kinni seotud, kuid karjusin edasi, mispärast saingi suhu märja nõudepesukaltsu, millele järgnes pähe tõmmatud kott.
Kuna mu enda hääl oli summutatud, võisin selgesti kuulda enda ümber olevate meeste juttu. Nad polnud mu ema ja õdesid leidnud.
«Hea küll,» ütles üks hääl, mis kuulus ilmselgelt pealikule, «tapke kõik teenijad ja pange maja põlema.»
Nad tassisid mu läbi suhutopitud kaltsu karjuvana minema ja sidusid kõhuli eesli selga, kes liikus piinavas sörgis nii kaua, et kaotasin ajataju, mõeldes emast, õdedest ja toatüdrukutest, kes mind jääkeldri külmas pimeduses ohust teadmatuina kannatlikult ootavad, kuni põlev villa neile peale variseb. Jõudsime tundmatusse peatuspaika, kus mind alla tõsteti ja maapinnale jäeti, kuni inimesed läheduses oma toimetustega tegelesid.
«Ta sipleb ikka veel,» kommenteeris keegi mu kohal. «Üllatav. Arvasin, et ta on rohkem nagu meie Hyacinth siin.»
Tardusin ja kuulsin kedagi, kahtlemata Hyacinthi, õudusest hinge tõmbamas. Kindlalt oli see tema hääl, mida järgmisena kuulsin. «Te ei tohi talle öelda!»
Mõtlesin Malatestast, keda olin mõttes süüdistanud oma perekonna reetmises. Arvatavasti lamas ta surnult villas, samas kui Hyacinth polnud mulle pähegi tulnud.
Mitu inimest pahvatas naerma. Esimene hääl, mida olin kuulnud rääkimas ja mis oli käskinud villa põlema panna, ütles: «Näe, see lõpetas tema siplemise.» Hääl kostis lähemalt, nagu oleks mees minu kohale kummardunud, ja ma tõusin istuli nii kiiresti, kui suutsin, lootes, et mu kõva pea võiks tema näoga kokku põrgata, aga ma kas ei tabanud või hüppas ta õigel ajal eemale. Löök läks mööda ja ma vajusin valutava kõhuga maha tagasi.
Mehed mu ümber pahvatasid jälle naerma. «Võtke see tal peast ära,» käskis nende juht.
Kui kott oli maha võetud ja suutropp eemaldatud, võisin näha, et olen kalda lähedal, tasasel kohal veeäärsel mäenõlval. Minu taga kerkis küngas kõrgemale. Minust allpool muutus see järsumaks ja langes ümber saare kulgevale ringteele. Kaugemal rannikul võisin näha kaarduvat neeme, mis varjas Letnose linna.
Mind ümbritses rohkem inimesi, kui olin oodanud, ja paistis, et nad ei tee katsetki end varjata. Vaatasin nad kõik ruttu üle, oodates endiselt näha Malatestat, kuid temast polnud märkigi. Oleksin võinud nende juhti otsida, kuid tabasin end jõllitamas Hyacinthi, kes läheduses oma käsi väänas. «Sa aitasid neid?»
«Mitte just palju,» lausus turske mees minust vasakul. Tema häält olingi kuulnud käske jagamas. «Ta kirjeldas meile villat ja rääkis, kus perekond sel päevaajal kõige tõenäolisemalt viibib.»
«Ta poleks pidanud teada saama,» piuksatas Hyacinth haledalt. Minu poole pöördudes ütles ta: «Ma ei tahtnud, et sa teaksid. Sa poleks pidanud.»
«Saan aru,» sõnasin rahulikult. «Kas võin püsti tõusta?»
Turjakas mees tõstis mu vaevata jalule. Kui juba seisin, selgus, et ta on minust mõnevõrra lühem. Pikad väljas veedetud päevad olid tema naha tõmmuks ja karedaks muutnud. Ta oli umbes mu isa vanune ja kandis märke samasugusest vägivaldsest elust. Ta kükitas läbi lõikama nööri mu pahkluude ümber, kergitas siis köidikuid mu randmetel ja jäi kõhklema. «Meid on siin liiga palju, et võidelda, noor prints.»
Jõllitasin teda. Olin küll ametlikult Sounise troonipärija, kuid keegi ei nimetanud mind kunagi printsiks. Olin üksnes kohatäitja, kuni kuningas on saanud endale järglase.
«Kas saad aru?» küsis mees.
Noogutasin. Ta lõikas nöörid läbi. Hõõrusin korraks randmeid ja painutasin käsi. Köite all olnud nahk tundus kibe, kuid käed polnud paistes ega nõrgad. Vaatasin ringi ja leidsin, et mehe jutt on õige. Viibisin keset meesterühma. Polnud mingit võimalust põgeneda ega ennast kuskile peita, isegi kui minema pääseksin. Meie kohal kõrgus paljas mäekülg. Allpool oli ainult üks väike laagriplats, arvatavasti inimröövlite oma, üks kaetud vanker paari kipaka telgi kõrval ja tühi tee.
Ma ei hoolinud millestki. Tegin kaks jooksusammu ja kargasin Hyacinthi kallale. Enne, kui keegi teine oleks liigutada jõudnud, pigistasin oma käed ta kõri ümber. Ma polnud temast raskem, küll aga pikem, ja paiskasin ta maapinnale, kus tegin oma parima selleks, et elu temast välja kägistada.
«Kas sellepärast, et mu õde pani kõrvale kooke, mida saaksid külla tulles süüa? Kas sa sellepärast reetsid ta? Kas sellepärast, et mu ema imetles su kohutavat flöödimängu? Kas sa sellepärast reetsid ta? Kas sellepärast, et nad olid sinu vastu kenad?» karjusin, kui tema nägu lillakaks tõmbus.
Hyacinth väänles tagajärjetult mu all ja klammerdus minu sõrmede külge. Ta pööritas abipaluvalt silmi pealtvaatavate meeste poole, kuid läks tükk aega, enne kui keegi neist liigutama hakkas. Viimaks krabas keegi mul siiski kaenla alt kinni ja üritas tahapoole kiskuda, kuid ma ei lasknud Hyacinthi kaelast lahti, nii et ta maast üles kerkis. Teine mees pani jala Hyacinthi rinnale ja surus teda allapoole, kuni mu haare järele andis. Polnud just innukas päästmine. Ta nihkus nuuksudes kaugemale ja kui oli viimaks hinge tagasi tõmmanud, nuttis siiralt, mu röövijad vaatasid seda aga põlgusega pealt.
«Te ütlesite, et ta ei saa teada!» kriiskas ta nuuksete vahepeal. Mulle ütles ta: «Me võiksime sõbrad edasi olla ja sa soosiksid mind, kui oled kuningas!»
«Ta ei soosi mitte kedagi, kui on kuningas,» sõnas turske mees. «Kõige vähem sind,» lisas ta ja pööras selja vaesele haletsusväärsele Hyacinthile, kes jätkas mult andestuse anumist.
«Nad tahavad sind kuningaks teha. See pole ju paha. Ja mitte keegi pole viga saanud, mitte keegi, kes oleks tähtis. Su ema ja õed polnud isegi kodus.»
«Nad olid peidus,» vastasin.
«Oh,» ütles Hyacinth. «Majast väljas?»
«Majas sees.»
Pealtvaatajate naljatuju kadus. Pealik vandus. Ta vaatas ühe oma mehe otsa, kes raputas pead. Ta polnud näinud kedagi põlevast villast lahkumas.
«Ma ei teadnud!» kriiskas Hyacinth. «See pole minu süü!»
Pöörasin talle selja ja pisarad tõusid mulle silmi. Vajusin maha ja nutsin peopesadesse, hoolimata sellest, kas vangistajad vaatavad mind samasuguse vastikusega, mida tundsid mu vääritu endise sõbra vastu.
Allpool olev laager oli orjakaupmehe oma. Kuna orjad tänapäeval kuigi tihti käest kätte ei käi, rändas orjakaupmees paigast paika, ostes orje ühekaupa. Mu vanemad mäletasid aega, mil enamikus mistahes suurusega linnas oli alaline orjaturg. Praegu müüsid perekonnad oma orje ainult siis, kui meeleheitlikult raha vajasid, ning naabrid vaatasid neid üleolevalt, nagu oleksid nad sunnitud müüma omaenda lapsi. Muidugi oli ka uusi orje: inimesi, kes ei suutnud ära maksta oma võlgu, ja teisi kurjategijaid, kuid orjaturge korraldati Letnosel kõigest mõnel korral aastas ning orjakaupmehed pidid oma varude kogumiseks ringi rändama.
Orjakaupmees oli see turske mees, kes käske jagas. Sain teada, et ta nimi oli Basrus ja et tal on meie all tee ääres laagris viisteist või kakskümmend aheldatud orja. Ülejäänud mehed minu ümber olid mingit sorti sõdurid. Nad kadusid mõne järgmise minuti jooksul, arvatavasti tagasi mõnda villasse, kus olid peidus olnud, ning ma jäin koos kolme mehe ja ikka veel nina luristava Hyacinthiga.
«Sul
