õhtul Pavlovisse.“
„Kuhu?!!“
„Pavlovisse,“ kordas vestluskaaslane. „Mul on kaks kutset.“
Ksjuša katkestas kohe vestluse.
„Idioodid!“
„Kes?“ küsisin mõistmatult. „Noormees oli kena, kutsus peole. Anna andeks, ma kuulasin tahtmatult pealt, sul oli valjuhääldi sees.“
„Mobiil on rikki läinud,“ kõmises Ksenia solvunult. „Nüüd kuuleb terve maailm mu kõnesid pealt. Valjuhääldit ei saa välja lülitada. Korjasin raha uue telefoni ostmiseks, aga ema virutas selle sisse ja kulutas nürimeelse lambi ostmiseks. See oli lollitamine. Keegi meie kursuselt teeb nalja. Arvavad, et ma jään uskuma, jooksen klubisse ja suudlen ust. Trääsa neile!“
„Hääl oli meeldiv,“ ütlesin naeratades. „Äkki oli tal tõsi taga?“
Ksenia puhkes naerma.
„Sa... see tähendab te...“
„Kui meist on ajutiselt saanud Siiami kaksikud, jätkem teietamine,“ tegin ettepaneku.
„Sa oled juba vana,“ siristas Ksjuša, „sa pole kokkusaamiskohtadega kursis. Pavlov on Moskva kõige ägedam klubi, iga plika meie kõrgkoolist kihutaks sinna gepardi kiirusel. Räägitakse, et loož Pavlovis maksab kümme tuhat eurot öö, seal puhkavad üksnes oligarhid.“
Ksjuša telefon helises taas, neiu torkas näpuga klahvi.
„Kas sa oled siis hõivatud?“ küsis tundmatu. „Anna andeks, ühendus katkes.“
„Kuule, mis su nimi on?“ ei pidanud Ksjuša vastu.
„Sa ei tundnud ära?“
„Ei.“
„Stepan.“
„Mis pagana Stepan?!“ ägestus Ksenia. „Ritka! Kas sina lollitad mind? Palusid frend’il Ksjuša üle irvitada?“
„Anna andeks, et ma kohe end ei esitlenud,“ ütles noormees kiiresti. „Stepan Rubtsov, me jõime eile koos kohvi.“
Ksjuša virutas telefoni Lera voodile ja sisistas:
„See on kindlalt Rita Korali väljamõeldis! Stepan Rubtsov on väga rikka ärimehe poeg, sõidab vinge välismaise autoga, tal on alati ümber parv blonde iludusi, firmahilbud seljas. Mis hea pärast peaks ta mulle helistama? Ehkki kohvi kohta on see tõsi. Eile pärast teist kahetunnist loengut läksin meie puhvetisse, ostsin klaasitäie laket, mida nimetatakse Americano, ja istusin plasttoolile. Ümberringi oli tühi, rahvale ei meeldi meie kõrgkooli söögikoht, seal käivad ainult need, kellel on rahaprobleemid. Rektor on käskinud kehtestada söögikohas „sotsiaalsed hinnad“, kuid ka söögi kvaliteet on seal sotsiaalne. Ma poleks mingi hinna eest sinna läinud, kuid käes on detsember, istusin loengul soojustamata akna juures, olin üdini läbi külmunud, rahakotis kõigest kakssada rubla, klaasitäis solki maksab sööklas viiskümmend, aga viisakasse kohta minekuks money pole. Neelasin seda solki, rõõmustades, et see on kuum, siis vaatasin kassa poole ja oleksin äärepealt joogi hingekõrisse tõmmanud. Seal seisis Stepan. Nagu ikka kaunis, teksased, särk, saapad – kõik kõige tuntumate firmade siltidega, käel kell, mis maksab korteri hinna, juuksed lõigatud ja seatud parimas salongis, pealegi lõhnas ta šiki parfüümi järele ja hoidis käes uhket krokodillinahast rahakotti. Kuid kassapidajale ta muljet ei avaldanud.
„Mida sa mulle siin topid?“ ütles too vihaselt.
„Krediitkaardi,“ vastas oligarhi poeg heitunult. „Visa-gold.“
„Pane sularaha,“ teatas eit.
„Mul pole seda,“ ütles Stepan. „Ma maksan kaardiga.“
„Mismoodi? Pean raha näppudega plastkaardilt maha kraapima?“ kiunus mutt. „On ikka juhmid! Anna kümnekas!“
„Ärge pahandage,“ palus Rubtsov. „Olen siin esimest korda, arvasin, et saan kaardiga maksta. Võtke siis kohv tagasi.“
„Sa ju jõid sellest klaasist!“
„Oh jaa, tõsi, andke andeks,“ ütles rikkast perest pärit Buratino süüdlaslikult, „rumalasti kukkus välja, võtsin automaatselt lonksu.“
„Ah ei taha maksta?“ küsis eit süngelt.
„Sularaha ei ole,“ piuksatas Rubtsov.
„Kohe kutsun turvamehed,“ ähvardas kassiir.
„Palun teid, pole vaja,“ anus Stepan. „Ma käin kähku sularaha-automaadi juures ja...“
„Tühjagi!“ ulgus puhvetipidaja. „Tean ma teid! Lomonossovid! Kohvi lürpisid? Lasksid tatti klaasi sisse? Maksa! Või tahad mentide juurde sattuda?“
„Mida teha?“ pomises Rubtsov. „Tahate, ma jätan kella pandiks?“
Oleksin peaaegu hirnuma hakanud. Jah, raske ja kole on finantsisti poja elu! Stepan oli valmis andma kross maksva kohvi eest kella, mis maksab sama palju kui kena kahetoaline korter.
„Ole hea,“ ütles Rubtsov ootamatult minu poole vaadates, „aita, palun, hädast välja? Sul on sularaha? Olen tobedasse olukorda sattunud.“
Mul olid taskus vaid mõned rublad, kuid mul oli häbi tunnistada, et mul raha ei ole.
Ulatasin hooletult talle rahatähe.
„Säh, võta viiekümnene.“
„Oi, suur tänu!“ rõõmustas noormees. „Mis sinu nimi on? Mina olen Stepan.“
„Ksjuša,“ vastasin.
Stepan andis kupüüri kassiirile, istus mu laua taha, võttis klaasist paar lonksu ja küsis õudusvärin hääles:
„Kuidas seda nimetatakse?“
„Kohviks,“ selgitasin.
„Tõsi või? Vinge,“ venitas meesiludus.
„Pole üldse mitte see, mis cappuccino Tretjakovkas,“ ühmasin.
Ära ainult arva, et olen sisse põiganud kuldse nooruse massilise kogunemise paika, ma lihtsalt tean selle restorani nime. Pealegi ei tahtnud ma, et Stepan mind kerjuseks peaks, seepärast ütlesin:
„Mul hakkas loengul külm, tahtsin saada lonksu kuuma jooki. Ma pole varem kunagi siin käinud. Nii kole koht. Miks sina siia tulid?“
„Mul hakkas ka külm,“ vastas Stepan nina nohistades. „Olen külmast lausa kange. Igor Lukjanov soovitas, et käigu ma puhvetis. Kuule, Ksjuša, ma pean sulle raha tagasi andma. Kas pole viga, kui teen seda pärast loengut? Ma ei jõua nüüd kohe raha-automaadi juurde jooksta.“
Mu rahakotti oli jäänud kaks kopikat. Kui võtta arvesse, et stipini on jäänud kaks nädalat, aga lisateenistust mul esialgu ei ole, oli poolesajane mulle eluliselt vajalik, kuid ma
