ja liikudes sularahamärki kandva viida suunas. Ma imestan endamisi, miks ta ilmtingimata üksi automaadi juurde minna tahtis, kuid ega ma tegelikult kurda. Niipea kui Edward on silmist kadunud, kaob ka ränkraske koorem mu õlult, mis saadab mind alati, kui me koos oleme. Ma tunnen peaaegu, et saan jälle hingata. Ilmselt tunneb ka Edward sama – või kas ikka tunneb? Ma ei oska teda enam lugeda.
Ma hulgun jaamas ringi, pöörates sihitult kord ühes, kord teises suunas. Teiste rongijaamadega võrreldes on Gare du Nord parasjagu sünge. See ei püüa isegi teeselda, nagu oleks tegemist kaubanduskeskusega – mitte nagu St. Pancras, mis uhkeldab maailma pikima šampanjabaari ning lõpmatu rea poekestega. Ma võin vaimusilmas peaaegu näha, kuidas jaam selle peale prantslaslikult õlgu kehitab ning üle La Manche’i väina suitsu pahvib.
Heidan pilgu käekellale ja üllatun, avastades, et Edward on juba kakskümmend minutit kadunud olnud. Ma peaksin nüüdseks aja märkamatu kadumisega juba harjunud olema – sellega, et tunnid liiguvad mu häguse pilgu all kui konveierilindil kiirustades mööda –, kuid teinekord tabab see mind endiselt ootamatult. Miks tal sellega nii kaua läheb? Ma pean tunnistama, et tegelikult olin ma pisut üllatunud, et ta eurode välja võtmisega siiani venitanud oli. Tavaliselt on ta nagu skaut – alati valmis. Isegi käik supermarketisse eeldab tema puhul pooletunnist planeerimist ning lõputuid nimekirju, samas kui mina reeglina lihtsalt improviseerin. Naljakas, tegelikult ei suuda ma meenutada, millal ma viimati supermarketis käisin. Selleks puudub igasugune vajadus. Edward ei jõua kunagi õhtusöögiks koju ja mis minusse puutub, siis on hästi, kui ma suudan koduteel nurgapealsest poest kaasa haaratud võileiva kuidagi kurgust alla suruda.
Juba kakskümmend viis minutit. Ehk peaksin ma talle helistama. Mu käsi libiseb automaatselt käekotti ja ma patsutan mobiiltelefoni otsides selle külgi. Kus pagan see asjandus ometi on? See kott on nagu must auk. Ma ohkan ja libistan koti õlalt ning tuhlan jaama räpase põranda kohal küürutades kättpidi vanades ostutšekkides ja pabertaskurättides, püüdes tabada telefonikaane hõbedast helki. Rahutus minus kasvab, ma valan kogu koti sisu põrandale, sordin selle läbi ning jään seda siis uskumatul ilmel põrnitsema. Mu telefoni pole seal. Ja... Mul hakkab kõhus keerama. Ka minu pruunist nahast rahakotti ei paista kuskilt.
Kurat küll.
Ma korjan oma kraami uuesti kokku, topin kotti tagasi ning ajan end värisevail jalul püsti. Kas ma unustasin need koju? Ma raputan pead, vaimusilmas näen ma selgelt, kuidas ma nii telefoni kui rahakoti käekotti libistasin. Ma pakkisin need kaasa, ma tean, et ma tegin seda. Nii et kus need nüüd siis on? Ma pööran vasakule ja paremale, justkui võiks vastus end kuskil minu lähiümbruses peita, ning kükitan seejärel maha ja puurin pilguga põrandat, juhuks kui ma need kogemata maha olen pillanud.
Ei midagi.
Ma ajan end aeglaselt püsti, pea sumiseb otsas. Millalgi jaamas ekslemise käigus olen ma ilmselt varguse ohvriks langenud. Milline suurepärane algus meie romantilisele randevuule! Vähemalt annab pangakaartide tühistamine mulle tegevust, kui me oleme ükskord hotellituppa jõudnud. Ma kardan juba ette kitsukeses ruumis meie vahele laotuvat vaikust.
Mul lähevad silmad suureks, kui mind tabab mõistmine, et ilma mobiilita, mille abil kohtumist kokku leppida, on vast parem, kui ma võimalikult ruttu Edwardile rahaautomaadi juurde järele kiirustan. Ma sean sammud sinnapoole, kuhu ta poole tunni eest kadus, päkad välkumas, kui ma kohvrite ja reisijate vahelt läbi põiklen. Lõpuks, pärast vahemaad, mis tundub maratoni läbimisena, jõuan ma rahaautomaadini. Selle ees lookleb pikk saba, kuid Edwardit ei paista kuskil.
Ma toetan end vastu seina ja tõmban käega üle higise ülahuule, kui hingeldamine mul kopse kriibib. Olgu, mõtle. Kui Edwardit pole siin ja kui ta mind mobiili teel kätte ei saanud, siis ilmselt läks ta tagasi sinna, kuhu ta mu viimati maha jättis. See on see, mida mina oleksin sarnases olukorras teinud, kuid samas, mina pole tema – mis pole iial olnud selgem kui viimastel aegadel. Meie erinevused on võimendunud, neist on saanud mäed, mille ületamine on võimatu.
Ma lähen läbi jaamahoone tuldud teed tagasi, kuid mu abikaasat ei paista kuskil. Ma kammin meeletul pilgul edasi-tagasi voorivaid inimhulki, püüdes tabada teda mööda vilksamas. Rahvamass libiseb mu silme eest lainetena mööda ning mõne aja möödudes muutub pilt häguseks.
Ma vajun seina mööda alla räpasele põrandale istuma. Edwardit pole kuskil. Või kui on, siis ei suuda ma teda leida. Mida paganat ma nüüd peale hakkan? Meie kohver on tema käes, rääkimata kaustast, mis sisaldab infot meie majutuse kohta – ma ei suuda ka parima tahtmise juures meie hotelli nime meenutada. Isegi kui ma oleksin sellele tähelepanu pööranud, pole just tõenäoline, et see mulle meelde oleks jäänud. Prantsuse keel ei kuulu minu tugevate külgede hulka.
Siin ma nüüd siis olen. Üksi võõras kohas ja mul pole vähimatki aimu, kuhu ma minema peaksin.
Polegi nii väga erinev minu kodusest elust.
2
EDWARD, LAUPÄEV, 12.15
Ma kiirustan läbi rahvamassi ja mida kaugemale ma Zoest jõuan, seda enam mu lõualuud lõdvestuvad. Mul pole eurosid vaja – mul on neid taskus paks patakas, mille ma eile pärast tööd välja võtsin. Ma tahan lihtsalt mõneks minutiks eemale pääseda, helistada Fionale ja kuulda tema sõbralikku häält, enne kui ma veedan järgmised kaks päeva oma naise seltsis, kes minu ruumisviibimist peaaegu et ei märkagi.
On selge, et Zoele teeb siiatulek sama vähe rõõmu kui mulle – see, kuidas ta huuled oma vanemate kinki avades kokku surus, paljastas selle hetkega. See on tema puhul uus näoilme ja ma olen viimase paari aastaga seda vihkama hakanud. Ütle midagi, tahaksin ma karjuda. Kas või lihtsalt seda, kui väga sa mind vihkad, kui väga sa kõike seda vihkad, kui kohutav see elu on. Midagigi. Midagi, mis teeks ühel või teisel moel lõpu sellele õõvastavale vaikusele meie vahel. Aga ta ei tee seda kunagi.
Tõenäoliselt poleks mul olnud tarvis tema juurest pääsemiseks isegi mitte vabandust leiutada. Nii nagu kõigil teistelgi päevadel, nii valitseb ka täna Zoe näol mõttelage mind-pole-kohal ilme. Ma oleksin võinud rongis telefoniseksi harrastada ja ta poleks seda tähele pannud. Ma tunnen, kuidas mu kube selle mõtte juures kihelema hakkab. Ka ainuüksi telefoniseks oleks rohkem, kui ma praegu saan.
Ma raputan pean ja lisan sammu, püüdes peast läbi tuiskavate mõtete eest kuidagi pääsu leida. Ma igatsen Zoet. Ma igatsen seda, kuidas ta laginal naerda tavatses, mis alati ka mind naerma pani, ja seda, kuidas ta silmad naeratades kissi tõmbusid, ning kuidas tal oli kombeks minu külje vastu kerra pugeda, külmad jalatallad vastu mu sääremarju surutud.
Ma ei kaotanud ainuüksi poega, ma jäin ilma ka oma naisest.
Ma teadsin, et Milo surmast üle saamine ja eluga edasi liikumine võtab aega ja et sellest saab raske periood meie elus. Kuid eks öeldakse ju ikka, et aeg on parim ravim. Ma ei suuda kokku lugeda kõiki neid kordi, mil inimesed meile esimeste nädalate jooksul seda aina korrutasid ja korrutasid ja mina rumalukene uskusin neid. Nüüd tahaksin ma neile näkku naerda. Aeg? Aeg pole teinud muud, kui vaid süvendanud vaikust meie vahel ning iga viimase kui jubeda hetke värvilise kaadrina tarretanud. Kui tegemist on surmaga, ei suuda miski tuimestada kaotuse, leina... ja viha laviini – laviini, mis ähvardab su igaveseks matta, kui sa edasiliikumist ei jätka.
Ma soovin, et võiksin tagasi võtta need esimesed sõnad, mis ma Zoele seal haiglatoas ütlesin. Ma soovin, et oleksin käed talle ümber põiminud ja teda lihtsalt embuses hoidnud. Kuid ma ei teinud seda – ma ei suutnud. Mind valdas pöörane uskumatus, ma tahtsin nii väga, et see kloppida saanud poiss meie silme all poleks meie poeg. Mul oli tunne, et kui ma suudaksin vaid välja nuputada, kuidas see kõik juhtus, siis võiksin ma ehk ajas tagasi
