Vladimir Giljarovski
Moskva ja moskvalased
V. A. Giljarovski
Originaali tiitel:
В. А. Гиляровский
Москва и москвичи
ОЛМА Медиа Групп, Москва 2015
Toimetanud Krista Mõisnik
Kujundanud Rein Seppius
Tõlge eesti keelde © Veronika Einberg ja Tänapäev, 2019
ISBN 978-9949-85-625-1
e-ISBN 9789949857302
www.tnp.ee
Trükitud AS Printon trükikojas
AUTORILT
Ma olen moskvalane! Kui õnnelik on inimene, kes saab lausuda seda, pannes sellesse sõnasse ennast tervenisti. Ma olen moskvalane!
… Minevik mu pilgu eest veel möödub1…
Tsiteerin siin Puškini Pimenit, kuid ma olen temast võrreldamatult rikkam: minule hästi teada, kohati sureva, kohati lõplikult kadunud mineviku kirjul foonil näen ma iga tunniga kasvavat uut Moskvat. Ta laieneb, pürgib üles ja alla, seni teadmatusse stratosfääri ja maa-alustesse metroosügavustesse, elektriga valgustatuisse, imeliste saalide marmorisädelusse. „Graniiti rüütatud” Moskva jõge raamistavad nüüd varjurikkad bulvarid. Neist suunduvad alla laiad kivitrepid. Varsti pesevad neid uued lained: Volga tuleb iga päevaga Moskvale lähemale.
Kunagi seisis selle kivitrepi kohal, Kremli vastas Boloto luhal2 siin hukatud Stepan Razini pea teiba otsas. Seal, kus alles hiljaaegu, veel minugi mäletamist mööda, oli soo, on nüüd asfalteeritud tänavad, sirged ja laiad. Üksteise järel kerkivad esmaklassilised tehased. Hiljutised kõdupiirkonnad on juba kesklinnaga kokku sulanud ega jää heakorra poolest enam kuigivõrd temale alla, aga lähimad külad on muutumas pealinna osaks. Sinna kuuluvad staadionid – need Moskva Colosseumid, kus kümned ja sajad tuhanded tervisest pakatavad noored arendavad oma jõudu, valmistuvad kangelaslikeks tegudeks nii Arktika jääväljadel, Karakumi surnud kõrbes, „maailma katusel” kui ka Kaukaasia liustikel.
Moskva viiakse plaani. Kuid selleks et luua uut Moskvat vana asemele, mida ehitati peaaegu tuhat aastat tükikaupa, kuidas ehitajale mugavam oli, vajati erilisi, seni nägematuid jõude …
See sai võimalikuks üksnes riigis, kus on nõukogude võim.
Moskva on juba teel sinna, et saada maailma vägevaimaks linnaks. See toimub meie silme all.
… Tulevik möödub mu pilgu eest …
Ja minevik mu pilgu eest veel möödub. Juba praegu on see paljuski noortele arusaamatu, ent varsti kaob sootuks. Ja et uue pealinna elanikud teaksid, millist vaeva nõudis nende isadelt uue elu ehitamine vana asemele, peavad nad teada saama, milline oli vana Moskva, mismoodi ja millised inimesed temas elasid.
Ja nüüd siis „teistkordselt elan oma vanas eas”3 kaht elu: „vana” ja „uut”. Vana on taustaks uuele, mis peab peegeldama teise ülevust. Ning minu töö teeb mind nooreks ja õnnelikuks – mind, kes ma olen elanud ja elan
kahe aastasaja piiril
kahe ilma murrangus.
Moskva, 1934. aasta detsember V. Giljarovski
MOSKVAS
Meie pooltühi rong peatus Jaroslavli vaksali pimeda välisplatvormi juures ning me väljusime väljakule4, möödudes käratsevatest voorimeestest, kes ründasid jõukaid reisijaid ega pidanud meid oma tähelepanu väärilisteks. Me hakkasime astuma, libisedes ja komistades, mööda lume all peituvaid konarusi, nägemata midagi jalge all ega ees. Tuuletu lumi sadas tihedate räitsakatena, läbi selle elava loori paistsid mingisugused heledamad laigud ning üksnes puutulbaga kokku põrgates võis kindlaks teha, et see on tänavavalgustuslatern, kuid see valgustas üksnes oma klaase, mida kattis märg lumi.
Me kõndisime oma kastidega seljas. Mõnikord möödusid meist reisijad, kes olid jõudnud voorimehe võtta. Ent siis olid ka need läinud. Täielik vaikus, inimtühjus ja valge lumi, mis läheb üle tundmatuks ja nähtamatuks kauguseks. Me teame ainult, et meie retke sihtkohaks on Lefortovo ehk, nagu ütles meie juhtoinas, põline moskvalane, „Lafortovo”.
„Näe, see on Rjazani vaksal!” osutas ta pika valgustamata hoone mustendavale siluetile, heleda ümmarguse laiguga ülalpool; see osutus kellaks, mis oli seestpoolt valgustatud ja näitas poolt kahte.
Möödusime vaksalitest, ronisime üle hange ja kõndisime jälle kesk kitsaid põiktänavaid piki plankaedu, mida lahutasid puust majakesed ja tihedalt suletud väravad. Siin-seal kumasid väikestes akendes punakollaste täppidena ikoonilambid … Pilkasus, vaikus, sügav uni.
Taamal lõi kell kaks korda – kell oli kaks!
„See kostab Basmannajalt. Aga see on Olhovtsõ5 …” selgitas teejuht. Ja pistis äkki kirema: „Ki-ke-ri-kii!…”
Me jahmusime: kas ta läks hulluks või?
Aga tema kires veel …
Ja äkki – kõigepealt ühest hoovist, siis aga ka naaberhoovidest hakkasid ärganud kuked talle vastama. Mitteõigeaegset kukelaulu imestavad koerad pistsid algul ehmunult, siis aga vihaselt lõugama. Olhovtsõ ärkas ellu. Siin-seal läksid aknad valgeks, siin-seal kolksusid hoovides riivid, uksed paukusid, kostsid imestunud hääled: „Mis imelugu see veel on! Kuked laulavad kell kaks öösel!”
Mu sõber Kostja Tšernov kukkus koera kombel haukuma, ta oskas seda vahvasti, siis aga pistis hundi moodi ulguma. Me toetasime teda. Oli kuulda, kuidas koerad kette kõlksutavad ja marutsevad.
Meie aga kõndisime juba rõõmsalt mööda Basmannajat, täiesti inimtühja ja samuti pimedat. Mõnikord koperdasime pehmesse lumme peitunud postide otsa. Järgmine plats. Suur latern valgustab meie kohal midagi aknalaadset, tumedate ja arusaamatute kujudega.
„See on Razguljai6, aga see on nõid Bruce’i7 maja,” selgitas Kostja.
Nõndaviisi võttis Moskva mind 1873. aasta oktoobris esimest korda vastu.
LEFORTOVOST HAMOVNIKISSE
Järgmisel päeval pärast Moskvasse saabumist pidin ma Lefortovost minema Hamovnikisse8, Tjoplõi põiktänavale9. Raha oli taskus kasinalt: kaks kahekümnekopikalist ja mõni vaskmünt. Aga ilm oli niisugune, et saabastest kahju. Jäätunud, puhastamata kõnniteed ja sulalumi suurtel munakatel. Talv ei olnud veel kanda kinnitanud.
Gorohhovaja nurgal oli ainus voorimees, ätt, pleekinud
