ta peaaegu kuivetu, kuigi liigsest kössis istumisest natuke kühmus õlgadega. Aastad olid teda ka muul moel vanemaks muutnud; praegu olid tema juuksed pigem hallid kui pruunid, kuigi varem oli see olnud vastupidi, ja peaaegu sama pikad kui Gwenil, kuigi mehel moodustasid need lokkide ja sasipusade massi.
«Pikk aeg,» sõnas Gwen.
«Seitse standardaastat,» vastas Dirk noogutades. «Ma ei arvanud, et…»
Teine mees, ootav võõras, köhatas nüüd, justkui meenutades, et nad pole omavahel. Dirk tõstis pilgu ja Gwen pööras ümber. Mees astus lähemale ja kummardas viisakalt. Lühike, lihav ja väga blond – tema juuksed paistsid peaaegu valgetena; ta kandis erksavärvilist rohelise-kollasekirjut siidülikonda ning tillukest musta kootud mütsi, mis jäi kummardusest hoolimata paigale.
«Arkin Ruark,» ütles ta Dirkile.
«Dirk t’Larien.»
«Arkin töötab koos minuga ühe projektiga,» ütles Gwen.
«Projekti?»
Naine pilgutas silmi. «Kas sa isegi ei tea, miks ma siin olen?»
Dirk ei teadnud. Sosinajuveel oli saadetud Worlornilt, nii et ta polnud teadnud muud kui vaid seda, kust naist leida. «Sa oled ökoloog,» ütles Dirk. «Avalonil…»
«Jah. Instituudis. Tükk aega tagasi. Lõpetasin selle, sain oma tunnistused kätte ja olen pärast seda elanud Kõrg-Kavalaanil. Kuni mind siia saadeti.»
«Gwen on Raudnefriidi Kogumuse juures,» lausus Ruark. Tema näol oli kerge pingutatud naeratus. «Mina esindan Imp-rili Linnaakadeemiat. Kimdissil. Teate seda?»
Dirk noogutas. Ruark oli niisiis kimdissi, välismaailmlane, ühest nende ülikoolist.
«Impril ja Raudnefriit, nojah, ajame sama asja, teate küll? Ökoloogiliste vastasmõjude uurimine Worlornil. Festivali ajal pole seda kunagi korralikult tehtud, sest välismaailmad pole ökoloogias kuigi tugevad, mitte ükski neist. Teadus oli ai-unustatud, nagu öeldaks Emerelil. Aga see ongi projekt. Gwen ja mina tunneme teineteist juba varasemast ajast, nii et me arvasime, noh, et kui me siin juba sama asja pärast oleme, siis oleks hea mõte koos töötada ja välja uurida, mida saame.»
«Vist küll,» ütles Dirk. Tegelikult polnud ta sellest projektist just antud hetkel eriti huvitatud. Ta tahtis Gweniga rääkida. Ta vaatas naisele otsa. «Pead mulle hiljem kõigest sellest jutustama. Kui me räägime. Kujutan ette, et sa tahad rääkida.»
Naine heitis talle veidra pilgu. «Jah, muidugi. Meil on palju, millest rääkida.»
Dirk tõstis oma koti maast. «Kuhu?» küsis ta. «Tahaksin vist pesta ja midagi süüa.»
Gwen vahetas Ruarkiga pilke. «Arkin ja mina just arutasime seda. Ta võib sind enda juurde võtta. Elame samas hoones. Kõigest paar korrust on vahet.»
Ruark noogutas. «Hea meelega, hea meelega. Sõpradele on meeldiv teeneid osutada ja me mõlemad oleme Gweni sõbrad, eks?»
«Ee…» ütles Dirk. «Ma miskipärast mõtlesin, et võiksin sinu juures peatuda, Gwen.»
Naine ei suutnud talle mõnda aega otsa vaadata. Ta vaatas Ruarki, maapinda, musta öötaevast, enne kui tema silmad viimaks leidsid Dirki omad. «Arvatavasti,» lausus ta nüüd ettevaatliku häälega, enam naeratamata. «Aga mitte kohe praegu. Ma ei usu, et see oleks kõige parem, mitte silmapilk. Aga muidugi me lähme koju. Meil on auto.»
«Sinnapoole,» pistis Ruark vahele, enne kui Dirk oleks jõudnud oma mõtted sõnastada. Miski oli väga veider. Oma reisikuude jooksul «Värina» pardal oli ta taaskohtumise stseeni sadu kordi läbi mänginud ning kujutlenud seda mõnikord õrna ja armastavana, mõnikord aga vihase vastasseisuna ja mõnikord oli see olnud pisararohke – kuid see siin polnud sugugi niisugune, vaid hoopiski kohmakas ja järskude pööretega, mille kõige tunnistajaks oli üks võõras. Tegelikult hakkas ta juurdlema, kes see Arkin Ruark õige on ja kas tema suhted Gweniga on ikka sellised, nagu nad ütlesid. Kuid nad polnudki suurt midagi öelnud. Teadmata, mida öelda või mõelda, kehitas Dirk õlgu ja järgnes neile, kui nad teda õhuauto poole juhatasid.
Teekond oli üpris lühike. Auto, kui nad viimaks selleni jõudsid, jahmatas Dirki. Ta oli oma rännakutel näinud paljusid mitut sorti õhuautosid, kuid ükski neist polnud sellesarnane: tohutu suur ja terashall, oma kaarduvate lihaseliste kolmnurksete tiibadega paistis see peaaegu elus, nagu suurepärane metalli valatud lend-hiidsarvikrai. Väike neljaistmeline kokpit oli paigutatud tiibade vahele ja tiivaotste all märkas ta vilksamisi pahaendelisi torusid.
Ta vaatas Gweni otsa ja osutas sinnapoole. «Kas need on laserid?»
Naine noogutas, õige natuke naeratades.
«Kus põrgus te ringi lendate?» küsis Dirk. «See näeb välja nagu sõjamasin. Kas hranganid kavatsevad meid rünnata? Ma pole midagi niisugust näinud sestsaadik, kui me Avalonil Instituudi muuseumides ringi vaatasime.»
Gwen hakkas naerma, võttis Dirkilt koti ja viskas tagaistmele. «Karga sisse,» ütles ta mehele. «See on täiesti kena õhuauto Kõrg-Kavalaani tööstuselt. Nad hakkasid alles hiljuti neid ise tegema. See on kavandatud välja nägema nagu loom, must mardus. Lendav kiskja, ühtlasi ka Raudnefriidi Kogumuse loomast vend. Väga tähtis nende folklooris, midagi tootemi taolist.»
Gwen istus sisse, juhtkangi taha, ning Ruark järgnes pisut kohmakalt, hüpates üle soomustatud tiiva tagaistmele. Dirk ei liigutanud ennast. «Aga sellel on laserid!» rõhutas ta.
Gwen ohkas. «Need ei ole laetud ja pole kunagi olnudki. Kõigil Kõrg-Kavalaanil ehitatud autodel on mingit sorti relvad. Kultuur nõuab seda. Ja ma ei pea silmas üksnes Raudnefriiti. Punateras, Braith ja Shanavärava Kindlus on kõik samasugused.»
Dirk kõndis ümber auto ja ronis Gweni kõrvale, kuid tema nägu jäi ilmetuks. «Kes?»
«Need on neli tugevat kavalari koalitsiooni,» seletas Gwen. «Mõtle neist kui väikestest rahvastest või suurtest suguvõsadest. Nad on natuke mõlemat.»
«Aga miks laserid?»
«Kõrg-Kavalaan on vägivaldne planeet,» vastas Gwen.
Ruark norsatas korraks naerda. «Ah, Gwen,» ütles ta. «See on täiesti vale, täiesti!»
«Vale?» kähvas naine.
«Vägagi,» sõnas Ruark. «Jah, täiesti, sest kui sa oled tõele lähedal, poolenisti, aga mitte päriselt, on see kõige hullem vale üldse.»
Dirk pöördus oma istmel, et lihavale blondile kimdissile otsa vaadata. «Mis sa sellega mõtled?»
«Kõrg-Kavalaan oli vägivaldne planeet, tõepoolest. Kuid tõsi on ka see, et praegu on vägivaldsed sealt tulnud kavalarid. Sõjakas rahvas, iga viimane kui üks neist, tihtipeale ksenofoobid, rassistid. Uhked ja armukadedad. Oma õhusõdade ja duellikoodeksiga, jah, ja sellepärast on kavalari autodel relvad. Millega õhus võidelda! Ma hoiatan sind, t’Larien…»
«Arkin!» surus Gwen hammaste vahelt ja Dirk võpatas terava õeluse pärast naise hääles. Gwen lülitas äkki sisse gravitatsioonivõre, puudutas juhtkangi ning õhuauto sööstis edasi ja lahkus protestivingatusega maapinnalt, kiiresti kõrgemale tõustes. Sadam nende all oli
