000 mehe toitumiskäitumist ja suremust. Uuringu tulemusi avaldati mitu korda: rühmas, mille liikmete toit sisaldas vähem küllastunud rasvhappeid ja kolesterooli, toimus marginaalne südamehaiguste vähenemine. Tähtis on aga see, et teistesse haigustesse suremise määr oli palju kõrgem kui suremine südameinfarkti. Kuid sellest ei kirjutatud.16 Lõpetuseks toodi suurte trükitähtedega välja: „Vähem südameatakke!“
Keiser on alasti – ehk kuidas õigustatud kriitika aegamööda vaibub
Rasvane draama kulges omasoodu. Selle algataja Ancel Keys ei olnud kahjuks ausa enesekriitikaga sõbralikes suhetes. Tema arvates pidi igaüks, kes tema teesidele tee peale ette astus, tõendama vastupidist, mille tema, Keys teistele teadlaste kahjuks võlgu jäi. Seejuures kerkis esile teadlasi, kes leidsid tema teoorias esialgu palju puudusi, nt dr Pete Ahrens, üks moodsa rasvauuringu esiisadest. Ahrensil oli juba 1957. aastal „rasvavastase hüsteeria“ osas selge seisukoht. Ahrens nõudis, et kui tõendamata hüpoteese entusiastlikult tõena kuulutatakse, peaks alati uurima, kas täheldatud nähtusele on ehk teine seletus. Ta oli üks vähestest teadlastest, kes pidas ülekaalu ja krooniliste degeneratiivsete haiguste põhjuseks teraviljast, hommikuhelvestest, leivast, nuudlitest ja suhkrust saadud süsivesikuid. Kui õigus tal oli! Pete Ahrens ennustas õigesti, et rasvavaese toitumise tagajärjeks on suhkru ja süsivesikute ülemäärane söömine.17
Rasvavaese toitumise kasulikkuse hüpoteesil oli ka teisi kriitikuid, kes selles üksnes ei kahelnud, vaid kaotasid tasapisi usu ka selle põikpeadest toetajatesse. Üks neist oli arst ja visionäär dr John Yudkin Londonist. Yudkin seadis oma teadustöös kahtluse alla, et toidurasv ummistab artereid, ja süüdistas südame-veresoonkonnahaigustes ja kroonilistes hädades palju rohkem suhkrut. Oma 1972. aastal avaldatud menukis „Pur, white and deadly“ (e.k „Puhas, valge ja surmav“) võttis ta südikalt sõna suhkru- ja süsivesikuvaese toitumise kaitseks. Kuid John Yudkini teaduslikud tööd sobisid tookordse toitumisideoloogiaga sama vähe kui Pete Ahrensi teesid. Seetõttu pidid mõlemad teaduse Kassandrad taluma isegi karjääripiiranguid.
Kriitikute vastuseis: see oli olemas, kuid vaibus aegamööda toitumise hüsteerilise vaatluse peavoolus ja lõpuks kadus. Kurb mäng!
Toitumispüramiidid – tervise hauaplatsid
Kuidas toitumisjuhised rahva tervist on kahjustanud
Nüüd võib nimetissõrmega hüsteeriliselt vehkides kogu süü ebaõiglase rasvavastase ristikäigu ja selle katastroofiliste tagajärgede, kõigi aegade suurima ülekaaluepideemia ja plahvatusliku krooniliste degeneratiivsete haiguste tõusu eest Keysi kaela veeretada. Ent Ancel Keys ja tema pooldajad mängivad ainult üht osa triost teadus-poliitika-tööstus, mis meid ummikusse on viinud. Kui poliitikud nn „lipiidide hüpoteesile“ õla alla panid, järgnes tragöödia järgmine sünge peatükk. Kuna ideoloogiliselt halvasti nõustatud poliitikud lasid end „lipiidide hüpoteesist“ pimestada, võttis draama lausa institutsioonilised mõõtmed. See on poliitiline skandaal, kui tõendamata hüpoteese võetakse „tõe“ pähe.
Ja ka siin õpetab meid pilk ajalukku. Viiekümnendatest aastatest alates suurenes järsult südame-veresoonkonnahaiguste põdemine ja ülekaaluliste arv. „Südameinfarkt surma põhjus number üks“ – see pealkiri valitses ajakirjanduses, poliitikud haistsid probleemi ja püüdsid leida lahendusi. Jääda ootama, millal ükskord tõeliste tulemusteni on jõutud, selle peale ei tulnud tookord ei lai avalikkus ega ka poliitikud. Milline saatuslik viga! 1976. aastal näiteks pani vastutav komisjon Ameerika Ühendriikides esimeste üldkehtivate toitumissuuniste väljatöötamise üheainsa inimese, Nick Motterni õlule. Kogu asja dramaatilisus seisnes selles, et Motternil ei olnud meditsiinilist ega toitumisalast haridust – ta oli ajakirjanik. Nii ei suutnud ta peeneid epidemioloogilisi tagamaid ja vastuolusid hästi läbi näha. Tal lihtsalt puudus uuringute lugemise kogemus ning seetõttu ei suutnud ta nende nõrku külgi paljastada. See on isegi arstidele aeg-ajalt kõva pähkel. Nüüd aga järgneb üks kvalitatiivselt saatuslik viga: selle asemel, et kuulata eri eksperte, kellel olid toitumise ja tervise kohta erinevad seisukohad, tugines Nick Mottern oma soovituste koostamisel üheainsa inimese nõuannetele. Tema vaimne tugi oli üksnes Mark Hettstedt, Harvardi ülikooli professor toitumise alal. See mees oli „lipiidide hüpoteesi“ tulihingeline pooldaja. Selle mõjul kirjutas Mottern vankumatult kokku suunised, mis raius rasvavaese toidu tervislikkuse dogma ametliku toitumissoovitusena USA elanikele kivisse. Soovitati vähendada rasva kogust neljakümnelt kolmekümnele protsendile kogukalorite hulgast, millest küllastunud rasv võis moodustada maksimaalselt kümme protsenti. Süsivesikute osa seevastu suurendati lausa silmapaistva 55 kuni 60 protsendini.18
Uskumatu, et rasv toodi sel moel poliitilisele tapalavale. Püha ristikäik rasva vastu oli nüüd kõrgeimal poliitilisel tasandil välja kuulutatud ning ihuti nuge, et võid leiva pealt maha kraapida. Imestusväärne on seegi, et nappi andmebaasi aluseks võttes tuletati toitumissoovitused sadadele miljonitele inimestele. Ja kõige hullem on see, et püha sõda rasva vastu peetakse mitmes kohas veel praegugi.
On kurb nentida, et dogma rasvavaese toidu kasulikkusest, millega tegelikult taheti panna piir sellistele probleemidele nagu südameinfarkt, ajurabandus ja ülekaal, neid probleeme hoopiski teravdas. Ükski teadlane ei saa kindlalt öelda, mitu inimelu rasvavese toidu südametunnistusel on. Mina ei ole ainuke, kes arvab, et see arv võib ulatuda sadade miljoniteni. Nii sai ametlikust toitumissuunisest surnuaed, massihaud. Sest soovitustest, mis üks selleks palgatud ajakirjanik kõrgesti motiveeritult kokku kirjutas, sai eeskuju suuniste väljatöötamiseks paljudes teistes läänemaailma tööstusmaades, ka Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Kehtis reibas juhtlause: südameinfarkti ja teatud krooniliste haiguste eest saab rasvavaese toiduga kaitsta end igaüks. Süüa tuleb palju teravilja müsli või helveste näol, puu- ja köögivilja. Oma võidukäiku alustasid kurikuulsad toitumispüramiidid, mille põhialuse moodustasid süsivesikud. Toitumispüramiidid, mis jätavad kõik saatuse hooleks. Ja rasv? See kihutati sõna otseses mõttes tippu. Rasvad on tänaseni üpris paljude toitumispüramiidide pisitilluke tipp. Rasv on paha, süsivesikud on „tervislik“ alus. Ja kõik hakkasid rasvavaeselt sööma– tohutute tagajärgedega tervisele.
Ülemaailmse rasvavaese toitumise katse nurjumine
Rasvavaese toitumise katse oli rahva tervisele mõeldes haletsusväärne läbikukkumine. Olime tublid ja kuuletusime. Vähendasime sõnakuulelikult rasva hulka toidus, kraapisime kuulekalt või leiva pealt maha ja pärast koore söömist vaevlesime alati süümepiinades. „Rasvavaese toitumise“ suurmood napsas kinni peaaegu igaühe, tihti tormilises tempos.
Võile ja munadele ei olnud külmkapis enam kohta, nende asemel vallutasid köögi- ja poeriiulid hommikuhelbed, leib, nuudlid, rasvavaesed piimatooted, taimeõli ja margariin. Nii komplekteerus põrgulik kolmik teadusest, poliitikast ja majandusest. Toiduainetetööstus hüppas vaimustatult täiskiirusel liikuvale rongile. Rasvavaese toitumise laine põhjustas toiduainetetööstuses tohutuid ümberkorraldusi. Kui või mõnus maitse toitudes puudub ja küllastunud rasva neetakse, siis on vaja mingit maitset andvat ainet. Lahendus: küllastunud rasvad nagu või ja sularasv jäeti maitsekandjatena kõrvale ja asendati tugevasti töödeldud taimeõlide, suhkru ja suhkruasendajatega. Uued tooted vallutasid turu, järgides kuulekalt uusi „tervislikke suuniseid“. Kuid üllataval kombel ei hakanud inimeste tervis paranema, vaid hoopiski välkkiirelt halvenema. Pole mingi ime, sest süsivesikurikkad ja palju suhkrut sisaldavad toiduained panevad meid korduval tarbimisel üha tihedamini nende järele haarama, insuliini tase tõuseb kõrgele, rasv pannakse tallele, käivitatakse hundiisu, ainevahetus aeglustub ning tekkivad madalaastmelised põletikud, mida peetakse südame-veresoonkorrahaiguste salajasteks põhjustajateks. Tagajärjeks on ülekaal, II tüübi diabeet, südame-veresoonkonnahaigused ja vähk.
Niisiis
