visati hoonesse granaat, mis süütas tulekahju. Politseinikud lasid maha kõik, kes põgeneda üritasid. Tuli levis ka lähedalasuvatesse hoonetesse, kus juudid end varjasid, ja nemadki põlesid elusalt sisse. Järgmisel päeval veeti ühishauda kolmkümmend vankritäit laipu. Hinnanguliselt tapeti 2000 kuni 2200 juuti. Kui kindral Pflugbeil saatis käskjala major Weisi käest tulekahju kohta küsima, oli major purjus. Hiljem esitasid Weis ja tema ohvitserid Pflugbeilile juhtunu kohta valeliku ettekande.21
Kui esimene korrapolitsei korda saadetud juutide massimõrv Białystokis 27. juunil oli üksiku komandöri töö, kes oletas ja aimas õigesti füüreri soove, siis järgmine toimus juuli keskel juba selgelt ja süsteemselt SS-i kõige kõrgema ešeloni, nimelt Erich von dem Bach-Zelewski, Kurt Daluege ja Heinrich Himmleri mahitusel. 309. politseipataljon saadeti edasi itta, selle asemel saabusid Białystokki 316. ja 322. pataljon. 322. politseipataljoni ametlik igapäevane kroonika ehk sõjapäevik (Kriegstagebuch) on koos väheste teiste säilinud korrapolitsei materjalidega Nõukogude arhiividest läände jõudnud. Need võimaldavad meil jälgida järgnevaid sündmusi Białystokis.
322. politseipataljoni invasioonieelne meeleolu ei olnud kindlasti nii õel kui 309. pataljoni oma, kuid kahtlemata ei jäänud seegi puutumata ideoloogilisest ajupesust. Kindralmajor Retzlaff pidas pataljonile 10. juulil Varssavis lahkumiskõne. Kõik mehed pidid kindrali õpetuse kohaselt meeles pidama, et nad „astuvad slaavi rahvaste ette peremeestena ja peavad neile näitama, et on sakslased“.22 2. juulil, enne Venemaa poole teeleasumist, informeeriti mehi, et „poliitkomissarid tuleb maha lasta“ ning käituda tuleb „karmilt, otsusekindlalt ja halastamatult“.23
Pataljon jõudis Białystokki 5. juulil ja kaks päeva hiljem anti käsk „linn põhjalikult läbi kammida … otsides enamlikke komissare ja kommuniste“. Sõjapäeviku järgmise päeva sissekanne selgitab, mida selle all mõeldi: „juudi linnaosa läbiotsimine“, väidetavasti selleks, et otsida röövsaaki, mille juudid olevat kokku riisunud enne Saksa vägede saabumist. Tegelikult oli see Saksa politsei, kes läbiotsimise käigus linnaosast kakskümmend vankritäit vara välja vedas. 8. juuliks oli pataljon maha lasknud kakskümmend kaks inimest. „Tegemist oli … peaaegu eranditult juutidega.“24
Sama 8. juuli pärastlõunal, pärast läbiotsimist, tegid pataljonile üllatusvisiidi SS-i Reichsführer ja Saksa politsei kõrgeim ülemus Heinrich Himmler ning korrapolitsei ülem Kurt Daluege. Pataljoniülem major Nagel kutsuti õhtusöögile, mille Himmleri auks andis keskpiirkonna HSSPF Bach-Zelewski. Järgmisel hommikul inspekteeris Daluege Himmleri saatel Białystokis dislotseeruvaid politseipataljone. Oma kõnes rõhutas Daluege, et korrapolitsei „võib olla uhke oma kaasalöömise üle maailma vaenlase, enamluse, purustamises. Mitte ükski varasem sõjakäik ei ole nii tähtis kui käesolev. Nüüd hävitatakse enamlus lõpuks nii Saksamaa, Euroopa kui, jah, kogu maailma hüvanguks“. 25
Kaks päeva hiljem, 11. juulil, andis politseirügemendi (mis hõlmas 316. ja 322. politseipataljoni) kolonelleitnant Montua järgmise käsu:
Salajane!
1. SS-i ja Politsei Kõrgema Juhi korraldusel … tuleb kõik riisumises süüdi mõistetud meessoost juudid vanuses 17 kuni 45 vastavalt sõjaseadusele maha lasta. Mahalaskmised peavad toimuma linnadest, küladest ja teedest eemal.
Hauad tuleb tasandada nii, et neist ei kujuneks palverännakukohti. Keelan pildistamise ja hukkamistele pealtvaatajate lubamise. Hukkamised ja hauad ei tohi teatavaks saada.
2. Pataljoni- ja kompaniiülematel kanda erilist hoolt selles operatsioonis osalevate meeste vaimse tervise eest. Päevased muljed tuleb kustutada õhtuste meelelahutusüritustega.
Meestele tuleb pidevalt selgitada selliste abinõude poliitilist möödapääsmatust.26
Seejärel jääb sõjapäevik kummaliselt vait, kirjeldamata, mis juhtus Białystokis pärast Montua hukkamiskäske, kuid hilisemad kohtuprotsessid Saksamaal on sündmuste käigule valgust heitnud.27 Loomulikult ei toimunud niinimetatud rüüstajate asjus, kes tuli sõjaseaduse alusel maha lasta, mingit uurimist, kohtupidamist ega süüdimõistmist. Kõik silma järgi 17- kuni 45-aastased meessoost juudid aeti lihtsalt kokku ja konvoeeriti 12. juulil Białystoki staadionile. Kui staadion oli peaaegu täis, käis kohal Bach-Zelewski ja juutidelt korjati ära väärtasjad. Päev oli väga palav, juutidele ei antud juua ega lubatud neid käimlasse.
Kas samal päeval või järgmisel hommikul hakkasid mõlema pataljoni masinaparkidest pärit veoautod vedama juute staadionilt linnast välja, metsasele alale tankitõrjekraavidesse. Enamik 316. pataljonist ja üks 322. pataljoni kompanii valvasid hukkamispaiga ümbrust ja neist olid moodustatud mahalaskmiskomandod. Taas ilmus välja Bach-Zelewski ja pidas toimuvat õigustava kõne. Mahalaskmine kestis pimedani, misjärel politseinikud püüdsid hukkamist jätkata autotulede valgel. Kuna tulemus osutus mitterahuldavaks, aktsioon katkestati ja viidi lõpule järgmisel päeval. Saksa kohtud tuvastasid, et maha lasti vähemalt 3000 juuti (kusjuures tuleb silmas pidada, et protsessi sujuvuse huvides kujutavad sellised arvud endast alati minimaalset vaieldamatut suurust, mitte aga kõige tõenäolisemat arvu, mis võiks saada kohtuliku vaidluse objektiks).
Vene juutide mõrvakampaania kogus 1941. aasta suvel ja sügisel hoogu ning 322. politseipataljoni sõjapäevik kajastab üksuse osavõttu sellest. 23. juulil tugevdati pataljoni seni formaalset alluvust tagalapiirkonna sõjaväeülemale. „Pataljoni vahetute ülesannete täitmise huvides allutatakse see otseselt HSSPF Gruppenführer von dem Bachile.“28 Augustis viidi 322. politseipataljoni kolm kompaniid Białystokist Minskisse, kusjuures leitnant Riebeli 3. kompanii paistis silma hukkamiste jätkamisega isegi marsiteel. Kirjeldades 3. kompanii haaranguid Białowieża ümbruse metsades 2. augustil, märgib sõjapäevik: „Enne lahkumist peab 3. kompanii teostama juutide likvideerimise.“29 Seejärel raporteeris Riebel: „10. augusti varastel hommikutundidel likvideeris 3. kompanii Białowieża koonduslaagri kongidesse majutatud juudid. Maha lasti seitsekümmend seitse juuti vanuses 16 kuni 45 aastat. Operatsioon viidi läbi vahejuhtumiteta. Ühtki vastuhakujuhtumit ei esinenud.“30 Tegu ei olnud sugugi üksikjuhtumiga, sest viis päeva hiljem teatas Riebel: „15. augustil 1941 teostas 3. kompanii Narevka-Mala juudioperatsiooni. Selle käigus viidi Kobrinisse 259 naist ja 162 last. Kõik mehed vanuses 16 kuni 65 aastat lasti maha. Kokku hukati 15. augustil üks poolakas riisumise eest ja 232 juuti. Juutide hukkamine toimus plaanipäraselt ja ilma vahejuhtumiteta.“31
Augusti lõpuks oli pataljon jõudnud Minskisse, kus 29. augustil kohtusid Bach-Zelewski ja Daluege.32 Nagu varem Białystokis, nii kujunes ka Minskis kohtumisest eelmäng 3. kompanii osavõtule järjekordsest massilisest juutide mahalaskmisest. 30. augustil kutsuti pataljoni komandör major Nagel arutama „põhjalikku juudiaktsiooni“, mis pidi toimuma 31. augustil ja 1. septembril. Pataljonil tuli välja panna kaks kompaniid.33
31. augustil suundusid 322. politseipataljoni 1. ja 3. kompanii (nüüd keskpiirkonna politseirügemendi 7. ja 9. kompanii) Minski getosse, kus nad võtsid kinni umbes 700 juuti, neist 74 naised. Järgmisel päeval osales Riebeli 9. kompanii enam kui 900 juudi hukkamises, kelle hulgas olid ka kõik eelmisel päeval kinni võetud. Tegemist oli esimese juudi naiste suuremahulise hukkamisega ja sõjapäeviku pidaja tundis vajadust tegu õigustada. Naised lasti maha, selgitas ta, „sest nad tabati haarangu ajal ilma juuditäheta. … Ka on Minskis tuvastatud, et eriti just juuditarid eemaldavad tähistuse oma rõivastelt.“34 Tapetute hulga pealt innukalt kannuseid teenida sooviv Riebel raporteeris kohusetundlikult: „1. septembri juudiaktsiooni käigus lasti maha 31. augustil kinni võetud juudid. 9. kompanii hukkas 290 meest ja 40 naist. Hukkamised toimusid tõrgeteta, keegi vastu ei hakanud.“35
Oktoobri algul Magiljovis toimunud järjekordse operatsiooni puhul juuditaride mahalaskmise õigustamise järele enam vajadust ei tuntud. Sõjapäeviku
