justkui oleks tal endalgi piinlik, kuid ta vastab mu pilgule laia naeratusega.
„Tahad sa öelda, et sa oleksid tõesti nõus need jalga panema?“ Ma lükkan oma pooliku näputöö tema poole. Säravroosa lõng ja roheline ääris pole sokkide puhul tõenäoliselt just tema esimene valik. Ma kirtsutan nina. Tõtt-öelda pole see ka minu valik. Ma pole just maailma kõige osavam kuduja – mu repertuaar piirdub sokkide ja sallidega –, kuid kudumise korduvad liigutused mõjuvad mõnusalt rahustavalt ning mulle meeldib, kui mu ees on lõngahunnik, millest ma võin midagi uut välja võluda, isegi kui see midagi uut on pikitud jooksma läinud silmuste ja hargnema kippuvate õmblustega.
„Kui ma olen nõus need jalga panema,“ ütleb tüüp pead ühele küljele kallutades, „siis kas ma tohin sind endaga õhtust sööma kutsuda?“ Nüüd ta põsed tõesti hõõguvad, kuid tema pilk on kindel.
Ma naeran, kui püüan teda säravroosades sokkides kujutleda. „Mul läheb nende lõpetamisega veel veidike aega.“
„Kui kaua?“
Ma kehitan õlgu. „Võib-olla nädal.“
„Olgu, hästi.“ Ta noogutab otsusekindlal ilmel. „Ma kohtun sinuga nädala pärast siinsamas, sama aeg, sama koht. Sina tood sokid ja mina teen sulle õhtusöögi välja.“
Ma põrnitsen talle otsa, püüdes selgusele jõuda, kas ta on seda väärt, et riskida potentsiaalselt valuliku pimekohtinguga. Kuigi juba ainuüksi see võib olla õhtusöögi vääriline, kui ma näen teda neid sokke kandmas. Mulle meeldib see otsekohene viis, kuidas ta minu juurde kõndis ja mind välja kutsus – mulle meeldib isegi see, kuidas ta punastab. Enesekindlus ilma ülbuseta ning valmisolek piire nihutada tundub paljutõotav. Pealegi ei saa just öelda, nagu mul oleks ootel sadu väärt mehi, kelle vahel valida. Ma muudkui ootan, et mehed ajaga paremaks muutuksid, kuid minu vanuses on kolmekümne ringis mehed endiselt sama kehvad kui varem. Jah, ma tean, ta on võhivõõras ja me nägime teineteist just esimest korda, kuid me kohtuksime siinsamas lõunakaldal ning vaevalt et ta mulle õhtusöögi ajal selga kavatseb karata.
„Miks ka mitte,“ vastan, püüdes kõlada hooletult, kuid tunnen seejuures, kuidas mõte temaga koos veedetud õhtust minus närvilist elevust tekitab.
„Suurepärane.“ Ta nägu lööb särama ja ma ei suuda kuidagi naeratust tagasi hoida. „Muide, mu nimi on Edward.“
„Zoe.“ Ma sirutan käe ja palvetan endamisi, et tal poleks lõtv ja higine käepigistus, mis hetkega kõik võimalused maatasa teeks. Kuid ta soe käsi pigistab mu kätt just õige tugevusega ning ma tunnen, kuidas mul põsed õhetama löövad ning kõhus kihelema hakkab.
„Näeme siis nädala pärast siinsamas. Ära siis sokke unusta!“ Ja juba ta tõttabki minema, enne kui ma isegi ta telefoninumbrit jõuan küsida.
5
EDWARD, LAUPÄEV, 13.30
Takso pöörab kitsasse tupiktänavasse ning tänava lõpus asuvast kaarväravast avaneb mu pilgule rohetav väljak – ma eeldan, et tegemist on Place des Vosges’iga. Ma mõtlen, et ehk on Zoe just seal, lebab rohul, käed laiali sirutatud, et endasse võimalikult palju päikest imada. Ta kippus mind oma päikesekummardamisega hulluks ajama, soovides igal võimalusel väljas pikutada ja peesitada, just nagu kass, kes end alati päikeselaiku sätib. Ma meenutan seda, kuidas ta nahk värvus mandlikarva, ja mu mõtted libisevad mälestusele, kuidas ma sõrmega mööda ta reie sisekülge ülespoole libistan...
Ma nihelen istmel ja sunnin oma mõtted sellelt mälupildilt mujale. Praegusajal võin end õnnelikuks pidada, kui ma üldse ta palja reie lähedusse satun. Frigiidne pole mu naise kirjeldamiseks ligilähedaseltki piisav. See on rohkem nagu... kurat, ma tõesti ei tea. Mis on frigiidsest veel külmem? Umbes nii aasta aega tagasi mainisin ma möödaminnes, et võiksime uuesti last saada proovida, teha midagi, mis aitaks meie kodu taas elavaks muuta, mis täidaks selle naeruga... ja võib-olla tooks meid taas kokku. Kuid lisaks seksist loobumisele on Zoe käega löönud ka mõttele perekonnast kui sellisest. Ta keeldus seda võimalust minuga isegi arutamast, isegi kui see kõigist meie pingutustest hoolimata vaid seda olekski – lihtsalt võimalus. Taas tõstab minus pead süütunne, et ma ei suutnud anda talle veel üht last siis, kui me veel tahtsime oma perekonda suurendada, kui me veel samal leheküljel olime. Kui ma oleksin seda suutnud, siis võib-olla poleks me praegu sellises olukorras.
Ma maksan juhile, tirin meie väikese kohvri tagaistmelt välja ning astun hotelli kitsast peauksest sisse. Vastuvõturuum on väike ja hämar, õhus hõljub tolmu ning madal lagi surub peale, justkui tahaks hoone sulle rõhutada, kui vana ta on. Midagi sellist võis eeldadagi: Zoe vanemad on uhked oma oskuse üle leida „autentseid“ hotelle, nad väldivad maitsetud ketihotelle ning eelistavad selliseid, millel on iseloomu ning mida The Guardian võiks „peidetud pärliks“ nimetada. Ma loodan, et meie sviidi koosseisu ikka kuulub tualettruum.
„Edward Morgan, ma soovin end sisse kirjutada,“ ütlen ma naisele leti taga. „Mu naine on vist juba kohal?“ Ma võtan tagataskust oma mobiiltelefoni: endiselt mitte ühtegi sõnumit, välja arvatud Fionalt saadetud naerunägu ning meeldetuletus tema terviseks üks naps teha. See toob mulle automaatselt naeratuse näole.
Naisterahvas leti taga lehitseb iidset registreerimisraamatut. Ilmselgelt pole nad siin arvutitest midagi kuulnud, just nagu tolmu pühkimisestki. „Ah, siin see ongi, monsieur. Ei, teie naine pole siin.“
„Oh.“ Ma kergitan kulmu. Kui Zoe siia ei tulnud, siis kuhu mujale ta võis minna? Ja miks ta pole mulle helistanud? Ma heidan pilgu käekellale. Sellest on vaid mõni tund möödas, kui me jaamas teineteisest lahkusime. Tal on mobiiltelefon, rahakott ja ta on juba suur tüdruk. Ma olen kindel, et ta ilmub peagi välja, just nagu kõigil teistelgi kordadel. Ma naudin temast lahus veedetud aega nii kaua, kui saan. Ehk püüab ta sellega meile mõlemale teene teha, vähendades seda väljakannatamatut aega, mis meil siin koos veeta tuleb.
Ma võtan administraatori käest uksekaardi ning ronin endamisi pead raputades mööda keerdtreppi üles. Mõnikord ei mahu mulle pähe, et meist on selline paar saanud – kaks inimest, kes suudavad vaevu ühes ruumis viibida, ning et ühele meist on see nii vastumeelt, et ta on otsustanud lihtsalt kaduda.
Ma heidan kohvri voodile, sulgen seejärel uuesti ukse ning lähen tagasi välja. Zoe võib teha, mida iganes ta soovib. Mina lähen ja võtan Fiona terviseks ühe napsu.
6
ZOE, JUUNI 2008
Käes on päev, mil ma Edwardiga lõunakaldal kokku saada lubasin, ja loomulikult sajab väljas vihma. Ja mitte seda õrna, kerget uduvihma, mis tänavalaternate ümber oreoole moodustades õhku hõljuma jääb ning Londonile pehmust lisab, nii et sa näed linna justkui läbi filtri. Ei, taevast kallab piitsutavat paduvihma ühes näpistava tuulega, mis keerab vihmavarje tagurpidi sellise raevukusega, et nende ribid murduvad. Sellist vihma, mis tekitab sinus soovi sügavale teki alla pugeda ning kududa veel üks paar sokke, mitte lohistada oma tööst väsinud keha tuulise, veest uhutud pingini jõekaldal.
Kui ma pärast järjekordset hullumeelset päeva oma tööarvutist välja login, olles veetnud terve päeva, kujundades veebilehti klientidele, kes asjast mitte kõige vähematki ei jaga, tekib mul tahtmine Edwardiga kohtumisest kõrvale hiilida. Mul pole mingit kindlust, et ta ei osutu maailma kõige suuremaks sitapeaks või piiri peal alkohoolikuks, kes end silmini täis joob, või siis üheks neist kuttidest, kes viivad su õhtust sööma eeldades, et tasud neile selle eest seksiga.
Justkui
