vahel. Ancel Keys jättis ülejäänud viieteistkümne riigi andmed, mis tema teesile vastu rääkisid, lihtsalt kõrvale. Lihtsalt ei maininud neid. Ainult nii jõudis ta oma silmis loogilise järelduseni: rasv teeb haigeks – ja eelkõige toidus sisalduv küllastunud rasv põhjustab südameinfarkte. Eksitus!
Kuidas ühe USA presidendi südameatakk maailma muudab
23. september 1955 oli Ancel Keysi idee jaoks tähtis kuupäev: sel päeval see lausa plahvatas. Sest tol septembripäeval oli USA presidendil Eisenhoweril esimene mitmest raskest südameatakist. Presidendi eest hoolitses tema isiklik ihuarst, kardioloog dr Paul Dudley White. Keys, kes oskas väga hästi mõjuvõimsaid sidemeid luua, oli juba aastaid dr White’iga isiklikult tuttav. Räägitakse White’i reisidest koos Keysi ja tolle abikaasa Margaretiga. Kindlasti õnnestus Keysil presidendi arsti oma rasvavaese toitumise hüpoteesiga hullutada.8 Et see on nii, seda kinnitab üks märkimisväärne pressikonverents, mille dr White juba päev pärast presidendi südameatakki andis. Autoritaarse häälega soovitas arst Ameerika rahva presidendile südamesõbralikku elustiili: ei piisavat ainult stressi vähendamisest ja sigarettidest loobumisest, järsku ilmusid südamehaiguste tekitajatena välja ka küllastunud rasv ja kolesterool. Rasvavaese toidu dogma oli sütitavat mõju avaldanud, isegi presidendi ihuarstile. Ning president Eisenhower muutus järgnevatel aastatel kitsarinnaliseks rasvavastaseks ja luksusklassi toitumisfanaatikuks. Ta vältis rangelt, peaaegu religioosse innukusega küllastunud rasva sisaldavaid toiduaineid ja vahetas need välja küllastumata rasvade ja margariini vastu, mis sel ajal turgu vallutasid. Sellele karmile rasvavaesele dieedile jäi ta truuks, kuni ta 1969. aastal ühe südameataki tagajärjel suri.9
President Eisenhoweri esimene südameatakk ja asjaolu, et tema ihuarst andis rasvavaese toidu teesile kõrge hinnangu, pälvis meedia tähelepanu, ning sellest sai suur tugi Ancel Keysi väidetele. Keys kasutas oma võrgustikku, samuti oma üha kasvavat mõju ning juhtis Ameerika Südameassotsiatsiooni (American Heart Association – AHA) liikmeskonda. AHA, mil oli varemalt tähtsusetu ühing, arenes 20. sajandil mõjuvõimsaks organisatsiooniks. Ühingu välja antud suuniseid mõjutasid suurel määral ka rahastajad. Masendav fakt: Ameerika Südameassotsiatsiooni tormiline tõus võimukaks tööriistaks algas 1948. aastal, kui Procter & Gamble annetas väikesele ühingule 1,7 miljonit dollarit. Ka praegu saab AHA igal aastal mitmeid miljoneid USA-dollareid, mis vajutab töödeldud toiduainetele teatud kontrollpitseri. Kuigi ei ole harv juhus, et need sisaldavad erinevaid suhkruliike.10
Mõjukas ajakiri TIME esitles oma tiitellehel Ancel Keysi fotot, millel ta oli säravvalges laborikitlis. Teda tutvustati kui üht 20. sajandi „kõige mõjuvõimsamat toitumisspetsialisti“ – „Hr Kolesterool!“ vallutas meedia. Kuigi ta polnud „tõeline“ toitumisteadlane ja kuna ta ei suutnud mitte kunagi tõendada põhjuslikku seost, vaid üksnes seost küllastunud rasvhapete ja südameinfarktide vahel, lahkus Ancel Keys lahinguväljalt siiski võitjana. Avalikkus seisis ühtselt tema selja taga ning temaga liitusid ka paljud teadlased. Tema ideesse usuti, selle asemel, et selle tagamaid uurida. Ja selle eest maksame siiamaani. Eksimine on inimlik. Igaüks meist eksib elu jooksul loendamatu arv kordi. Probleemiks on vaid Ancel Keysi eksimise objekt ja kvaliteet ning selle määratu suur tähendus nendes kõrgesti arenenud tööstusmaades, kus rasva needmise võrku langeti. Seepärast on väga tähtis, et sellele eksitusele tehtaks lõpp. Päike ei tiirle ju samuti ümber Maa, seda teame tänu Galileo Galileile.
Aga kus nad siis olid, need kaasaegsed Galileid, usaldusväärse teaduse ja rasva vaprad kaitsjad?
Vapratest visionääridest ja teravatest küünarnukkidest
Juba viiekümnendate aastate algul oli teadlasi, kes Keysi liiga südikat ülesastumist umbusaldasid ja teda kritiseerisid. Näiteks selgusid Keysi kriitikute, Berkeley California ülikooli statistikaprofessori dr Jacob Yerushalmy ja tookordse New Yorgi liidumaa toitumisvoliniku dr Herman Hilleboe’i uuringutest juba tookord rasvavaese toitumise teesi kohta läbinisti vastupidised tulemused. Mõlemad tunnustatud teadlased olid 1957. aastal püüdnud sõltumatult analüüsida 22 maa andmeid, mis olid Keysi käes kahanenud kuuele maale. Jõhker tulemus: rasvarikka toitumise ja südame-veresoonkonnahaiguste vahel ei leitud ainsatki põhjuslikku seost.11 Kogu lugu! Keys suhtus teiste endale tähelepanu tõmbavate teadlaste sama valdkonna töödesse halvustavalt. See oli tugevate küünarnukimüksude aeg, mil tema ja ta pooldajad oponentide tööd maha tegid, nimetades neid „teaduslikult mitteküllaldaselt põhjendatuks“. Alati leiti veenvaid põhjusi, et selliseid antiteese ebausutavaks tituleerida.12 Ja nii visati alternatiivsete uuringute tulemused kõrvale, neid tõlgendati või mõisteti valesti.
Mainisin raamatu alguses, et toitumisteaduse komplekssuse tõttu on selles raske ühemõtteliste tulemusteni jõuda. Et toitumisalane uuring oleks tõesti arukalt üles ehitatud, on vaja kontrollitud katseid. Katsealuseid toidetakse teatud aja jooksul spetsiifilise toiduga ja uuritakse nende teisi toitumisharjumusi. Parimal moel üles ehitatud uurimustes valmistatakse katseisikutele isegi toit, et keegi ettenähtud toidu asemel valmispitsat ahju ei lükkaks. Vähesel määral kontrollitud uuringutes antakse katseisikutele üksnes toitumissoovitusi või neile pistetakse kätte toitumispäevik. Ideaaljuhul võrreldakse katseisikuid kontrollrühmaga, kes oma toitumist üldse ei muuda. Sel juhul saab toitumisse sekkumise tulemust ja mõju kujutada üksteisest isoleeritult ja see läbi arutada. Parimal juhul on uuring peale selle „juhuslikustatud“, st neid kahte rühma võrreldakse juhuslikkuse printsiibil. Seejuures peaksid uuritavad rühmad olema sarnased, nt katseisikud peaksid kuuluma samasse vanuserühma ja harrastama sama elustiili, nii et ainuke erinevus mõlema rühma vahel on toitumine.
Viiekümnendate aastate lõpul alustati mõningate suurte toitumisalaste uuringutega, mis olid üles ehitatud just nii, et need toetaksid rasvavaese toitumise dogmat: igaüks, kes toitumisteadusega tõsiselt tegeleb või on sellega tööalaselt seotud, on nende uuringutega juba tuttav, sest neid tsiteeriti aastakümneid peaaegu igas toitumise ja ateroskleroosi teemat puudutavas trükiväljaandes. Alles hiljuti on hakatud uuringute tulemusi kriitiliselt analüüsima. Uued üksikasjad, mis päevavalgele tulid, on rohkem kui sensatsioonilised. Tegelikult ei tõestanud ükski neist igakülgselt kiidetud uurimustest, et vähema hulga küllastunud rasvade tarbimine kaitseb südame-veresoonkonnahaiguste eest ja pikendab elu. „Tõde kurjast rasvast“ oli rajatud liivale ja kirjule kujutlusjõule. Paradoks seisneb järgnevas: need uuringud viidi läbi Ancel Keysi lipiidide hüpoteesi (Diet Heart Hypothese) tõendamiseks – näiteks Los Angelesi veteranide uuring (Los Angeles Veterans Study, 1969). Selles uuringus olid katseisikuteks vanadekodus elavad mehed. Pooltel katseisikutel asendati küllastunud rasvad või, piima ja juustu näol taimeõliga, teine pool aga sõi tavatoitu, mis sisaldas küllastunud rasvu ja loomseid toiduaineid. Tulemuseks oli see, et „taimeõli-rühma“ vere kolesteroolisisaldus langes ja – veelgi muljetavaldavam – võrreldes teise rühmaga esines neil ka vähem südameinfarktide juhte. See näib esialgu väga positiivne. Samaaegselt tuli aga esile palju rohkem murettekitavaid detaile, nimelt esines „taimeõli-rühmas“ rohkem mittekardiaalseid surmajuhte, muu hulgas ka vähki.13 Rohkem surmajuhte vähi tõttu – mitte just süütu fakt, või kuidas? Kahjuks keskenduti tollal vaid sellele, kuidas küllastunud rasv mõjutab südame tervist. Ja nii täitiski uuring oma soovitud eesmärgi ning selle tulemust lihtsustati: küllastunud rasvade vähendamine toidusedelis muudab südamehaiguste riski minimaalseks. See kõlas ju palju paremini ja sobis tollase peavooluga.
Et küllastunud rasvu halvas valguses näidata, on ikka ja jälle toodud esile ka Soome vaimuhaigla uuring (Finnish Mental Hospital Study, 1968) tulemusi. Ka selles uuringus võrreldi kahte erineva toitumiskäitumisega rühma. Samas aga vaikiti maha see, et kummagi rühma erinevused ei olnud statistiliselt olulised ja uuritud rühm ei olnud üldse stabiilne.14 See jätab asjale halva kõrvalmaitse. Sama jõuetu mulje jättis paljutsiteeritud Oslo uuring (1968). Selle käigus jagati 412 keskealist südameataki
