päevas.20 Juba rasvavaene puuviljajogurt, mida paljud hommikusöögiks mõnuga nahka panevad, sisaldab tihti rohkem suhkrut kui purk limonaadi. Eriline probleem on see, et teatud suhkruliigid – eriti fruktoos, näiteks glükoosi-fruktoosisiirupis – imenduvad väga kiiresti verre ja aitavad kaasa ülekaalu, insuliiniresistentsuse, diabeedi, maksa rasvumise, südame- ja veresoonkonnahaiguste ning vähi tekkele. Sellest erinev on naturaalsetest puuviljadest pärit fruktoos, mis on ümbritsetud kiudainetest ja imbub seetõttu aeglaselt vereringesse.
Viimased arvud ja trendid tõendavad: tervis kannatab – katse toituda rasvavaeselt on täiesti äpardunud.
Rasva au päästmine – pilguheit tulevikku
Ikka veel laialdaselt kehtivaid soovitusi, mida ametlikes suunistes ja meedias levitatakse, arendati alates Ancel Keysi hüpoteesidest armetult edasi.
1999. aastal avaldas Alessandro Menotti pöördelise tähtsusega uuringu, mis võttis Ancel Keysi kuue maa uuringu andmed uuesti kriitilise vaatluse alla. Ta vaatas hoolikalt üle kõik toiduainete andmed ja rühmad ning ei keskendunud üksnes rasvadele. Ja vaata aga: Alessandro Menotti tegi rohkem kui tähelepanuväärse avastuse.21 Tulemuseks oli see, et suhkrul oli palju suurem seos südamehaigustega kui rasval. Nagu hea verekoer – ta meenutab selles osas dr Pete Ahrensit ja dr John Yudkinit – oli see Itaalia teadlane võtnud üles jälje, mis viis arusaamiseni, et üks südame-veresoonkonna- ja kroonilisi haigusi käivitav tegur on suhkru ja süsivesikute liigtarbimine. Sellest on samuti juba aastakümneid möödas – ja sellest hoolimata läheb veel aega, kuni toitumissoovitused teaduse uusimat taset peegeldama hakkavad.
Sest üks asi peab meile selgeks saama: soovitusi ja suuniseid mõjutab oluliselt ka toiduainetetööstus. 2014. aastal tõendas ühe uurimistöö avaldamine Briti tunnustatud meditsiiniajakirjas British Medical Journal, et rahvatervishoiu eksperdid olid saanud suhkrutööstuselt ja sellega seotud ettevõtetelt uuringute läbiviimiseks rahalist toetust, nõustamishonorare ja muud finantsabi.22 See seletab tõenäoliselt mõningast kõhklevat tendentsi. Tegemist on suure huvide konfliktiga. Et huvide konflikte minimeerida, oleks mul veel üks soov: et toitumine asuks alati tervishoiuministeeriumi vastutusalas, s.t et see eraldataks põllumajandusministeeriumist. Loomulikult nii, et maksumaksjale ei langeks ümberstruktureerimise tõttu tohutu suurt maksukoormust. Ettevaatlik huvide lahtiharutamine ja eraldamine oleks minu silmis poliitiliselt tähtis samm inimeste tervise ja terviseökonoomika huvides. Tervitus kõigile poliitika võtmefiguuridele.
Vahepeal on põhjust ka mõõdukaks optimismiks. Alates 2015. aasta lõpust eemaldati nürimeelne range rasvasilmade lugemine USA ja Kanada ametlikest suunistest.23 Ja ka Kanada ühingu Heart and Stroke 2017. aasta toitumissoovitused mõistavad viimaks rasva õigeks. Õnnitlus! Lõpuks. Pärast peaaegu seitset aastakümmet on rasvast tingitud paanika ja ristikäik möödas – vähemalt teadlaste peades.
Kolesteroolivale
Ka kolesterool on paha! Või mitte? Vaatame kõigepealt, mis see kolesterool üldse on. Kolesterool, nimetatakse ka kolesteriiniks, on rasvalaadne aine – kõigi rakumembraanide tähtis koostisosa. Kaitsva raudrüü hädavajaliku koostisainena hoiab see rakku tugevasti haardes. Rakumembraani valvurina toetab ja tugevdab kolesterool rakumembraani, reguleerib selle läbilaskvust. Kolesterool seisab selle eest, et rakus ei hakkaks laiutama soovimatud, irisevad külalised ning et ka meie nahk oleks vettpidav nagu vihmamantel. Peale selle on kolesterool lähtealuseks tähtsatele ainetele, ihaldatav aine, millest meie keha emakese looduse antud geniaalsuses midagi üles ehitab: sapphapped rasvade seedimiseks, nais- ja meessuguhormoonid östrogeen ja testosteroon, aga ka neerupealsete hormoonid, nn steroidhormoonid, muu hulgas ka stressi reguleerimiseks. Ja mitte ainult see: me vajame kolesterooli ka selleks, et toota kehaomast D-vitamiini. Näiliselt on kolesterool sarnaselt rasvaga mitte nii halb kui tema kuulsus. Aga ta ei jäänud siiski hüsteeriast ja alatust ajujahist puutumata.
Hüsteeriline ajujaht kolesteroolile
Peaaegu paralleelselt ristikäiguga rasva vastu toimus ka ajujaht kolesteroolile. Peaaegu kõik oli pöörased vere kolesteroolinäitude mõõtmise järele. Sel kohal ei hakka ma teile detailselt kirjeldama, kuidas kolesteroolihüsteeria lahti läks – tähtis on üksnes tõdemus, et selle tagajärjed ulatuvad ka tänasesse päeva, kahjuks. Ja tähtis on ka teada, et juba mitmekümne aasta eest oli visionääre, kes ei olnud valmis kolesterooliprobleemist kitsarinnaliselt kinni hoidma.
Ühe näitena võiks nimetada dr Pete Ahrensit, te ehk mäletate veel – üks tookordne tuntud rasvauurija. Teisiti kui enamik teadlasi ei keskendunud ta kolesteroolile, vaid paljulubavale triglütseriidide tasemele. Tema uuringud olid märkimisväärsed: Ahrens suutis tõestada, et triglütseriidide taseme määramisega saab südameprobleeme paremini ette näha kui kolesteroolitaseme mõõtmisega.24 Seepärast nõudis ta, et südamehaiguste indikaatorina jälgitaks kolesteroolitaseme asemel trigütseriidide taset. Peale selle nägi Ahrensi mudel südamehaiguste põhjustajana süsivesikud, mitte rasva.25
Ajal, mil rasvavaene toitumine oli tervislikuks kuulutatud, oli see loomulikult teaduslik seisukoht, mida keegi atraktiivseks ei pidanud. Sellest hoolimata oli tarkpäid, kes hoidsid seda tähendusrikast tõdemust nagu väikest tõrvikut, mille leek õnneks ei kustunud, tulevikuteaduse jaoks.
Uuringud, mis muudavad maailma
Bostoni lähedal Massachusettsis on väike linn Framingham. 1948. aastal sai sellest ühe suurima rahvastiku-uuringu katsepõld, et teha kindlaks südamehaiguste ja ateroskleroosi põhjused. Uuringut alustati umbes 5200 mõlemast soost katseisikuga vanuses 30 kuni 60 aastat. 1971. aastal liitusid nendega esimese katseisikute põlvkonna lapsed, praegusel ajal, alates 2016. aastast, osaleb uuringus juba kolmas põlvkond. 1961. aastal selgunud esimesed uuringutulemused lõid sisse nagu välk ja järeldusena häbimärgistati üldkolesterooli näit kui „usaldusväärne“ ennustusmarker südamehaiguste tekkeks. Tundub, nagu oleks leitud südamehädade tõeline süüdlane: toit, mis tõstab üldkolesterooli taseme kõrgeks, suurendavat ka südamehaiguste riski. Lõpuks olid arstid leidnud mõõteteguri, millega nad riskipatsiente ebakindluse süngest lombist välja püüdsid aidata. Peataolek näis olevat võidetud. Aga ainult näiliselt. Pikaajalise uurimise tulemused andsid nimelt segase pildi. 30 aasta pärast selgus, et kolesteroolinäitude väljendusjõud ei ole sugugi nii tugev, nagu teadlased varem arvasid. Pigem oli isegi pooltel südameinfarkti põdenud patsientidel kolesteroolinäit normis. Seega näis, et kolesterool kui südamehaigustele viitav usaldusväärne alarmseade on välja lülitatud. Nii vähemalt tundus. Aga Framinghami uuringut läbiviivad teadlased ja meedia olid hoidnud aastakümneid kinni sellest omakootud eksimatust „tõest“, mille järgi olid kolesterool ja rasv vaenlased. Vahepeal oli iga perearst, iga patsient „halba kolesterooli“ ja „halba rasva“ uskuma hakanud. Seepärast olid need näitajad kaheksakümnendate aastate lõpus, kui need avaldati, pigem vähenenud. Pikaajalise analüüsi tulemusena avastati aga veel midagi iseäralikku: mida allapoole kolesteroolinäite suruti, seda enam kasvas kardiovaskulaarne ja kogusuremus. Vaat nii!
Neid rohkem kui märkimisväärseid tõikasid tookord kahjuks teaduslikult ei arutletud, samuti ei avaldatud neid kõmuväljaannetes – need ilmselt ei sobinud „rasva- ja kolesteroolivaese“ kontseptsiooniga. Alles 1992. aastal avaldas üks Framinghami uuringu juhtidest tähtsa järelduse: „Mida rohkem küllastunud rasva süüakse, seda madalam on kolesteroolinäit“. Sellegipoolest: keegi oli küll lõpuks tõe kirja pannud, kuid ka see tähtis tõdemus läks paljude arstide ja teadlaste jaoks kaduma. Sest selle asemel, et hiilgav paradigmavahetus laialt kättesaadavate trükiväljaannete kaudu kogu maailmale teatavaks teha, hääbus uus fakt väljaandja lühikeses eessõnas ja jäi nii arstide laia üldsuse eest varjule.
