õhk.
Palun, tee nii, et see poleks viga, mõtles Amanda endamisi. Ta vajas enese lunastamiseks seda töökohta ja väikest tüdrukut. Kogudes viimasest paarist kuust jäänud jõudu, koputas ta uksele.
See avanes kriiksudes ning Amanda leidis end silmitsi Melaniega. Tüdrukukese pruunid silmad läksid pärani. Ta pööras kanna pealt ringi ja tormas minema.
„Oota! Melanie,” ütles Amanda ning astus sisse, kuid laps jooksis ümber nurga ja kadus.
„Te peate mu tütrele andestama. Ta ootas kedagi teist ega tule võõrastega hästi toime.” Sügav hääl kostis ukse poolt, mis jäi Melanie põgenemisteest vastassuunda.
Amanda tundis mehe hääle ära ainsast telefonikõnest temaga. Ta pööras end ringi ning seisis silmitsi Sawyer Bennettiga.
Naine polnud kindel, millist meest ta oli arvanud end ees ootavat, kuid kindlasti mitte sellist. Ta polnud oodanud mustas liibuvas T-särgis laiu õlgu või seda, et mees on nii pikk. Ent kõige vähem oli ta oodanud nägusaid, kurnatud näojooni, musti juukseid ja tumerohelisi silmi, mis meenutasid salapärast metsa.
„Ma polnud teie tulekus kindel ega valmistanud Melaniet selleks ette,” sõnas mees. „Mina olen Sawyer Bennett.” Ta astus naisele lähemale ning sirutas käe. „Ma oletan, et teie olete Amanda.”
Naine noogutas, raputas kätt ning üritas eirata mehest heljuvat metsikut ja uimastavat lõhna. „Meeldiv tutvuda,” sõnas Amanda, kui mees tema käe vabastas ja sammu tagasi astus.
„Ma usun, et teil ei tekkinud selle koha leidmisel raskusi?”
Amanda mõtles, et räägib Sawyerile Conja Creeki kohvikus juhtunust, kuid mõtles siis ümber. „Teie juhised olid suurepärased,” vastas naine. „Mul ei tekkinud mingeid probleeme.”
„Hästi. Siis seame teid sisse. Kui järgnete mulle, siis näitan teie tuba.”
Amanda oli end alati üsna heaks inimesetundjaks pidanud, kuid leidis, et uue tööandja puhul oli tal raskusi. Ta järgnes mehele trepist üles, üritades endasse esimesi muljeid koguda.
Maja oli vaikne, kui välja arvata vaiksed sammud beežil plüüsvaibal, ent õhus oli pinget ning Amanda ei teadnud, kas see tuli majast või mehest tema ees.
Palun, tee nii, et see poleks viga. Mantra kordus tema peas samal ajal, kui ta mehele järgnes, pilk jäigale seljale naelutatud. Nad läksid trepist üles ning möödusid ühest suletud uksest. Sawyer astus järgmisse ruumi ning viipas, et naine kaasa tuleks.
See oli kena kollastes toonides magamistuba. „Te võite siia jääda või mõne teise külalistetoa valida. Melanie tuba on selle toa kõrval ja ainus puudus on see, et peate vannituba jagama.”
Kui Amanda vannituba uuris, märkas ta Melaniet nurga taga piilumas. Tüdruku hüljatud lapse nägu oli seal vaid hetkeks, seejärel kadus. „Minul pole selle vastu midagi, kui Melanie pahaks ei pane. See sobib mulle.”
Mees noogutas. „Ma oletan, et kohvrid on teie autos? Kui mulle võtmed annate, võin need üles tuua.”
„Ma tahaksin üksikasju arutada,” alustas Amanda võtmeid ulatades, kuid Sawyer tõstis peatamiseks käe.
„Räägime hiljem. Ma tean, et teil on pikk reis selja taga. Õhtusöök on kell kuus. Räägime pärast seda.” Mees ei oodanud vastust, vaid pööras kanna pealt ringi ja jättis naise üksi.
Amanda kuulis mehe sügavat pominat ning kui ta koridori vaatas, nägi ta Sawyerit ja tolle tütart käsikäes trepist alla minemas. Ta vaatas, kuni nad nägemisulatusest kadusid, seejärel läks kummuti kohal oleva peegli ette, et näha, kas rinnus võbelenud ebakindlustunne väljendus ka näos.
Naise sinised silmad ei reetnud midagi, tema tumepruunid hobusesabasse seatud juuksed tõmbasid tähelepanu näolt eemale. Ta polnud end jumestanud, lootes, et paistab siis vanem kui kakskümmend seitse aastat.
Amanda teadis, et Sawyer oli kolmekümne kolmene nagu tema vendki, ning ei tahtnud, et mees näeks temas Johnny nooremat õde.
Ta läks ohates peegli juurest eemale, kõndis magamistoa akna juurde ning vaatas välja. Aknast nägi tagahoovi. Seal oli lopsaka muruga õu ning soine veekogu, mida ümbritsesid tokerdunud taimed ning sõlmilised ja keerdus sooküpressid.
Vee kohale sirutus käsipuudega kitsas puust kai, mis näis justkui kutsuvat külalislahkusetusse metsikusse loodusesse.
Siin polnud soojust ega turvalisust, vaid hoopis ebakindlust ja peatselt saabuva ohu hõngu. Kaheksa-aastase lapse tõttu oleks oodanud, et siin kajab naerust ja jutuvadast. Maja pidanuks kihama, kuid selle asemel ümbritses Amandat täielik vaikus. Ning kui kuulata siin kandis levivaid kuulujutte, siis oli võimalik, et mees oli sama ohtlik kui see kohtki.
Amanda ei suutnud nii mõelda. Ta keeldus uskumast kohvikus Sawyer Bennetti kohta kuuldut rohkem kui venna antud kirjeldust. Ometi soovis Amanda, et oleks enne töökoha vastu võtmist veidi tausta uurinud.
Ta teadis, et Sawyer Bennett on arhitekt ning kindlasti pidid siin olema kokk, majapidajanna ja mõned aiahooldajad, sest nii suures kohas ei saaks abilisteta hakkama. Ent kus nad siis olid?
Amanda ei teadnud, kui kaua ta oli akna juures seisnud, välja vaadanud ja arutelnud, millesse ta end seganud oli, kui kuulis selja tagant valju mütsatust.
Ta pööras kiiresti ringi ning nägi toas tursket blondi meest, kes oli suure kohvri maha asetanud ja käes oli tal väiksem kott. „Nimeks on George. Ma töötan härra Bennetti heaks.” Ta asetas koti põrandale ning kui ta end sirgu ajas, vaatas ta Amanda pealaest jalatallani üle. „Kena jälle midagi ilusat näha.”
Miski mehe pilgus pani Amanda end räpaselt tundma, kuid enne kui ta midagi öelda jõudis, pööras mees ringi ning lahkus. Naine hõõrus laupa, mis oli taas valutama hakanud.
Millesse ta end ometi oli seganud?
Kolmveerand kuue paiku lahkus Amanda magamistoast ning läks alumisele korrusele söögituba või kööki otsima. Viimased kaks tundi oli ta oma asju lahti pakkinud, duši all käinud ja riideid vahetanud. Selle aja sees polnud ta kuulnud ega näinud kedagi.
Kui naine alumisele korrusele jõudis, pani hõrk toidulõhn kõhu korisema, meenutades, et ta polnud hommikust saati midagi söönud.
Ent rohkem kui nälga kustutada soovis Amanda Melaniega aega veeta ning uurida, mida lapsehoidja töö endast täpselt kujutab.
Ta libistas käed mööda tumesinise kleidi külgi allapoole lootes, et on sobivalt riietunud. Sawyer oli öelnud, et õhtusöök algab kell kuus, seega ei tundunud teksapüksid ja T-särk sobivat.
Amanda leidis Melanie elutoas isa kõrval diivanil istumas. Sawyer tõusis naise sisenedes. „Tere õhtust, preili Rockport.” Amandal oli hea meel, et oli otsustanud kleidi kasuks, sest mees kandis korralikke pükse ning valget särki.
„Palun öelge mulle Amanda,” vastas naine ning naeratas Melaniele.
„See on minu tütar,” ütles Sawyer. „Melanie, see on naine, kellest ma sulle rääkisin. Tema hakkab sinu eest hoolt kandma.”
„Ma loodan, et meist saavad sõbrad,” sõnas
