ütles Sawyer. „James ja Lillian Cordelli. Lillian käis minu naisega koos keskkoolis ning nad on Melanie ristivanemad ja meie head sõbrad. Nad peaksid varsti saabuma. Nende maja asub meie majale kõige lähemal.” Mees osutas diivani vastas olevale toolile.
Jällegi märkas Amanda, et mehest õhkus rahutust ja sisemist pingulolekut, mis oli ühtaegu nii eemalepeletav kui ka külgetõmbav. Amandal oli nii palju küsimusi oma positsiooni kohta siin majas, kuid näis, et ükski neist ei saa vastust enne õhtusööki.
Enne kui vestlus sai jätkuda, helises uksekell ning Sawyer tõusis, et külalistele vastu minna, jättes Amanda ja Melanie kahekesi. Melanie vahtis naise süles olevaid käsi. Nähes tüdruku kurbust, soovis Amanda tema kõrvale istuda ning mähkida ta tugevasse ja armastavasse embusse.
Selle asemel ütles naine õrnalt tüdruku nime ning Melanie vaatas talle otsa. „Ma tean, et uute inimestega kohtumine on hirmutav,” ütles Amanda. „Aga ma arvan, et hakkame hästi läbi saama. Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, kuid mulle meeldib igasuguseid asju teha.” Melanie kallutas küsivalt pead ning Amanda jätkas. „Mulle meeldib joonistada ja värvida. Mulle meeldib lugusid jutustada ja riietumismänge mängida. Samuti meeldivad mulle teepeod ja mõnikord kogun ma putukaid.”
Melanie üks suunurk kerkis. See on alles algus, ütles Amanda endale. Kui ta nüüd veel Sawyer Bennetti muigama saaks, võiks veidi kergemini hingata.
Mees pöördus tagasi elutuppa ühes meeldiva paariga. „James, Lillian, tahaksin teile tutvustada meie uut lapsehoidjat Amanda Rockporti.”
Amanda tõusis ning naeratas. „Meeldiv tutvuda,” ütles ta.
„Suurepärane tutvuda,” hüüdis Lillian ning võttis Amanda käe oma pihku. „Nii kena oleks taas naistejutte puhuda.” Ta vabastas Amanda käe ja läks otse Melanie juurde. „Siin ongi mu väike tüdruk,” ütles Lillian ning tõmbas Melanie tugevasse embusse. Melanie kallistas teda vastu ja astus siis sammu tagasi.
„Õhtusöök on valmis, nii et võime söögituppa minna,” sõnas Sawyer.
Mees istus laua otsa, Melanie jäi temast paremale ning Amanda vasemale poole. Lillian istus Amanda kõrvale ja James teisele poole lauda.
Toitu serveeris vanem naine, keda Sawyer oli tutvustanud kui Helenit. Naise terav pilk jälgis Amandat, nagu püüaks ta tema iseloomu tabada. Kui toit oli serveeritud, kadus Helen vaikselt kööki.
Amandal oleks olnud lihtne tunda end võõrana. Melanie jäi vaikseks, samuti Sawyer, kuid blond ja särtsakas Lillian haaras Amanda kohe vestlusse.
„Kust sa pärit oled?” küsis Lillian Amandalt ning määris saiale võid.
„Kansas Cityst,” vastas Amanda.
Lillian vaatas üllatunult Sawyeri poole. „Kuidas, kirevase päralt, sa ta leidsid?”
„Amanda vend ja mina käisime koos kolledžis,” vastas Sawyer. „Ma mainisin talle, et otsin lapsehoidjat ja juhtus nii, et Amanda otsis parajasti lapsehoidjatööd.”
„Mulle meeldis Melanie eest hoolt kanda,” hüüdis Lillian. „Meil oli koos väga lõbus, kas polnud, kullake?” Ta naeratas Melaniele, kes vastas kiire peanoogutusega.
„Ma ei saanud sinu töö segamisega jätkata,” ütles Sawyer sujuvalt. Ta vaatas tumeroheliste mõistatuslike silmadega Amandat. „Lillian on kunstnik, kes loobus viimasel paaril kuul töötamisest, et mind Melanie hoidmisel aidata.”
„Kunstnik? Millise kunstiga on tegu?” küsis Amanda.
„Ma harrastan veidi kõike,” vastas Lillian.
„Ta on tagasihoidlik.” James vaatas kiindunult oma naist. „Ühe asjana harrastab ta Mardi Gras’ maskide valmistamist ja need on uskumatud. Inimesed kogu riigist tulevad siia, et Lilliani maske osta.”
Melaniel ei kulunud kaua, et õhtusöök lõpetada ja seejärel anuvalt isale otsa vaadata. Sawyer lubas tal lahkuda ning tüdrukuke põgenes ruumist ummisjalu.
„Vaeseke,” ütles Lillian, kui Melanie oli läinud. „Mu süda valutab tema pärast.”
„Temaga on kõik korras,” vastas Sawyer. „Kui Amanda on siin, võime luua rutiinse elukorralduse ning peagi on Melanie endine.” Mees ütles seda jõuliselt, justkui suudaks ta seda pelgalt tahtejõuga läbi viia.
Jällegi arutles Amanda, miks Melanie tummaks oli jäänud. Kas selle põhjuseks oli lein ema pärast? Ta ei suutnud oodata, mil õhtusöök lõppeb ja Cordellid lahkuvad, et saaks Sawyeriga oma päevaplaanist ja Melaniest vestelda.
„Sa pead laskma mul Conja Creeki näidata,” ütles Lillian Amandale. „Ma võin sulle näidata, kus on parim juuksur ja koht riiete ostmiseks ning kus naised lõunastamas käivad.”
„Ma ei tea, kui palju aega mul ostureisideks ja lõunastamiseks jääb,” vastas Amanda. „Kõige olulisem on loomulikult Melanie.”
„Nagu olema peabki,” vastas Lillian. „Aga sul jääb kindlasti ka vaba aega.” Ta pöördus Sawyeri poole. „Sa ei tohi orjapidaja olla, Sawyer.”
„See pole mul kavaski,” vastas mees. „Amanda ja mina töötame välja mõlemale sobiva päevakava ja ma usun, et ta saab teha kõike, mida naised vabal ajal teevad.”
„Osta,” ütles James, heites jällegi hella pilgu oma abikaasale. „Just seda teha meeldib minu Lillyle kõige rohkem.”
„Ning teisiti sulle ei meeldikski,” vastas Lillian naerdes.
Vaadates Jamesi ja Lilliani kiindumust, tundis Amanda kurbust. Ta oli arvanud, et ka neil Scottiga on selline suhe, ent kui tema elu oli koost lagunenud, oli mees kiiresti jalga lasknud.
„Conja Creek1. See on huvitav nimi,” ütles Amanda.
„Conja on Cajun ja see tähendab nõiduse peale panekut,” vastas Sawyer.
„Legend räägib, et abajas lummab inimesi, paneb neile nõiduse peale ja nad ei tahagi siit enam lahkuda,” rääkis Lillian. „Mulle pole oja mõju avaldanud. Koliksin siit juba hommepäev välja, kui vaid mu kallis abikaasa nõus oleks. Mulle meeldiks Shreveporti kiire elu.”
„Ah, aga pea meeles, et siin oled sa suur kala väikeses tiigis, kuid Shreveportis oleksid väike kala suures tiigis,” nöökis James.
Õhtusöök oleks võinud osutuda meeldivaks, kui Amanda poleks endale teadvustanud pinget, mis Sawyeri ümber väreles. Naine tundis endal mehe põgusat pilku rohkem kui korra ning see muutis ta ebakindlaks ja rahutuks.
Cordellid lahkusid alles pärast kella kaheksat ning siis juhatas Sawyer Amanda oma kabinetti. „Ma tulen kohe tagasi. Pean Melaniele pilgu peale heitma,” ütles mees ja jättis naise üksi tuppa.
Ruumis domineeris suur kirjutuslaud kaasaegse arvutiga. Laua ees oli mitu äärmiselt pehmet tugitooli. Amanda vajus ühte neist, võideldes haarava väsimusega.
Oodates Sawyerit, vaatas ta ruumis ringi. Ühel seinal rippusid raamitud fotod hoonetest ja kodudest. Ta oletas, et need olid Sawyeri kavandatud.
Teisel seinal rippusid isiklikud pildid ning Amanda tõusis ja
