Pori. Ainult Sunnitöö akendest immitses läbi nõgiste aknaklaaside punakat valgust ning ühtelugu avanevast uksest tuli auru.
Jõudsime Rumjantsevi maja hoovi ning läksime otse teisele korrusele, sissepääsu juurest vasakut kätt esimesest uksest sisse.
„Kakskend kuus!”15 hüüdis keegi ning kogu öömaja lõi kihama.
Kaugemas nurgas läks aken lahti ning üksteise järel kostis kolm valju põmakat, nagu kukkunuks plekk-katus sisse.
„Sunnitöö teeb vehkat,”selgitas Rudnikov mulle ja hüüdis üle kogu kasarmu: „Ärge kartke, saadanad! Ma olen üksi, ei võta kedagi, tulin niisama …”
„Mis sa muidupärast hirmutad!” solvus punapea, soldati moega jõmmkärakas, kes oli valmistunud hüppama aknast välja juurdeehitise katusele.
„Aga ma taon sul larhvi üles, Stjopka!”
„Mille eest siis, Fedot Ivanovitš?”
„Aga selle eest, et ma keelasin sul siin mu juures Hitrovol tolmutada. Kola kus tahad, aga mind ära alt vea. Sind otsitakse … Teine põgenemine. Ma ei luba sul siin!…”
„Ma lähe n… Maruhha, näe, meelitas ära!” Ja pilgutas siniseks löödud silmaga naisterahvale.
„K-kao siit! Et ma sind ei näeks! Aga kes aknasse kargas? Juurikatoi? Hei, Purlak, vasta!”
Vaikus.
„Kes? Ma küsin! Miks sa vait oled? Olen ma sulle nuhk või? Noh, kas Juurikatoi? Räägi! Ma nägin ju tema kiipjalga.”
Purlak vaikib. Rudnikov võtab hoogu ja lajatab talle valusa plitaka.
End põrandalt püsti ajades räägib Purlak läbi pisarate:
„Küsind siis kohe niiviisi. Muidu jorutab … Juurikatoi, noh!”
„Kurat temaga! Juhtud nägema, ütle talle, et võtan kinni. Tehku siit varvast. Veate alt, saadanad. Saadavad otsima – võtan igatahes kinni. Kui ei küsita – teie õnn, ööbige. Ma ei tulnud selle pärast. Jookse üles, ütle omadele, lollidele, et ärgu akendest hüpaku, kukuvad kolmandalt korruselt surnuks ju! Ma lähen üles, on ta kodus?”
„Küllap põõnab!”
Sisenesime ühte kolmanda korruse öömajadest. Seal sama lugu: aken läks lahti ning vilksatanud kuju haihtus õhku. Seda magalat polnud Purlak veel hoiatada jõudnud.
Jooksin lahtise akna juurde. Minu ees haigutas hoovisügavik ning mingisugune kuju hiilis seina äärt mööda. Rudnikov vaatas alla.
„Aga see on ju Stjopka Siuhkin! Selle eest Siuhkiniks ristitigi, et on mihkel katustel siuhkama. Tema?”
„Vaska Tšurkini vend, Pott, mitte Siuhkin,” kostis naride alt ülimadal bass.
„Noh, temap see ongi, Siuhkin. Aga see oled sina, Lavrov? Roni õige välja, näita end härrale.”
„Tema on meie ülemdiakon,” ütles Rudnikov minu poole pöördudes.
Nari alt ronis välja paljasjalgne mees määrdunud lühikeste varrukatega naistesärgis, mis jättis paljaks vägeva kaela ja pirakad õlad.
„Palju aastaid Fedot Ivanovitšile, palju aastaid!” kõmistas Lavrov, kuid, saades vastu vahtimist, ronis jälle nari alla.
„Laulis peakiriku kooris, õppis seminaris. Aga näe, milleni jõudnud! Tasa olge, saadanad!” käratas Rudnikov ning me hakkasime mööda kitsast puutreppi minema pööningule. All kõmises „palju aastaid”.
Jõudsime üles. Pime. Peatusime ukse juures. Rudnikov katsus – lukus. Prõmmis rusikaga, nii et uks vappus. Vaikus. Ta tagus veel valjemini. Uks paotus metallketi laiusele ning selle vahelt paistis üürnik, varastatud kraami kokkuostja.
„Noh, mida vaja? Ja keda?”
Rusikas tõuseb, kostab kiunatus, uks läheb valla.
„Ja mis te kaklete? Ma olen ju inimene!”
„Aga kui sa oled inimene, siis kus on palit, mille Saška Kellamees täna tõi?”
„Ja mis te öösi tülitate? Pole mulle mingit palitut toodud.”
„Nii. Astuge teie õige siit välja, aga meie otsime!” ütles Rudnikov minule ning kui uks mu järel sulgus, kostusid taas karjed.
Siis jäi kõik vaikseks. Rudnikov tuli välja, kandes käes palitut.
„Siin see on! Neetud kurinahk oli selle kõige alumisse kirstu peitnud ja veel viis kirstu peale ladunud.”
Niisugune mees oli Rudnikov.
Mõnikord tehti haaranguid, kuid see oli üksnes näiline läbiotsimine: piirasid sisse mõne rahulikuma maja, võtsid mõned prügikalad kinni, kuid suured purakad ei jäänud kunagi võrku.
Aga Kulakovkale politsei ei tikkunudki.
Kulakovkaks ei nimetatud mitte üht maja, vaid mitut Kulakovi suures valduses Hitrovskaja väljaku ja Svinjinski põigu16 vahel. Eesmist maja, mis seisis kitsama otsaga väljaku poole, nimetati Pressrauaks. Selle taga olevate kolmekorruseliste lehkavate korpuste rida kutsuti Kuivaks Jäärakuks ja kõike kokku Sea Majaks. See kuulus tuntud kollektsionäärile Svinjinile. Tema järgi nimetati ka seda põiktänavat. Siit tulenesid ka asukate hüüdnimed: „pressrauad” ja „Kuiva Jääraku hundid”.
Haarangu käigus nabiti kinni igasuguseid pisipätte, passituid vennikesi, kerjuseid ja administratiivkorras välja saadetuid. Kohe järgmisel päeval nad sorteeriti: passitud ja administratiivkorras karistatud saadeti üleviimisvangla kaudu sinna, kuhu nad olid sisse kirjutatud, ümberkaudsetesse maakondadesse, ent nädala pärast olid nad jälle Moskvas tagasi. Jõudsid tapiga kuhugi Zaraiskisse, meldisid endid politseis ning kohe samal ööl tagasi. Kerjused ja parisnikud osutusid kõik moskvalasteks või linnalähedaste slobodaade elanikeks ning järgmisel päeval olid nad nagu naksti Hitrovkal tagasi, toimetasid jälle omi asju kuni järgmise arapini.
Ja mida neil olnukski kolkalinnakeses teha? „Tööd” ei mingisugust. Igaüks oleks kartnud sihukest ulualla võtta, öömaju polnud, nii nad siis rühkisidki Moskvasse ja elutsesid Hitrovkal omal moel õndsasti. Pealinnas sai nii varastada, almust pommida kui ka vastset võõrustajat puistata; meelitada uulitsalt või bulvarilt mõne kogenematu kodutu vennikese, viia maa-alusesse koridori, kopsata vastu kukalt ja riisuda paljaks. Üksnes Moskvas saigi volilt elada. Kuhu olnukski neil hundipassiga17 minna: ei leidu sulle „tööd” ega öömaja.
Ma uurisin linna urkaid hulga aastaid ning külastasin sageli Hitrovo turgu, soetasin seal tutvusi, mind ei häbenetud ja kutsuti „lehemeheks”.
Mitmed mu ametivennad, literaadid, palusid mind neid Hitrovole viia ja urkaid näidata, kuid mitte keegi ei julgenud siseneda Kuiva Jäärakusse ega isegi mitte Pressrauda. Astume sisse, läheme mõned sammud allapoole, pimedasse maa-alusesse koridori – ja hakkavad tagasi üles tahtma.
Mitte
