päeval, kui kirja ära saatsin, saingi ma seda, mida olin palunud, nagu lollike vananaiste juttudes.
Läksin üle villa eesõue ja äkki paistis, nagu oleks üks Terve õppetundidest tegelikkuseks muutunud. Ta oleks võinud sama hästi ka ise kohal olla, karjudes: «Sind ründavad ootamatult viisteist meest, mida sa teed?» Ainult et need polnud Terve kujutlusvõime vili; need olid päris mehed, kes lõid maha valvurid peavärava juures ja tungisid villa õuele.
Järgmisena küsis Terve: «Kus su relv on?» Mõõk oli muidugi minu toas, peamaja tagaosa ülemisel korrusel, ja minu jaoks sama kasutu, nagu oleks see olnud Kuul. Mehed pudenesid üle õue laiali kõikide sissepääsude juurde ning selleks ajaks, kui ma oma tuppa mõõka tooma jõuaksin, oleks juba liiga hilja sellega midagi teha. Olin peaaegu kindel, et Terve mõõk vedeleb ikka veel mu kabinetis sohva all, kuhu isa oli selle õpetaja seisundit nähes vastikusega visanud. Malatesta oli hõivanud mu kabineti ja raamatud, lubades mind sisse üksnes oma tuimadeks õppetundideks; ta ei teadnud, et mõõk seal on, ja ma kahtlesin, kas teenrid oleksid seda puudutanud. Ükski üle õue jooksvatest relvastatud meestest ei suundunud kabineti poole, mis asus just selle koha vastas, kus ma seisin, uks pärani lahti.
Mu jalad hakkasid sinnapoole liikuma veel enne, kui pea oli jõudnud mingi otsuse langetada. Kabinetil olid uks ja aken. Ma hüppasin avatud aknast sisse, sest nii sai kiiremini, ja kukkusin kivipõrandale kõhuli, kobades sohva all tolmus, kuni käsi jäigast nahkrihmast haaras. Tõmbasin mõningaste raskustega mõõga tupest välja ja pöördusin ikka veel põlvili olles, sest üks mees täitis ukseava. Valgusest hämarusse astudes vaatas ta otse enda ette, mitte alla minu poole. Kargasin jalule ja mu torge tabas teda rinda, kui jalgade jõudu kasutades mõõga ülespoole surusin. Kuigi mõõk oli roostes, libises see temast läbi ja ma avastasin esimest korda, kui kerge on inimest tappa.
Jahmunult tõmbasin mõõga vabaks ja torkasin otsekohe tema taga seisvasse mehesse, keda tabasin sama ootamatult kui ta kaaslastki. Seekord põrkas see vastu konti, kuid mehe liikumishoog ajas tera sügavamale. Nüüd oli mõõka välja tõmmata raskem, kuid ma kiskusin kõvasti, soovides meeleheitlikult seda vabaks saada.
Terve järgmine küsimus oli: «Mida sa kavatsed relvaga teha?» Ma teadsin, mida tahan: kaitsta ema ja õdesid.
Letnose villa oli tüüpiline, õue ümbritsesid kolmest küljest ühekorruselised hooned – ühes küljes oli minu kabinet, peamaja lähedal. Isa kabinet oli minu oma vastas. Nende vahel, akendega õue poole, olid magalad, tallid ja köök, samuti majandus- ja vahtkonnaülema kabinetid.
Õue neljandas küljes seisis peamaja, mille etikult viis trepp ülakorrusele naiste ruumidesse. Seinas olid ka astmed, mis viisid madalamate ehitiste katustele, ja vihmaveerenn, millest sai kinni võtta, kui katuselt terrassile ronisid. Olin seda teed kasutanud varemgi, kui isa mind otsis ja ma teda vältisin. Arvasin, et kui kähku teeksin, siis jõuaksin ette meestest, kes olid juba villas ja võib-olla majas trepist üles rühkisid. Jooksin üle õue, mis oli nüüd tühi, ja ronisin astmeid mööda katusele, kõik selle plaani kohaselt, mille olin kunagi koostanud, tehes üht Terve pealtnäha kasutut harjutust.
Miks pidi keegi ründama üht tähtsusetut villat, olin
