aja pärast puudutas ta seda.
See tundus sõrmeotsa all sile ja väga külm ning hakkas tema aju sügavustes sosistama. Mälestusi ja lubadusi, mida Dirk polnud unustanud.
Ta viibis siin Braque’il mingi kindla põhjuseta ega osanud üldse arvata, kuidas nad ta üles leidsid. Aga nad leidsid ja Dirk t’Larien sai oma kalliskivi tagasi.
«Gwen,» lausus ta tasa iseendale, lihtsalt et seda sõna uuesti öelda ja oma keelel soojust tunda. Tema Jenny, tema Guinevere, hüljatud unistuste valitsejanna.
Sellest on seitse standardaastat, mõtles ta, silitades sõrmega külma, külma juveeli. Kuid see tundus nagu seitse eluiga. Ja kõik on möödas. Mida tahab naine temast nüüd? See mees, kes teda armastas, see teine Dirk t’Larien, see lubaduste andja ja juveelide kinkija, oli surnud mees.
Dirk tõstis käe, et hallikaspruunide juuste pahmakat silmadelt tahapoole siluda. Ja äkki meenus talle tahtmatult, kuidas Gwen oli tema juuksed laubalt pühkinud iga kord, kui kavatses teda suudelda.
Nüüd tundis ta end väga väsinult ja väga eksinult. Tema hoolikalt hellitatud künism lõi vankuma ja õlgadele langes raskus, selle isiksuse kummituslik raskus, kes ta kunagi oli olnud ja nüüd enam mitte. Muidugi oli ta aastate jooksul muutunud, nimetades ise seda targemaks saamiseks, kuid praegu tundus kogu see tarkus äkki hapuks minevat. Tema ekslevad mõtted viivlesid kõigil murtud lubadustel, edasilükatud ja siis hüljatud unistustel, ohustatud ideaalidel, tüdimusele ja kõdunemisele loovutatud säraval tulevikul.
Miks sundis naine teda meenutama? Liiga palju aega oli möödunud, liiga palju Dirkiga juhtunud – arvatavasti juhtunud nende mõlemaga. Pealegi polnud ta tegelikult kunagi arvanud, et naine võiks sosinajuveeli kasutada. See oli olnud rumal žest, millega täiskasvanu pretendeeris nooruse romantikale. Ükski mõistlik täiskasvanu poleks sellisest absurdsest tõotusest kinni pidanud. Muidugi ei saanud Dirk lahkuda. Tal oli seni vaevalt jätkunud aega Braque’il ringi vaadata, tal oli tema enda elu ja tähtsaid asju teha. Pole võimalik, et pärast kogu seda aega ootaks Gwen, et ta välismaailmadesse lendaks.
Nördinult sirutas ta käe ja võttis kalliskivi pihku ning pigistas sõrmed selle väikese asjakese ümber kõvasti rusikasse. Viskan selle aknast välja, otsustas ta, kanali tumedasse vette, välja ja minema koos kõigega, mida see tähendab. Ent pihku surutuna sai kivist jäine põrgu ja mälestused muutusid nugadeks.
… sest ta vajab sind, sosistas juveel. Sest sa lubasid.
Tema käsi ei liikunud. Rusikas jäi kokku pigistatuks. Külmus peopesas läks valust tugevamaks ja muutus tuimuseks.
See teine Dirk, see noorem – Gweni Dirk. Ta oli lubanud. Kuid seda oli teinud ka naine, mäletas Dirk. Kaua aega tagasi Avalonil. Vana selgeltnägija, targaks saanud emerel, kellel oli väga vähe annet ja punakaskuldsed juuksed, oli graveerinud kaks juveeli. Ta oli tunnetanud Dirk t’Larieni, oli tajunud kogu seda armastust, mis Dirkil oma Jenny vastu oli, ning pannud siis sellest juveeli sisse nii palju, kui tema viletsad psioonilised võimed lubasid. Pärast oli ta teinud sedasama Gweniga. Siis olid nad kalliskivid omavahel vahetanud.
See oli olnud Dirki mõte. Võib juhtuda, et see ei jää alati nõnda, oli ta naisele öelnud, tsiteerides üht iidset luuletust. Nii olid nad mõlemad tõotanud: saada mulle see mälestus ja ma tulen. Ükskõik, kus ma olen või millal või mis on meie vahel juhtunud. Ma tulen ja selles ei saa küsimustki olla.
Kuid see oli purunenud tõotus. Kuus kuud pärast seda, kui naine oli ta maha jätnud, oli Dirk saatnud kalliskiviga kutse. Gwen polnud tulnud. Selle järel poleks Dirk kunagi oodanud, et naine meenutab tema tõotust. Siiski oli ta seda nüüd teinud.
Kas naine tõesti ootab, et Dirk tuleb?
Ja Dirk teadis sügava kurbusega, et see mees, kes ta tookord oli, see mees oleks tulnud Gweni juurde, hoolimata sellest, kui väga ta naist vihkaks – või armastaks. Kuid see loll oli ammugi maha maetud. Aeg ja Gwen olid ta tapnud.
Ent ta kuulas ikkagi juveeli ning tajus neid vanu tundeid ja oma uut väsimust. Ning viimaks tõstis ta pilgu ja mõtles: nojah, lõppude lõpuks ei olegi ehk veel liiga hijla.
Tähtede vahel liikumiseks on palju mooduseid ja mõned neist ületavad valguse kiirust, mõned mitte, aga kõik need on aeglased. Läheb tarvis suuremat osa inimese elueast, et laevaga inimeste asuala ühest äärest teise sõita, ja inimeste asuala – inimkonna hajali asetsevad maailmad ja tohutu tühjus nende vahel – on galaktika väga tilluke osa. Kuid Braque asus Loori ja selle taga paiknevate välismaailmade lähedal ning edasitagasi toimus mõningane kaubandus, nii et Dirk võis leida laeva.
Selle nimi oli «Unustatud Vaenlaste Värin» ning see läks Braque’ilt Tarale ja seejärel läbi Loori Wolfheimi ja siis Kimdissi ja lõpuks Worlornile, ning kuigi laev liikus valgusest kiiremini, võttis reis aega rohkem kui kolm standardkuud. Dirk teadis, et pärast Worlorni liigub «Värin» edasi Kõrg-Kavalaanile ja ai-Emerelile ja Viimaste Tähtede juurde, enne kui ümber pöörab, et oma väsitavat teekonda taas korrata.
Kosmodroom oli ehitatud vastu võtma kahtkümmet laeva päevas; praegu teenindas see ehk ühte laeva kuus. Suurem osa sellest oli suletud, pime ja mahajäetud. «Värin» laskus keset väikest ala, mis siiani toimis, lastes läheduses olevate eralaevade pundil ja osaliselt koost lahti võetud Toberi kaubalaeval kääbustena paista.
Tohutu terminali üks sektsioon, automatiseeritud, kuid siiski elutu, oli endiselt eredalt valgustatud, kuid Dirk läks sellest kiiresti läbi ja astus välja öösse, välismaailma tühja öösse, mis nuttes tähti igatses. Nad olid teda oodates seal, kohe peaukse taga, enam-vähem nagu ta oligi arvanud. «Värina» kapten oli laserkiirega sõnumi saatnud kohe, kui laev hüppest välja tavakosmosesse jõudis.
Nii et Gwen Delvano oli siis Dirkile vastu tulnud, nagu Dirk oli teda palunud. Kuid ta polnud tulnud üksi. Gwen ja mees, kelle ta oli kaasa võtnud, rääkisid teineteisega vaiksel ettevaatlikul häälel, kui Dirk terminalist ilmus.
Dirk peatus kohe ukse taga, naeratas nii muretult, kui vähegi suutis, ja pillas oma ainsa kerge koti maha. «Hei,» lausus ta vaikselt. «Kuulsin, et siin käib Festival.»
Naine oli tema hääle peale ümber pööranud ja naeris nüüd oma naeru, mida mees nii hästi mäletas. «Ei käi,» ütles ta. «Sa oled umbes kümme aastat hiljaks jäänud.»
Dirk kortsutas kulmu ja vangutas pead. «Pagan!» ütles ta. Naeratas siis jälle ja naine astus tema juurde ning siis nad kallistasid. Teine mees, see võõras, seisis ja vaatas pealt ning temas polnud enesekindluse jälgegi.
See oli põgus kallistus. Kohe, kui Dirk oli käed naise ümber pannud, tõmbus Gwen tagasi. Juba hetke pärast seisid nad teineteisele väga lähedal ja silmitsesid teineteist, et näha, mida aastad on teinud.
Naine oli vanem, aga üsna samasugune nagu enne, ja kui Dirk nägigi mingeid muutusi, siis olid need arvatavasti üksnes mälulüngad. Naise suured rohelised silmad polnud küll enam päris nii suured, kui Dirk neid mäletas, ja ta oli natuke pikem, kui Dirkil meeles oli, ja ehk ka raasuke kogukam. Siiski oli ta piisavalt endine; ta naeratas samamoodi ja tema juuksed olid samasugused, ilusad ja tumedad, langedes õlgadele sätendava kosena, mustemana kui välismaailma öö. Ta kandis kõrge kaelusega valget pulloveri ja vöötatud, tugevast kameeleonkangast pükse, mis praegu olid öömustaks muutunud. Samamoodi armastas ta rõivastuda ka Avalonil. Praegu kandis ta veel käevõru ja see oli uus. Või ehk oleks õige sõna käsivarrevõru. See oli massiivne ese, tore nefriitidega hõbevõru, mis kattis poole tema vasakust küünarvarrest. Pulloveri
