hiljem harva meenutada isegi korrapolitsei erilist rohelist vormi.
Seetõttu olen 101. RPP raamatut kirjutades olulisel määral toetunud nende umbes 125 mehe ülekuulamisprotokollidele, mis pandi kirja 1960. aastail. Lugeda tekste ühe üksuse läbi elatud ühtede ja samade sündmuste kohta, nii nagu nad filtreerusid 125 mehe mälu kaudu enam kui kakskümmend aastat pärast toimumist – see on tõsikindlust otsivale ajaloolasele raske koorem. Igaühel neist 125 mehest oli eri roll. Igaüks nägi ja tegi midagi muud kui teised. Kõik nad püüdsid hiljem unustada või unustasidki pataljoni tegevuse mingeid aspekte või siis kujundasid oma mälestused erineval viisil ümber. Seetõttu kujutavad ülekuulamisprotokollid endast vaatevinklite ja mälestuste segadusseajavat sasipundart. Paradoksaalsel kombel oleks mul tekkinud ajaloolise tõsikindluse illusioon pataljoniga toimunu kohta pigem siis, kui mu käsutuses olnuks üksainus detailne meenutus, mitte 125.
Eri vaatenurkade ja mälestuste kõrval on oma mõju olukorral, milles tunnistus on antud. Otse öeldult mõned mehed valetasid, sest kartsid juriidilisi tagajärgi, mida tekitanuks tõe rääkimine nii, nagu nad seda mäletasid. Nii et tunnistajate ütlusi ei vorminud mitte üksnes mälu vingerpussid, vaid ka tahtlik vale. Ja veel – ülekuulajad lähtusid küsimusi esitades ülesandest hankida teavet konkreetsete inimeste sooritatud ja neile süüks pandavate kuritegude kohta, kuid ei uurinud süstemaatiliselt laiemat pilti, politseinike läbielamiste sageli tunduvalt impressionistlikumaid ja subjektiivsemaid tahke, mis on olulised ajaloolasele, kuid mitte advokaadile.
Nagu suure hulga allikate kasutamise puhul ikka, tuli erinevad tunnistused ja vaatepunktid läbi sõeluda ning läbi kaaluda. Tuli hinnata iga tunnistuse usaldusväärsust. Paljud tunnistused pidi kas osaliselt või täielikult kõrvale heitma, sest need läksid vastuollu mõne teise, usaldusväärsemaga. Mõni valik oli ilmselge ja enesestmõistetav, teised keerulisemad. Kui pingsalt ma ennast ka kontrollida ei püüdnud, kahtlemata langetasin mõnikord enesele täiesti teadmatult puhtalt instinktiivseid otsuseid. Teine ajaloolane kirjeldaks sündmusi nendesamade allikate põhjal mõnevõrra teisiti.
Viimastel aastakümnetel on ajalookirjutus üha enam hakanud huvi tundma „alt üles“ ajaloo vastu, mis rekonstrueerib rahva enamiku läbielatut, mida seni valitsenud poliitiline ja kõrgkultuuri ajalugu on ignoreerinud. Eriti tugevalt ilmneb see Saksamaal, kus uus vool kulmineerub nn Alltagsgeschichte („igapäevaajaloo“) kujul, milleni jõutakse tavaliste inimeste olmeliste elukogemuste „tiheda kirjelduse“ kaudu. Paraku on sellise lähenemise rakendamine Kolmanda Riigi puhul põhjustanud etteheited teemast möödahiilimises: tegu oleks justkui viisiga, kuidas tõmmata tähelepanu natsliku režiimi võrreldamatutelt kuritegudelt argielu tavalistele külgedele, mis jätkusid üsnagi vanaviisi. Niisiis võib juba see katse ise – kirjutada üheainsa pataljoni mikroajalugu või juhtumiuurimus – tunduda kellelegi ebasoovitav.
Meetodina on „igapäevaajalugu“ siiski neutraalne. Sellest saab tähelepanu kõrvalejuhtimine, katse „normaliseerida“ Kolmandat Riiki vaid siis, kui see ei suuda näidata, millisel määral oli natsiaegne tavaelu läbi imbunud režiimi kuritegelikest aspektidest. Iseäranis vallutatud Ida-Euroopa maadesse paigutatud Saksa okupantide jaoks – need olid sõna otseses mõttes kümned tuhanded mehed kõigilt elualadelt – ei olnud režiimi massimõrvade poliitika sugugi mingi hälve ega erandlik nähtus, mis oleks põgusalt värelnud vaid igapäevaelu pealispinnal. Nagu 101. RPP lugu näitab, said massimõrvad rutiini osaks. Normaalsus kui selline aga muutus üha enam ebanormaalsuseks.
Teine võimalik vastuväide sellisele uurimismeetodile puudutab empaatia määra, mida on vaja tunda täideviijate suhtes, et püüda neid mõista. On ilmne, et sellise ajalookirjutuse jaoks on vaja loobuda igasugusest demoniseerimisest. Pataljoni ridadesse kuulunud politseinikud, kes massimõrvu ja küüditamisi teoks tegid, olid lihast ja luust inimesed. Mõistmaks maksimaalselt nii tapjat kui ka sellest kõrvalehoidjat, pean aru saama, et samasuguses olukorras oleksin ma võinud olla kas üks või teine ja mõlemad olid inimesed. Arusaamine tähendab tõepoolest katset olla empaatiline. Ent millega ma sellegipoolest ei nõustu, on vana klišee, mille kohaselt selgitamine tähendab vabanduse leidmist ja arusaamine andestamist. Selgitamine ei ole vabandamine, arusaamine ei ole andestamine. Kui loobuda püüdest kuritegude täideviijaid inimlikus plaanis mõista, ei muudaks see võimatuks mitte üksnes seda uurimust, vaid mis tahes uurimust holokausti roimaritest, mis üritab olla enamat kui ühemõõtmeline karikatuur. Napilt enne surma natside käe läbi kirjutas Prantsuse juudist ajaloolane Marc Bloch: „Kui kõik välja öelda, üks sõna valitseb ja valgustab meie uurimusi: „aru saada“.“3 Just selles vaimus olen püüdnud kirjutada ka oma raamatut.
Ära tuleb rääkida ka üks tingimus, mis seati minu ligipääsule kohtulikele uurimismaterjalidele. Eriti viimasel aastakümnel on privaatsust kaitsvad eeskirjad ja seadused muutunud Saksamaal aina karmimaks. Hamburgi liidumaa ja sealsed kohtutoimikud ei ole erand sellest suundumusest. Seetõttu pidin enne 101. RPP kohta käivatele kohtutoimikutele ligipääsuloa saamist lubama, et ei kasuta meeste päris nimesid. Pataljoniülema major Wilhelm Trappi ja kolme kompaniiülema – kapten Wolfgang Hoffmanni, kapten Julius Wohlaufi ja leitnant Hartwig Gnade – nimed esinevad muudeski arhiividokumentides väljaspool Saksamaad. Nende puhul olen kasutanud õigeid nimesid, sest siin ei ole mingit saladust, mida välja rääkida. Kuid pataljoni kõigi teiste meeste puhul, keda selle raamatu lehekülgedel kohata võib, on tegemist pseudonüümidega (mis on esmakordsel esinemisel tähistatud tärniga). Tunnistuse andjale osutavates viidetes on ära toodud vaid eesnimi ja perekonnanime esitäht. Ehkki selline konfidentsiaalsuskohustus ja varjunimede kasutamine tähendab minu arvates kahetsusväärset järeleandmist ajaloolise täpsuse osas, ei usu ma siiski, et raamatu terviklikkus või põhiline väärtus sellest kaotaks.
Raamatu kirjutamise ja asjakohase uurimistöö tegemise juures sain hindamatut abi mitmelt inimeselt ning asutuselt. Oberstaatsanwalt (vanemprokurör) Alfred Streim võimaldas mulle ligipääsu Ludwigsburgi võrratule Saksa kohtudokumentide kogule. Oberstaatsanwältin Helge Grabitz soovitas mul uurida ka Hamburgi kohtutoimikuid, toetas mu taotlust nende lugemiseks ja aitas mind Hamburgis viibimise ajal lahkelt igal moel. Vaikse ookeani luteri ülikool eraldas toetussummad kahe sõidu jaoks Saksa arhiividesse, millega mu töö selle raamatu kirjutamisel algas ja lõppes. Alexander von Humboldti fond toetas samuti üht uurimisreisi Saksamaale. Uurimistöö ja kirjutamise põhiosa sai tehtud Vaikse ookeani luteri ülikooli võimaldatud akadeemilise puhkuse jooksul ja Fulbrighti Iisraeli uurimisgrandi toel. Ameerika–Iisraeli haridusfondi tegevjuht Daniel Krauskopf pälvib eritänu abi eest, mida ta osutas mulle mu uurimistöö korraldamisel nii Iisraelis kui ka Saksamaal.
Peter Hayes Loodeülikoolist ja Saul Friedländer California ülikoolist Los Angeleses võimaldasid mul esialgseid uurimistulemusi tutvustada konverentsidel, mida kumbki oma ülikooli juures korraldas. Paljud sõbrad ja kolleegid kuulasid kannatlikult, tegid ettepanekuid ja julgustasid mind jätkama. Eritänu on ära teeninud Philip Nordquist, Dennis Martin, Audrey Euyler, Robert Hoyer, Ian Kershaw, Robert Gellately, Yehuda Bauer, Dinah Porat, Michael Marrus, Bettina Birn, George Mosse, Elisabeth Domansky, Gitta Sereny, Carlo Ginzburg ja kadunud Uwe Adam. Iseäranis suur tänuvõlglane olen Raul Hilbergi ees. 1982. aastal juhtis ta tähelepanu tõigale, et „juudiküsimuse lõpplahendus“ poleks olnud võimalik ilma korrapolitseita, andes sellega – nagu nii sageli varemgi – suuna holokausti jätkuvale uurimisele.4 Seejärel jälgis ta isiklikult, et see töö ikka ilmuks. Raamatu pühendus suudab väljendada üksnes väikest osa austusest ja tänutundest, mida tunnen nii raamatu valmimisel kui ka varem kogu mu karjääri jooksul osutatud abi eest. Eriti tänulik olen toe ja mõistmise eest oma perekonnale, kes talus kannatlikult järjekordse raamatu sünnivalusid.
Tacoma, november 1991
1.
HOMMIK JÓZEFÓWIS
Suures telliskivist koolihoones, mis asus Biłgoraj-nimelises Poola linnas
