eksootiliselt tumedate silmade ja lopsakate huultega brünett. Pealtnäha kujutas foto õnnelikku perekonda, ent kui Amanda nende kehahoiakuid uuris, nägi ta mehe ja naise vahel distantsi.
Kas distants oligi mõrva põhjuseks?
Amanda tundis ühe foto kohe ära. Selline rippus ka tema venna kabineti seinal. See kujutas kuut noormeest, käed sõpruse märgiks üksteise ümber asetatud.
Amanda teadis, et see oli kolledžis tehtud. „Vennaskond,” oli Johnny talle pärimise peale vastanud. Ta oli selgitanud, et Vennaskond koosnes rühmast noortest ja jõukatest Conja Creeki meestest.
Johnny, kes polnud Conja Creekist pärit ning pääses kolledžisse vaid tänu stipendiumile, oli gruppi võetud, sest oli määratud samasse tuppa Jackson Burdeaux’ga, kes samuti fotol oli.
Amanda istus jälle toolile, arutledes, kas oli siia tulles õigesti talitanud. Lillian ja James Cordell näisid olevat austusväärsed ja korralikud inimesed. Kui nad oleks arvanud, et Sawyer Bennett tappis oma naise, poleks nad siia õhtust sööma tulnud.
Amanda ajas end toolil sirgu ning Sawyeri ruumi sisenemisel roomas tema kõhtu taas pinge. Iga kord, kui ta meest nägi, oli ta rabatud tolle külgetõmbest ja tugevatest näojoontest, kindlast lõuajoonest ja tihedatest paksudest juustest.
„Ma arvan, et on parem, kui räägin teile oma ootustest. Kui miski teile ei sobi, võime seda arutada.” Sawyeri kindel hääletoon pani Amanda kahtlustama, et mees polnud vastu vaidlemisega harjunud.
Ta noogutas ning ootas, et mees jätkaks. Sawyer läks kirjutuslaua taha ja istus, tema pilk oli vahetu ning Amandale keskendunud. „Mul on vaja, et oleksite siin esmaspäevast reedeni Melanie ärkamisajast magamaminekuni. Minu kontor asub Baton Rouge’is ja argipäevadel sõidan ma sinna. Nädalavahetused võite vabaks saada.” Mehe huuled kaardusid. „Siis saaksite Lillianiga Conja Creeki tänavail joosta.”
Sawyeri muie pani Amanda sisemuse hõõguma. Naeratus kestis vaid hetke, seejärel kadus. „Melanie vajab praegu üle kõige rutiini ja järjekindlust. Ta vajab kedagi, kelle peale loota ja keda usaldada. Ma loodan, et selleks inimeseks saate teie.”
Amanda noogutas. Nad olid e-kirjade kaudu juba palganumbrit arutanud, seega polnud Sawyeri jutus midagi uut. „Ma loodan, et meist saavad Melaniega head sõbrad.”
Sawyer tõusis, nagu oleks ta lõpetanud. „Elame päevhaaval. Täna õhtul olete vaba. Ma tean, et teil oli pikk päev ja Melanie ärkab vara. Üks asi veel. Mu tütar kardab pimedust. Tema toas on öölamp. Vaadake, et see põleks, kui ta magama läheb.”
Amanda tõusis, teades, et on nüüd vaba. „Enne kui lahkun, tahaksin teilt midagi küsida. Ma saan aru, et Melanie lõpetas rääkimise kaks kuud tagasi. Kas võiksite öelda, mis selle põhjustas?”
Sawyer kõndis ümber laua ning jäi naise ette seisma. Liiga lähedale, tungides Amanda isiklikku ruumi. Mehe rohelised silmad läikisid ning huuled kaardusid jälle, ent seekord mitte meeldivaks naeratuseks.
„Kas te polegi siis kuulnud?” küsis ta ning kergitas üht tumedat kulmu. „Melanie lõpetas rääkimise ööl, kui ma tapsin tema ema.”
1 Creek – abajas, jõeharu, oja. Tõlkija
Teine peatükk
Sawyer märkas, kuidas naine tõstis veidi bravuurikalt lõua, muutudes samal ajal näost kahvatuks. Amanda oli kaunis naine pehmete pruunide juuste ja siiraste siniste silmadega. Ta lõhnas jasmiini järele ning Sawyer tundis selle sisse hingamisel ärevust.
„Kui püüate mind šokeerida, siis see ei õnnestunud,” teatas Amanda. „Ma peatusin teel siia ühes kohvikus ja kuulsin jutte selle kohta, et teie vastutate oma naise surma eest.”
„Miks te siis siia tulite? Miks te ei põgenenud, kui neid jutte kuulsite?”
Naise palgele ilmus taas värvi. „Sest Melanie vajab kedagi ja mu vend ütles, et olete hea mees.”
Sõlm, mis oli juba mitu nädalat Sawyeri rinnus pesitsenud, hargnes naise sõnade peale. Ta oli alati uskunud, et on hea mees, kuid Erica surm oli muutnud ta kellekski, kelle ta vaevu ära tundis.
„Mina ei tapnud teda.” Sõnad kõlasid kiretult. „Ent ma pean teadma, kui tugev te olete, kas suudate vastu panna kuulujuttudele, mis on toonud siia majja ja minu ellu midagi inetut. Ma ei taha, et Melanie kiinduks teisse ja teie laseksite siit jalga, sest ei pidanud kuulujuttudele vastu.”
Amanda tõstis uuesti lõua. „Mul pole kavas siit lahkuda enne, kui olete andnud mulle vastava korralduse.”
Sawyer noogutas, olles vähemalt sel hetkel naise vastusega rahul. „Mõrvajuurdlus alles kestab. Ütlen kohe ära, et mina olen praegu peamine kahtlusalune.”
„Te ütlesite, et Melanie lõpetas tol ööl rääkimise. Kas võiksite rääkida, mis juhtus? See aitaks mul teda veidi paremini mõista.”
Sawyerit läbistas pöörane mure tütre pärast. Mida Melanie tol ööl oma magamistoa aknast oli näinud? Kui ta lõpuks uuesti rääkima hakkaks, mida ta võiks politseile rääkida?
„Ma ei saa teile täpselt rääkida. Tean vaid seda, et ööl, kui Erica mõrvati, olin ma kabinetti magama jäänud ja ärkasin karje peale. Teadsin kohe, et see oli Melanie. Tormasin trepist üles tema magamistuppa ning leidsin ta akna juures seismas. Melanie nuuksus ja värises nii tugevasti, et suutis vaevu rääkida. Ta osutas aknale ja ütles: „Emme on läinud.””
Amanda nägu väljendas samasugust õudust, mida Sawyer oli tol ööl tundnud. Mees jätkas: „Ma vaatasin aknast välja, kuhu Melanie osutas. Väljas oli täiskuu ja ma nägin kail üht Erica kinga ja õlasalli, mille ta välja minnes sageli õlgadele heitis. Ma arvasin, et Erica oli kailt vette kukkunud. Ent kui jooksin teda välja otsima, nägin verd ja teadsin, et ta polnud kukkunud.”
Sawyer hingas sügavalt sisse, tundes vajadust joogi järele. Ta tahtis end valusate mälestuste – nii Erica elu kui ka surma – vastu tuimestada.
„Nii et te ei tea, mida Melanie nägi?”
Sawyer raputas pead. „Ma ei tea, mida ta nägi, aga see hirmutas teda nii, et röövis kõnevõime. Tollest ööst saati pole ta sõnakestki lausunud.”
Mees tundis end järsku kurnatuna ning läks ukse juurde. Ta tahtis midagi juua ja siis unenägudeta magada. Ning ta pidi eemale saama preili Amanda Rockportist, tema meeldivast lõhnast ja iharatest huultest, mis meenutasid Sawyerile, et sellest oli kaua möödas, kui ta viimati naisega armurõõme oli jaganud. Nad polnud Ericaga koos maganud juba pikka aega enne naise surma.
„Nagu näete, on siin arvuti. Võite seda julgelt kasutada, kui mind siin pole. Kui vajate midagi Melanie jaoks, andke teada ja me muretseme selle. Teie toas on telefon, mille number on mugavuse huvides majatelefoni omast erinev.” Sawyer ütles numbri ning andis siis käega märku, et Amanda kabinetist lahkuks. „Kui teil küsimusi pole, võite lahkuda.”
Amanda kõndis mehe ees, saledad puusad kergelt tumesinise kleidi all õõtsumas. „Kas me kohtume hommikul?” küsis naine trepijalamil seistes.
„Ilmselt mitte. Ma lahkun vara, et Baton Rouge’i kontorisse sõita. Õhtusöögi
