seda ei ütlekski.“
Koridorist kostis kellahelin, Rubtsov kargas püsti.
„Olgu, ma helistan sulle, tuled koos minuga kuhugi?“
„Tingimata,“ vastasin noogutades, mõistes suurepäraselt, et see on vaid viisakas fraas, Stepanil on, kellega koosviibimistel lõbutseda...“
Ksjuša vaatas kitsal diivanil lebava telefoni poole.
„Rubtsov on võla ammu unustanud, tema jaoks viiskümmend rubla polegi raha.“
„Aga äkki on see tõesti tema?“ oletasin. „Võimalik, et sa meeldisid talle.“
„Oh ei.“ Ksenia lõi käega.
„Miks?“ vaidlesin vastu. „Sa oled kena tüdruk.“
„Maitsetult riides, sõidan metrooga, ei kuulu nende plikade hulka, kelle järele Stepani taolised jooksevad,“ selgitas Ksjuša süngelt.
„Juhtub olema inimesi, kes ei pööra brändidele tähelepanu,“ jätkasin. „Räägi temaga normaalselt, nõustu kohtuma.“
Telefon helises taas.
„Anna andeks,“ lausus Ksjuša juba sootuks teisel toonil, „miskipärast on ühendus vilets, kogu aeg katkeb. Sa tulid mulle meelde.“
„Kuidas siis jääb?“ rõõmustas Stepan. „Või on Pavlovis liiga kärarikas?“
Ksjuša teeskles ükskõiksust.
„Noh... olgu, kui sa nii visa oled.“
„Super!“ hüüdis Stepan ilmselt rõõmustades. „Ma sõidan sulle kesköö paiku järele, Pavlov avatakse kell null-null, parem on varem kohal olla, ma tellisin meile looži, kas sobib?“
„Jah,“ nõustus mu paariline.
„Ütle aadress,“ käskis Rubtsov.
„Tead, kus asub Mon Palace?“ küsis neiu.
„Sihuke pirakas kullatud torniga pilvelõhkuja?“
„Jah. Oled seal käinud?“ küsis Ksjuša.
„Vahva. Ema sõbrannal Roza Lvovnal on korter Mon Palace’is.“
„Ei tunne sellist,“ vastas valevorst ruttu. „Seal on nii palju elanikke!“
„Polegi vaja temaga tuttavaks saada,“ ütles noormees. „Sain aru, saabun keskööl, ütle kood.“
„Mida?“
„Teie õue ei saa ju niisama sisse sõita, peab korteri koodi teadma, vastasel korral turvateenistus väravat ei ava.“
„Tead,“ ütles valetaja häält madaldades, „mu esivanemad on kiiksuga. Pole mõtet neile seletada, et olen ammu juba täiskasvanu. Nad ei luba mul rooli istuda! Kardavad, et sõidan end surnuks.“
„Minu ema, kui ma ei helista talle iga kahe tunni tagant, tõstab kohe politsei jalule,“ vastas Stepan naerdes. „Alguses sain vihaseks, siis aga harjusin ära.“
„Autoga sõita ma ei tohi,“ fantaseeris Koroljova, „metroos on isa meelest samuti ohtlik, taksosse istuda on keelatud, sellest, et juhuauto kinni püüda, ei saa juttugi olla. Lühidalt, pärast kella üheksat õhtul mind kuhugi välja ei lubata.“
„Vaeseke,“ ütles Rubtsov kaastundlikult.
„Kuid ma nii väga tahan väljas käia!“
„Ka mina põgenen esivanemate juurest salaja,“ tunnistas Stepan.
„Ütlen omadele, et sõidan ööseks vanaema juurde, aga ise tulen sinuga Pavlovisse.“
„Rumal lugu,“ ühmas Rubtsov, „nad helistavad su vanaemale ja saavad tõe teada.“
„Ei,“ vastas kavalpea naerdes. „Ma ju elan koos võõrasemaga, isa teise naisega. Ta on tore, kuid ei salli silmaotsaski minu ema, nad ei räägi omavahel ja ka isa ei suhtle endise naisega. Vanaema on mu lihase emme ema, taipad?“
„Justkui jah,“ vastas noormees.
Ksenia oli nüüd valedelainel.
„Vanaisa on akadeemik, ta tuleb mulle autoga järele, ise roolis. Isa ei vaata aknastki välja, et, jumal hoia selle eest, endine äi teda ei märkaks. Kui isa näeb, et võõrasse autosse istun...“
Hakkasin kätega vehkima. Ebaloogiliselt kukub välja: isa kas ei vaata aknast välja ega märka võõrast autot või jälgib tütart ja näeb seda autot. Kuid Stepan ei märganud ebaklappi.
„Selge,“ ütles ta. „Ma pargin tänaval.“
„Darja tuleb koos minuga,“ hüüdis Ksjuša.
„Olgu,“ nõustus Stepan. „Kutsun Miša kaasa, et su sõbrataril igav ei hakkaks.“
„Ta on vana,“ teatas Ksjuša itsitades.
Kuulasin neiu juttu vaikides. Huvitav, kuidas ta seletab oma sõprust iidsusest tolmuks pudeneva daamiga?
„Darja on minu dueña,“ põrutas Koroljova. „Vanemad palkasid ta, et ma ei käiks kuskil üksi. Aga ära muretse! Ta on igati omainimene, märkusi ei tee, istub eemal ja vaikib.“
„Ah soo,“ venitas noormees, kellele pealtvaataja olemasolu paistis olevat üldse mitte meeldiv üllatus.
„Tema vaarikaid maha ei talla,“ teatas Ksenia ja katkestas ühenduse.
„Mine üksi!“ palusin. „Unetu öö ei kuulu mu plaanide hulka.“
„Oled selle unustanud?“ küsis paariline, osutades käevõrule. „See salvestab iga sõna. Me peame kogu aeg koos olema.“
„Tõsi ta on,“ ütlesin ohates.
Ksenia tegi suured silmad.
„Please! Ma nii väga tahan minna Pavlovisse! See on ainus võimalus sinna sattuda. Pärast ma täidan sinu soovi. Me jõuame alati kokkuleppele. Anna mulle järele, mina annan sulle järele ja üksmeelse paari auhind kuulubki meile.“
„Hea küll,“ nõustusin. „Lähme Pavlovisse.“
Ksenia viskas telefoni käest, kiunatas ja tormas kapi juurde.
Kolmveerand kaksteist jõudsime Ksjušaga Mon Palace’i tara juurde. Vaikides, et käevõru ei salvestaks sõnagi, pistsin Ksjule pihku taksoraha.
Ronisime taksost välja ja jäime seisma sissepääsu lähedale. Mul oli lambanahksetes saabastes ja sulejopis soe, kuid mu kaaslane hakkas kohe hambaid plagistama.
Detsember oli käes, tõsi, pakast polnud, jalge all oli löga, kuid ikkagi oli külm. Eriti siis, kui seljas oli kunstnahast lühike seelik, õhuke pluus ja kunstkarusnahast
