soost juuti, 65 kohapeal põgenemiskatsel maha lastud.“ Järgmine päev: „7. ja 9. kompanii koostöös Venemaa keskpiirkonna kõrgema SS- ja politseijuhi meeskonnaga – kokku 2208 juudi mehe ja naise hukkamine Magiljovist väljas metsalaagri lähedal (7. kompanii 378 ja 9. kompanii 545 mahalastut).“36
Politseipataljonide kaasamine ei olnud Venemaa keskpiirkonna eripära. Väheldane allesjäänud dokumentatsioon osutab, et sarnasel kombel toimiti ka põhjas ja lõunas. Venemaa lõunapiirkonna HSSPF Friedrich Jeckeln, kelle käsutuses oli viis politseipataljoni (lisaks lõunapiirkonna rügementi kuuluvaile 45., 303. ja 314. pataljonile ka 304. ja 320. pataljon – seega koosnesid kõik peale ühe äsjavärvatud noortest vabatahtlikest), jagas oma krüptilistes päevaraportites usinalt kiitust, kus see oli ära teenitud. Järgnev põhineb nende raportite mittetäielikul kogul:37
19. august: 314. pataljon lasi maha 25. juuti. 45. pataljon Slavutas 522 juuti.
22. august: 45. pataljon lasi kahe aktsiooni käigus maha vastavalt 66 ja 471 juuti.
23. august: 314. pataljon lasi „puhastusaktsiooni“ käigus maha 367 juuti.
24. august: 314 pataljon lasi maha 294 juuti, 45. pataljon 61 juuti, „politseieskadron“ (ratsapolitsei) 113 juuti.
25. august: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1324 juuti.
27. august: esimese raporti kohaselt lasi lõunapiirkonna politseirügement maha 549 juuti ja 314. pataljon 69 juuti. Teine raport lisab lõunapiirkonna politseirügemendi arvele 914 mahalastud juuti.
28. august: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 369 juuti.
29. august: 320. pataljon pidas valvet, sellal kui HSSPF-i staabikompanii lasi 26. ja 27. augustil Kamenets-Podolskis maha 15 000 juuti ja 28. augustil veel 7000.
31. august: 320. pataljon lasi Minkovitsõs maha 2200 juuti.
1. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 88 juuti; 320. pataljon 380 juuti.
2. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 45 juuti.
4. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 4144 juuti.
6. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 144 juuti.
11. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1548 juuti.
12. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1255 juuti.
5. oktoober: 304. politseipataljon lasi maha 305 juuti.
Saksa Liitvabariigis sõja järel toimunud kohtulik uurimine, mis võrsus neist andmekildudest, tõi päevavalgele veel uusi andmeid 45. ja 314. politseipataljoni mõrtsukaliku teekonna kohta 1941. aasta sügisel läbi NSV Liidu alade. 24. juulil, kui 45. politseipataljon oli jõudnud Ukraina linna Šepetivkasse, kutsuti pataljoniülem major Besser lõunapiirkonna politseirügemendi ülema kolonelleitnant Franzi juurde. Franz teatas Besserile, et Himmleri käsul tuleb kõik Vene juudid hävitada ja tema 45. pataljon peab selles kaasa lööma. Mõne päevaga mõrvas pataljon mitusada alles jäänud Šepetivka juuti, sealhulgas naisi ja lapsi. Augustis järgnesid kolmekohaliste arvudega hukkamised veel mitmes Ukraina linnas. Septembris panustas pataljon valvurite, konvoeerijate ja hukkajatena tuhandete juutide mõrvamisse Berdõtšivis ja Vinnõtsjas. Pataljoni brutaalsus saavutas kõrgpunkti 29. ja 30. septembril Kiievis, kui politseinikud taas valvurite, konvoeerijate ja hukkajatena osalesid 33 000 juudi tapmises Babõn Jari orus. Väiksemaid hukkamisi viis pataljon täide aasta lõpuni (Horol, Krementšuk, Poltaava).38 Ka 314. politseipataljon alustas 22. juulil võrdlemisi väikestest kolmekohaliste arvudega hukkamistest. Seejärel tapeti koos 45. politseipataljoniga 1941. aasta septembris Vinnõtsja ümbruses juba mitu tuhat juuti ja lasti 10.–14. oktoobril Dnipropetrovskis maha 7000 kuni 8000. Viimane uurimise käigus tuvastatud mahalaskmine toimus 1942. aasta jaanuari lõpus Harkivis. 39
Lõuna-Venemaa kohta säilinud dokumendid annavad üldise ülevaate, kui laialdane ja pidev oli korrapolitsei üksuste osavõtt juutide mahalaskmisest, kuid puudu jääb detailidest; Põhja-Venemaad puudutava materjaliga on aga täpselt vastupidi. Siin puudub meil ülevaade, kuid olemas on ebatavaliselt värvikas kirjeldus 1941. aasta juuli algul Kaunase piirkonda paigutatud 11. politseipataljoni operatsioonist, kus pataljoni 3. kompanii sai ülesandeks valvata Kaunase getot.40 Oktoobri keskel saadeti 11. pataljoni ülem koos kahe oma kompanii ja kahe Leedu abipolitsei kompaniiga Minskisse. 707. julgestusdiviisi operatiivülem andis politseinikele esimese ülesande (mille nad hiljem väitsid olevat esimese vaid kahest sellisest aktsioonist): Minskist idas asuva Smaljavitšõ küla kõigi juutide hävitamine väidetavalt heidutuseks ja hoiatuseks tsiviilelanikele, et need ei aitaks partisane. Pataljoniülem kuulutas hiljem, et ta protestis selle vastu, kuid operatiivülem ja diviisiülem vastasid vaid, et Saksa politseinikud peavad tagama julgestuse ning leedulased toimetama mahalaskmise. Smaljavitšõ juutide massimõrv toimus täpipealt käsu kohaselt.
Oktoobri lõpus andis sõjavägi kahele korrapolitsei ja kahele Leedu kompaniile käsu likvideerida Minskist lõuna pool asuva Slutski juudid, kes moodustasid umbes 12 000 elanikkonnast kolmandiku. Taas õigustati seda heidutusega Saksa vägede kaitseks. Slutskis 27. oktoobril toimunu kirjelduse leiame sealse Saksa tsiviiladministratsiooni juhi aruandest oma ülemusele Wilhelm Kubele Minskis.
Slutsk, 30. oktoober 1941
Slutski piirkonnakomissarilt
Ülemkomissarile Minskis
Teema: juudiaktsioon
Vastavalt oma telefoniraportile 27. oktoobril 1941 lisan kirjalikult järgmist:
27. oktoobri hommikul umbes kell 8 ilmus Kaunasest (Leedus) minu juurde 11. politseipataljoni ülemleitnant. Ta tutvustas ennast kui julgeoleku[sic!]politsei pataljoniülema adjutanti. Ülemleitnant teatas, et politseipataljon on saanud ülesande teostada Slutski linnas kahe päevaga kõigi juutide likvideerimine. Pataljoniülem oli teel nelja kompaniiga, kaks neist Leedu abiüksused, ja operatsioon pidi algama otsekohe. Seepeale ma vastasin ülemleitnandile, et pean operatsiooni igal juhul kõigepealt pataljoniülemaga läbi arutama. Umbes poolteise tunni pärast jõudis politseipataljon Slutskisse. Nagu ma nõudnud olin, toimus vahetult pärast nende saabumist vestlus pataljoniülemaga. Kõigepealt seletasin pataljoniülemale, et vaevalt on võimalik aktsiooni teostada ilma eelneva ettevalmistuseta, sest kõik [juudid] on tööle saadetud ja tekiks kohutav segadus. Ta peaks andma vähemalt ühe päeva aega. Siis ma palusingi tal aktsioon päeva võrra edasi lükata. Ta keeldus sellegipoolest, märkides, et peab operatsioonid teostama kõigis ümberkaudsetes linnades ja Slutski jaoks on tal vaid kaks päeva. Nende kahe päeva järel peab Slutsk olema täiesti juudivaba. Ma protesteerisin selle vastu teravalt, rõhutades, et juutide likvideerimine ei saa toimuda organiseerimatult. Enamik veel linna jäänud juute on oskustöölised ja nende perekonnad. Ilma juudi oskustöölisteta ei saa lihtsalt hakkama, sest nad on majanduselu käigushoidmisel asendamatud. Seejärel osutasin tõsiasjale, et valgevene oskustöölisi ei ole nii-öelda üldse saada, mistõttu kõigi elutähtsate ettevõtete töö oleks kõigi juutide likvideerimise korral hoobilt halvatud. Meie arutelu lõpuks ma märkisin, et asendamatutel oskustöölistel ja spetsialistidel on käepärast ka vastav tõend ja et neid juute ei tohiks töökodadest ära viia. Seejärel leppisime kokku, et veel linna jäänud juudid, eriti oskustööliste perekonnad, kelle likvideerimist ma samuti ei soovinud, tuleks tuua kõigepealt getosse sorteerimisele. Selle töö jaoks tuleks määrata kaks minu ametnikku. Pataljoniülem minu arvamusele vastu ei vaielnud, niisiis lootsin heas usus, et aktsioon teostatakse vastavalt räägitule.
Mitu
