ja kirja sellel. Mina pakkisin kokku Milo toa, mõeldes, et tema asjade silme alt ära viimine võiks ehk Zoele abiks olla – kuigi ma poleks saanud rohkem eksida. Lihas mu lõual hakkab tõmblema. Kas ta arvab, et see oli minu jaoks lihtne – see, et ma pidin läbi sortima iga viimse kui Milo lühikesse ellu kuulunud asja? Iga pakketeibijupi rebimisega tundsin ma, justkui rebeneks midagi ka minu sisemuses. Mul hakkab rinnus kiskuma, kui manan silme ette tillukese männipuust kirstu ja selle, kuidas ma Milo tema palavalt armastatud ämblikmehe riietesse rõivastasin ning viledaks kulunud sinise vankritekikese talle pihku surusin...
Ma toetan end vastu seina sularahaautomaadi kõrval ning pühin käega üle näo. Peaaegu kaks aastat, jumal küll, ja mõnikord astun ma ikka veel tema tuppa, oodates, et ta tõstaks pilgu ja naerataks mulle oma kavalat naeratust. Milo oleks sel kuul neljaseks saanud – pole kahtlustki, et temast oleks saanud põrgulik marakratt, kes oleks väsimatult käsipuudel liugu lasknud ning diivanil üles-alla hüpanud. Silmi sulgedes suudan ma endiselt tema naeru kuulda.
Jumala eest! Sellepärast ma nii harva kodus viibingi. Ma ei suuda seda tühjust taluda. Mitte ainult majas, vaid ka minu naises valitsevat tühjust. Ma tean, et ta süüdistab juhtunus ennast. Tema asemel tunneksin ka mina ennast süüdi. Kuid sellel pole mingit mõtet, või mis? See ei muuda midagi – ei tee midagi paremaks. Kaks aastat on möödas ja meil tuleb uuesti elama hakata. Minul on vaja uuesti elama hakata, ja kui tema seda ei taha, siis...
Võta end ometi kokku, ütlen ma endale, tundes endal järjekorrasseisjate uudishimulikke pilke. Ma otsin taskust oma mobiiltelefoni. Ma pean Fionaga rääkima. Iga kord, kui mulle selline laviini alla jäämise tunne peale tuleb, suudab tema mind maha rahustada. Ma sooviksin Zoe kohta sama öelda, tõepoolest sooviksin, kuid mis parata. Keegi ei saa öelda, et ma pole püüdnud. Ja ausalt öelda muudab püüdmine mu enesetunde veel hullemaks. See on justkui peaga vastu seina jooksmine, üha uuesti ja uuesti, iga kord tulist valu tundes.
„Tere, kallis!“ Telefonist kostab Fiona soe hääl ja juba ma tunnengi end paremini. „Kas kõik on korras? Kuidas Pariis meeldib?“
„Ega ma tegelikult ei tea veel. Ma olen endiselt rongijaamas. Ma tahtsin sulle lihtsalt ühe kiire kõne teha ning tänada sind eilse õhtu ja jookide eest.“ Me mõlemad Fionaga töötame ühes tarkvarafirmas väljaspool Londonit – mina tarkvarainsenerina ning Fiona turunduses. Ma olen töötanud seal juba aastaid ja kuigi ma Milo sünni järgselt oma töötunde koomale tõmbasin, siis viimasel ajal viibin ma seal hommikul seitsmest kuni öösel kella üheni välja. Kodeerimisse on kerge end ära kaotada – selles on loogika, mis minu enda elus hetkel puudub.
Me oleme alati sõbrad olnud, kuid Milo õnnetusest peale on meist saanud... ma polegi päris kindel, kes täpselt. Ta teab mu poja surmast – just Fiona oli see, kes meie töökoha poolt hiigelsuure kaastundekimbu organiseeris, või vähemalt nii mulle räägiti – kuid ta ei vaata mind haletseval pilgul, ei paku mõttetuid kallistusi, ei küsi, kuidas mul läheb... või kuidas Zoel ja minul läheb. Fiona seltsis olen ma ikka seesama Edward, kes ma alati olnud olen, ja ma võin naerda ja nalja visata, ilma et end sellepärast ebamugavalt tundma peaksin. Tegelikult meenutab Fiona mulle natukene seda, milline oli omal ajal Zoe: alati naerusuine, energiast pulbitsev, valmis ükskõik milliseks seikluseks. Me pole Fionaga isegi suudelnud mitte, me vaevu puudutame teineteist. Kuid mida rohkem aega me koos veedame, seda enam ma seda soovin.
„Pole tänu väärt.“ Fiona hääl kõlab uniselt ja hetkega sähvatab mu pähe pilt sellest, kuidas ta pikutab kortsus voodiriiete vahel, üks lumivalge jalg pikalt välja sirutatud. Mõte sellest, et võiksin seal tema kõrval olla, ajab mul kubeme uuesti kihelema ning ma peletan need mõtted peast, enne kui ma sellele järjekorrale tõesti midagi vaatamisväärset pakun. Nelikümmend üks aastat turjal ja minust on saanud tõeline erektsioonimasin.
Me räägime mõnda aega tema nädalavahetuseplaanidest, ees ootavast töönädalast ning tuhandest muust tähtsusetust pisiasjast, mis aitavad mul pisut hinge tõmmata ja mõtted taas kontrolli alla saada. Lõpuks heidan ma pilgu kellale ja märkan, et me oleme juba peaaegu kakskümmend minutit juttu ajanud.
„Ma pean nüüd minema ja Zoe üles otsima.“ Mitte et Zoe sellest vähimatki hooliks, et ma nii kauaks ära olen jäänud. Ma võin kihla vedada, et ta on seal, kuhu ma ta jätsin, pilk mõttevabalt kaugusesse eksinud. Kui ma Fionaga hüvasti jätan ning kõne lõpetan, hakkab pinge minus uuesti pead tõstma. Ma valin Zoe numbri, et välja uurida, kus ta on, ning kuulan hajameelselt, kuidas kõne suundub kõneposti.
Ma mühatan kannatamatult – kas ta on jälle unustanud selle pagana asjanduse sisse lülitada? Mu naine pole kunagi just parim telefonile vastaja olnud. Enne Milo sündi unustas ta pooltel kordadel mobiili kaasa võtta, nurjates sellega „mobiilse“ telefoni mõtte. Viimasel ajal pean olema õnnelik, kui ta vastab kümnele protsendile mu kõnedest. Mitte et ma talle enam palju helistaksin.
Ma valin Zoe numbri, kuid kõne läheb taas kõneposti. Mu kannatamatus kasvab tulipunaseks ärrituseks, mis on kui kõrvetised: rinnus torgib ja kõris pitsitab.
Ma tõukan end seinast lahti ning kiirustan läbi rahvahulga sinna, kus Zoe viimati seisis, kuid teda pole seal. Ma proovin uuesti talle helistada – ta telefon ei vasta endiselt. Kurat küll! Ta ju teab, et ma helistan. Kui raske on selle eest hoolt kanda, et telefon oleks sisse lülitatud! Ma sammun jaama ühest otsast teise ja sirutan kaela, et tabada vilksatust tema tumedatest halliga kirjatud lokkidest (ma isegi ei teadnud, et ta juustes leidub halli, enne kui ta pärast Milo surma juuste värvimise lõpetas; tegelikult ei teadnud ma sedagi, et ta oma juukseid värvib). Ma piilun sisse paari poodi ja kohvikusse, kiirustan tagasi rahaautomaadi juurde, juhul kui ta mind sealt otsima läks, helistan ta telefonile veel kümme korda... ja ei midagi.
Ma suundun väljapääsu poole ning vaatan ringi, puurides pilguga taksojärjekorda, juhuks kui ta otsustas takso võtta, kuid Zoest pole märkigi. Ma heidan pilgu kellale. Nüüdseks on sellest, kui ma raha välja võtma läksin, juba ligikaudu tund aega möödas ja kui ta ikka veel siin oleks, kas me siis poleks teineteist juba leidnud? Jah, tegemist on rahvarohke raudteejaamaga, kuid see pole hiigelsuur – mitte nagu St. Pancras – ja siin pole just palju kohti, kuhu minna. Ma kõnnin veel tosin korda jaamahoone otsast otsani läbi ning mu ärritus kasvab iga sammuga. Ehk on Zoe juba hotelli läinud? Kui ta oodata ei tahtnud, siis oleks ta võinud mulle vähemalt helistada.
Tõenäoliselt oleksin ma murelikum, kui Zoe poleks ka varem selliseid kadumistrikke teinud. Pärast Milo surma juhtus tihtipeale, et ma tulin töölt varem ära, plaanides Zoe välja õhtustama viia, kuid teda polnud kodus. Ma veetsin tunde ta mobiilile helistades, tuba minu ümber tõmbus üha hämaramaks ning mure kääris mu sees, kui ta telefoni ei võtnud. Kui välisuks lõpuks avanes, seletas ta tavaliselt mokaotsast, et oli Kate’iga aega veetnud, ei kuulnud telefoni helisemist ning läheb nüüd voodisse.
Ja siis see üks öö, mõni kuu pärast Milo õnnetust, kui ta alles järgmisel päeval koju jõudis. Ma ei maganud terve öö, helistasin ta sõpradele, ta vanematele, isegi politseisse – mis jättis mulle tunde, et ma olen täielik idioot, helistades naise pärast, kes „tõenäoliselt lihtsalt kuskil napsu võtab“. Zoe hiilis ukse vahelt sisse kümne paiku järgmisel hommikul, nägu kahvatu ja ilme suletud. Nagu juba tavaks saanud, ei teinud ta mu küsimustest väljagi ja ignoreeris mind täielikult, puges lihtsalt voodisse ja kadus linade vahele. Ma ei tea siiani, kus ta tookord viibis.
Noh, ma ei kavatsegi siia ootele jääda. Ma olen viimase kahe aasta jooksul tema pärast muretsedes piisavalt aega tuulde lasknud ja nüüd on kõik, mulle aitab. Ma helistan korra veel, jätan seekord teate, et ma lähen hotelli ja tõenäoliselt kohtun temaga seal. Ma ei püüa isegi varjata nördimust oma hääles.
„Hotel Le Marais,“ teatan ma taksojuhile ega tee väljagi muigest mu moonutatud häälduse peale. Juht võtab kohalt, ma vajun sügavale istmesse,
