ära ootamata astus Polina Sergejevna kööki ja kukkus halama:
„Siin ta on, mu veretilgake! Kaunitar!“
„Kes te olete?“ küsis laua taga istunud Irina jahmunult. „Kes see kerjusemutt on?“
„Pole kena lihase ema kohta nõndaviisi öelda,“ märkis Ksju õelalt.
„Kelle ema?“ ei mõistnud Irina.
„Sinu.“
„Ma olen lastekodus kasvanud,“ pomises korteri perenaine heitunult.
Polina Sergejevna laskus taburetile, ilma et talle oleks istet pakutud.
„Minu kallid, ärge mind hukka mõistke. Laske mul sõnakene lausuda. Kui Irakese sünnitasin, olin päris nooruke. Polnud mul elukohta, raha ega seaduslikku meest. Muidugi oli lapse soetamine hirmus lollus, kuid kui ma tüdrukut sünnitusmajas nägin, hakkasin kohe teda armastama! Meeletult!“
Irina hakkas nina nohistama.
Olin andnud enesele ausõna, et ei sekku jutuajamisse, kuid ei pidanud vastu:
„Meeletult. Väga täpne määratlus! Andsite vastsündinu lastekodusse ja unustasite.“
„Asjata ägestud,“ ütles Polina Sergejevna leebelt. „Kui ei tea, ära räägi. Kasvatasin Irakest kolm aastat, olin ise kõigest ilma, kuid siis sattusin vanglasse. Sugulasi polnud mul mingisuguseid, seepärast pandigi tütar lastekodusse.“
„Mismoodi – vanglasse?“ küsis Ksjuša jahmunult. „Mille pärast?“
Polina Sergejevna pani käed põlvedele kokku.
„Ma ei hakka valetama. Kellena saab töötada alaealine lollike, kellel on tütar?“
„Kojanaisena.“ Taas olin ma vaikimisvannet rikkunud. „Ettekandjana või liiklusummikus autojuhtidele reklaamlehtede jagajana.“
„Rumalpea.“ Vanamutt muigas. „Polegi enam kahekümneaastane, aga ajad jama. Möödunud sajand, nõukogude aeg, küla maantee ääres! Restoran! Reklaam! Võinuks veel soovitada mulle ooperis laulmist! Sellised elukutsed polnud meie jaoks, ma teenindasin autojuhte, et korterist välja ei visataks. Elasin üürimajas, aiamaa oli mul ka. Kui leidsin kliendi, tõin ta tuppa, kui ei leidnud, kastsin kurgipeenart.“
Irina näole ilmus kummaline ilme, ta kissitas silmi, avas suu, kuid Ksenia ütles itsitades:
„Siin ongi teile siidlinad ja kuldtaldrikud! Muide, mis ponisse puutub, see ei paistagi valena, emmeke ratsutas lapsepõlves neljajalgse loomaga, kuid ta ajas poni kitsega segi. Oi, ma ei suuda! Te olete prostituut?“
„Endine,“ täpsustas Polina Sergejevna. „Hiljem läksin linna, seal tapeti üks naisterahvas, süü aeti minu kaela, tema mees ja ämm seadsid asja nii, justkui mina oleksin naise ära mürgitanud, et lesele mehele saada. Mind pandi kinni pikkadeks aastateks. Kuid mina ei puutunud üldse asjasse! Nad tegid minust süüdlase, koduabiline oli neile abiks! Olin määratud aja täiega ära istunud ja kihutasin kohe lastekodusse, kuid tüdrukut seal enam ei olnud. Direktriss, kena naine, kuulas mu ära ja ütles: „Ära otsi tütart, ära riku ta ankeeti ära. Praegu on ta riigi eestkostel. Ta võeti väljaspool konkurssi tehnikumi, ka tööle saab ta soodustingimustel. Ja nüüd ilmud sina välja. Mis sellest saab? Ta muutub orvukesest kriminaalkurjategija tütreks. Milleks lapse elu rikkuda, mida sa talle anda suudad?“ Võtsin targa inimese nõu kuulda, läksin tehasesse tööle, sain elukutse, läksin mehele... ja ongi kõik!“
Hetke valitses ruumis vaikus, siis küsis Ksjuša:
„Miks te nüüd siia tulite? Meie oleme teile ju võõrad!“
„Abielus pole jumal mulle lapsi andnud,“ vastas Polina Sergejevna kurvalt. „Mees suri hiljaaegu, pole kedagi...“
„Kes klaasi vett ulataks,“ katkestas Ksenia. „Tore lugu küll! Leidis veevärgi kraani üles! Ägedasti välja mõeldud! Alguses käis käest kätte, siis tappis inimese, istus laagris, kui välja tuli, ei tahtnud tütre eest hoolitseda, ja nüüd! Tere, ma olen su ema! Mine õige sinna, kust sa tulid!“
„Ma mõistan,“ – külaline ei solvunud – „vähestele oleks selline asi meeldinud. Elasid omaette, elasid ja säh sulle! Kokkusaamine mantlihõlma varjus!“
Vaatasin imestusega naist, kes oli end Irina emaks nimetanud. Kokkusaamine mantlihõlma varjus? Imelik väljend, ma polnud sellist kunagi varem kuulnud.
Ja nüüd kisendas Irina:
„Ma teadsin, et nii läheb! Ma tundsin! Ootasin! Uskusin! Sa tulid tagasi!“ Ning langes Polinale kaela.
„Seda värki tuleb tähistada,“ hakkas seni vaikinud Pjotr askeldama, kappas kui saiga esikusse külmiku juurde. „Ämm, te ju joote viina?“
„Ei salli seda silma otsaski.“ Polina Sergejevna vangutas pead. „Parem kohvi.“
„Meil on nüüd vanaema!“ rõõmustas Lera. „Vau! Ksju! Super!“
Vaatasin külalist ega suutnud vaiki olla:
„Kui vana te olete?“
„Aga kes teie olete?“ esitas Polina oma küsimuse.
Otsustasin mitte laskuda üksikasjadesse.
„Ksjuša sõbranna, elan Koroljovide juures ajutiselt.“
„Kas tõesti üliõpilane?“ imestas vanamutt. „Te polegi enam noor.“
„Head suhted võivad siduda ka eri vanuses inimesi,“ vastasin naeratades. „Muide, mis vanusesse puutub. Te näete suurepärane välja, paistate sama vana kui tütar. Teid on raske vanaks nimetada.“
„Polegi vaja,“ pareeris Polina. „Sünnitasin Ira koolitüdrukuna. Sain vaevalt kolmteist täis.“
„Varakult,“ ütlesin ohkega.
Polina laiutas käsi.
„Nii juhtus. Üks mees vägistas mu. Ei taha meenutada.“
Ksenia pööras selja ja jooksis tuppa. Järgnesin talle.
„Paistab, et kõik on hulluks läinud! Rõõmustavad vanamuti ilmumise üle,“ hakkas mu paariline mind nähes pahameelt avaldama. „Kus vanamutt magama hakkab? Meie lutikapesas pole veel ühe välivoodi jaoks ruumi! Peaks ehk vanamammi akna taha riputama? Pistaks ta plastkotti ja riputaks, kukub vinge värk välja, ta saab ühtlasi ka värsket õhku hingata.“
Ksjuša taskus hakkas tinisema telefon.
„Keda soovite?“ küsis neiu tigedalt.
„Ksju, oled see sina?“ lausus bariton.
Telefon oli seatud väljuhääldile, ma kuulsin suurepäraselt, mida mees räägib.
„Jah,“ kostis Koroljova pisult imestunult.
„Tervitus!
