ruum ja allpool oli Ahvatleja Loori ähmane kardin, ning maailm paistis üksildasem, kui Dirk oli kunagi kujutlenud.
Ruark oli pomisedes rahunenud ja pika hetke vältel lasus autos raske vaikus.
«Arkin on Kimdissilt,» lausus Gwen viimaks ja itsitas sunnitult. Siiski mäletas Dirk teda liiga hästi, et ennast lollitada lasta; ta polnud raasugi vähem pinges kui hetk tagasi Ruarkile kähvates.
«Ma ei saa aru,» ütles Dirk, ennast üpris rumalasti tundes, sest teised paistsid arvavat, et peaks saama.
«Sina pole välismaailmlane,» tähendas Ruark. «Avalon, Baldur, mis iganes, see pole tähtis. Sinu rahvas Looris ei tunne kavalare.»
«Ega kimdisse,» märkis Gwen natuke rahulikumalt.
Ruark uratas. «Sarkasm,» ütles ta Dirkile. «Kimdissid ja kavalarid, nojah, me ei saa omavahel läbi, kas tead. Niisiis Gwen räägib sulle, et mul on eelarvamused ja sa ei peaks mind uskuma.»
«Jah, Arkin,» sõnas naine. «Dirk, ta ei tunne Kõrg-Kavalaani, ei mõista selle rahva kultuuri. Nagu kõik kimdissid räägib ta sulle neist ainult halba, kuid kõik on palju keerulisem, kui tema kinnitab. Nii et pea seda meeles siis, kui see libekeelne lurjus hakkab sind töötlema. See peaks lihtne olema. Vanal ajal kinnitasid sa mulle alati, et igal probleemil on kolmkümmend tahku.»
Dirk naeris. «Üsna õiglane,» märkis ta, «ja tõsi. Kuigi mõne viimase aasta jooksul olen hakanud arvama, et kolmkümmend on natuke vähe. Ma ei saa ikkagi üldse aru, mis siin praegu toimub. Näiteks auto – kas see kuulub su töö juurde? Või pead sa mingi niisuguse asjandusega lendama sellepärast, et töötad Raudnefriidi Kogumuse heaks?»
«Ah,» ütles Ruark valjusti. «Ei saa töötada Raudnefriidi Kogumuse heaks, Dirk. Sa kas kuulud nende hulka või ei kuulu – ainult kaks võimalust. Kui sa ei kuulu Raudnefriiti, siis sa ei tööta selle heaks!»
«Jah,» ütles Gwen jälle teraval toonil. «Ja mina kuulun Raudnefriiti. Soovin, et sa seda meeles peaksid, Arkin. Mõnikord hakkad sa tüütuks muutuma.»
«Gwen, Gwen,» sõnas Ruark ja see kõlas väga erutatult. «Sa oled sõber, hingekaaslane, väga suurel määral. Meie kaks oleme lahendanud olulisi probleeme. Ma ei solvaks sind iialgi, ei kavatsekski seda teha. Siiski ei saa sina iialgi olla kavalar. Esiteks oled sa liiga palju naine, tõeline naine, mitte kõigest eyn-kethi ega betheyn.»
«Ei ole? Mina ei ole või? Siiski kannan ma hõbedast ja nefriidist käevõru.» Ta heitis pilgu Dirki poole ja tasandas häält. «Jaani pärast,» ütles ta. «Tegelikult on see tema auto ja sellepärast ma sellega lendangi, kui vastata su esialgsele küsimusele. Jaani pärast.»
Vaikus. Ainus heli oli tuul, mis nende ümber tuhises, kui nad ülespoole pimedusse sööstsid, tuuseldades Gweni pikki sirgeid juukseid ja Dirki sassis salke. See lõikas tema õhukestest Braque’i rõivastest otse läbi. Ta imestas korraks, miks ei ole õhuautol mullikujulist kuplit, vaid üksnes õhuke tuuleklaas, millest eriti kasu polnud. Siis ristas ta käsivarred rinnale ja libistas end istmel madalamale. «Jaan?» küsis ta vaikselt. Küsimus. Ta teadis, et vastus tuleb, ja kartis seda lihtsalt viisi tõttu, mismoodi Gwen oli lausunud selle nime, justkui mingi veidra trotsiga.
«Ta ei tea,» ütles Ruark.
Gwen ohkas ja Dirk sai aru, et naine on pinges. «Mul on kahju, Dirk. Arvasin, et sa tead. See on kestnud pikka aega. Mõtlesin, noh, et keegi neist, keda me mõlemad varem Avalonil tundsime, et keegi neist on sulle kindlasti rääkinud.»
«Ma pole enam kedagi näinud,» sõnas Dirk ettevaatlikult. «Seda me teame mõlemad. Sina tead. Ma reisin väga palju. Braque, Prometheus, Jamisoni Maailm.» Oma hääl kõlas tal kõrvus õõnsalt ja naeruväärselt. Ta tegi pausi ja neelatas. «Kes on Jaan?»
«Jaantony Riv Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary,» ütles Ruark.
«Jaan on mu…» Naine kõhkles. «Seda pole lihtne seletada. Ma olen Jaani betheyn ning tema teyn’i Garse cro-betheyn.» Ta vaatas Dirki poole, tõstis korraks pilgu õhuauto mõõdikutelt ja pööras kohe tagasi. Dirk ei paistnud mõistvat.
«Abikaasa,» ütles naine siis õlgu kehitades. «Mul on kahju, Dirk. Nii öelda pole päris õige, kuid kõige lähem, mida saan ühe sõnaga väljendada. Jaan on mu abikaasa.»
Dirk kössitas madalal oma istmes, käsivarred rinnal risti, ega öelnud midagi. Tal oli külm ja ta oli solvunud ning imestas, miks ta üldse seal on. Talle meenus sosinajuveel ja ta imestas veel rohkem. Kindlasti oli naisel mingi põhjus, miks Dirki järele saata, ning aja jooksul räägib ta sellest. Ja tegelikult võis Dirk ju vaevalt küll eeldada, et Gwen on üksi. Terminalis oli ta korraks isegi mõelnud, et arvatavasti Ruark… ja see polnud teda häirinud.
Kui ta oli liiga kaua vait olnud, vaatas Gwen jälle tema poole. «Mul on kahju,» kordas ta. «Dirk. Tõesti. Sa poleks pidanud üldse tulema.»
Ja Dirk mõtles: tal on õigus.
Nad lendasid ühiselt vaikides edasi. Sõnad olid öeldud ja need polnud sõnad, mida Dirk oli oodanud, kuid sõnad polnud midagi muutnud. Ta viibib siin Worlornil ja Gwen on endiselt tema kõrval, kuigi äkitselt võõraks muutunud. Nad mõlemad on võõrad. Ta kössitas oma istmel, üksi oma mõtetega, ja külm tuul paitas ta nägu.
Braque’il oli ta miskipärast arvanud, et sosinajuveel tähendab, et naine kutsub teda tagasi, et ta tahab Dirki jälle. Ainus küsimus, mis tal tekkis, oli see, kas ta ikka peaks minema, kas peaks naise juurde tagasi pöörduma, kas Dirk t’Larien suudab ikka veel armastada ja armastatud olla. Kuid asi polnud üldsegi selles, teadis ta nüüd.
Saada see mälestusja ma tulenja selles ei saa küsimustki olla. See oli lubadus, ainult lubadus. Ei midagi muud.
Ta muutus vihaseks. Miks naine temaga nii teeb? Ta oli juveeli alles hoidnud ja tajunud Dirki tundeid. Gwen oleks võinud ometi arvata. Ükski tema vajadus ei saa väärida selle meeldetuletuse hinda.
Siis jäi Dirk t’Larien lõpuks jälle rahulikuks. Silmad kõvasti kinni pigistatud, võis ta jälle näha Braque’i kanalit ja üksildast musta pargast, mis oli korraks oluline paistnud. Ja ta mäletas oma otsust uuesti proovida, olla selline, nagu ta oli kunagi olnud, tulla naise juurde ja anda, mida ta anda suudab, ükskõik mida naine vajada võib – nii iseenda kui ka tema pärast.
Ta ajas end pingutusega sirgu, võttis käed rinnalt, avas silmad ja istus kõrgemale terava tuule kätte. Siis vaatas ta kaalutletult Gweni otsa ja naeratas talle oma vana ujedat naeratust. «Ah, Jenny,» ütles ta. «Ka minul on kahju. Aga see ei loe. Ma ei teadnud, kuid see ei loe. Mul on hea meel, et ma tulin, ja ka sinul peaks hea meel olema. Seitse aastat on liiga pikk aeg, eks?»
Naine heitis talle pilgu, pööras selle siis jälle oma instrumentidele ja lakkus närviliselt huuli. «Jah. Seitse aastat on liiga pikk aeg, Dirk.»
«Kas ma kohtun Jaaniga?»
Naine noogutas. «Ja Garse, tema teyn’iga.»
Kusagil all kuulis Dirk vee häält, pimedusse kadunud jõge. See kadus kohe; nad liikusid üpris kiiresti. Dirk piilus üle õhuauto serva, tiibade all mööda tuhisevasse pimedusse, siis vaatas üles. «Teil on rohkem tähti tarvis,» sõnas ta mõtlikult. «Mul on tunne, nagu oleksin pimedaks jäänud.»
«Ma tean, mida
