märgistatud vaskkopika. Palkaja võttis kellegi „õnneks” kopika ning sõitis selle omanikuga minema.
Kuni minu voorimees taotles järjekorras ämbrit, vahtisin mina muudkui suuril silmil, panneks imeks saginat, lärmi ja tohu-vabohu sellel toona Moskva kõige elavama liiklusega väljakul … Muide, hobuste peatuspaiga tõttu ka kõige haisvamal.
Laskusime Teatri väljaku juurde, möödusime sellest piki piirdeköit. Sõitsime läbi Ohhotnõi, Mohhovaja. Rühkisime Vozdviženkat mööda üles.
Arbati juures kolistas mööda kõrgete vedrudega tõld, ustel vapp. Sees istus hallipäine daam. Pukis troonis kutsari kõrval bakenbardidega tõllateener, kardpaelaga kõvakübar peas ja suurte heledate nööpidega livree seljas. Aga tõlla tagapukil seisid kaks siledate nägudega, pikkades vormikuubedes lakeid, samuti kõvakübarate ja galoonidega.
Tõlla taga sõitis traavliga tähtsalt mingi kõrge aukraadiga frant, koprakraega sinel seljas ja suletutiga kolmnurkmüts peas, mahutades suurivaevu oma kogukat keret kitsukesse kalessi, mida tollal kutsuti egoistiks …
TEATRI VÄLJAK
Trammide kolin. Üleni äraehitud väljak kord liigub edasi, kord peatub järsku ning tuhanded inimpead tõstavad silmad üles: Moskva kohal vihisevad lennukiparved – kord hanede kombel kolmnurgas, siis jälle muutes rivistust nagu klaasitükikesed kaleidoskoobis.
Minu kõrval, Väikese Teatri sissepääsu juures, istub Moskva ainus pronksist majaomanik, tollessamas jänesekraega hommikumantlis, milles ta kirjutas „Hunte ja lambaid”12. Loen sissepääsu juures seinalt selle näidendi müürilehte ja kandun mõttes kaugesse minevikku.
Raudrehvidega rookimata lumme uppudes ja teeaukudesse sukeldudes roomas Väikese Teatri treppi räämas veeuputuseelne teatritõld. Pukis kiikus kutsar – seljas narmendav armjakk, peas tokerjas, takku välja ajav müts, põsk kinni seotud. Ta mutsutas, laksutas, sikutas nöörohjest eri masti, mitte kunagi puhastatud setukate paari nende hulgast, kellest tollal populaarne laulja Paša Bogatõrjov laulis kontsertidel kurblikku romanssi:
Olite kunagi teiegi traavlid
ja kutsareid uljaid tundsite …
Kaheksakümnendatel aastatel tuli Teatri väljaku neitsilikku puutumatust natukeseks ajaks rikkuda, ja vaat mis põhjusel.
Teatri väljak postkaardil, 1901.
Sputnik / TopFoto
Torusse vangistatud heledaveeline Neglinka13 jõgi muutus nigela kanalisatsiooni tõttu kloaagiks, Moskva jõkke voolav solk nakatas vett.
Ajapikku läks toru umbe, seda ei puhastatud kunagi ning pärast iga suuremat sadu uputas vesi tänavaid, väljakuid, Neglinnõi põigu majade alumisi korruseid.
Hiljem läks vesi ära, jättes tänavale haisva lämu ja täites keldri-korrused roisuga.
Sedasi möödus hulk aastaid, enne kui taibati põhjust uurida. Selgus, et pöördekohad (aga neid oli kaks: üks Väikese Teatri nurga all ja teine väljakul, skulptor Vitali kujudega purskkaevu all) olid linna heitmeist ummistunud.
Väljakut ümbritsevad maa-alused sood ei omanud nagu ennevanastigi väljapääsu. Neglinkat asuti ümber ehitama, avati selle võlvid. Tuli väljakusse mitu vaia lüüa.
Pandi paika kolm kõrget tulpa, veeti kohale kolmekümnepuudane malmramm, lasti läbi ploki alla – ja hakati laulma. Rahvas vooris väljakule kuulama.
Hei hoogu, haljas tammetüvi,
hei, lükka, läheb ise ju!…
Tööliste brigaadi jõul kerkib malmramm üles ja põrutab vaia pihta.
Mida rohkem rahvast koguneb, seda elavamad töölised on: nagu näitlejad armastavad nemadki laulda ja mängida arvukale publikule.
Eeslaulja elavneb – laulab sellest, mida näeb. Nüüd silmab ta paksu edevat emandat ning venitab kõrge falsetiga, sõnu raiudes:
Provval kleit on nõnna pikk,
sama pikk kui eilne …
Ja edasi tuleb midagi sihukest, et emand on valmis ilkumise ja hirnumise saatel maa alla vajuma. Aga esilaulik näeb juba kõvakübaraga dändit:
Valget särki kannab ta,
kuid jalas auklik püksipaar.
Ja publik hirnub ning rahvast tuleb aiva juurde. Brigaad hakkab ära väsima, kuid peremees nõuab: „Pingutage, poisid, andke veel!”
Eeslaulja saputab ennast ja põrutab uue hooga:
Hoovis peni kurjalt klähvib,
peremees tal’ vastu sähvib.
Stseen Anton Tšehhovi "Kajakast" Moskva Kunstiteatris, ca 1898.
SCRSS / TopFoto
Rahvas lõkerdab …
„Aidaa, poisid, sööma.”
„Hei hoogu” lauldi, tagudes vaiasid sellessesamasse kohta, kus nüüd kulgeb maa-alusesse peidetult metroo.
Linnaduumas tehti metroost ühtelugu juttu, kuid kuidagi ebakindlalt. Linnaisad ise tundsid, et varastamiste, pistisevõtmistega pannakse sihuke panama käima, et mitte mingeid kapitale ei jätku …
„Ainult varastatakse laiali, ei mingit tolku.”
Aga mingi papp rääkis jutluses:
„Pattude eest viiakse meid allilma.”
„Patused” jäid uskuma ja lõid kartma.
Pealegi olnuks tänapäevase tehnika asemel üksnes „Hei hoogu” abil raskevõitu kuskile jõuda.
HITROVKA
Hitrovo turg14 kerkis mu kujutlusse miskipärast Londonina, mida ma ei olnud kunagi näinud.
Londonit kujutasin ma alati ette Euroopa kõige udusema paigana, aga Hitrovo turg oli kahtlemata Moskva kõige hämusem paik.
Suur räämas kivimajadest ümbritsetud plats pealinna südames, Jauza jõe lähedal, paiknes nõos, kuhu jooksis kokku mitu põiktänavat nagu ojad sohu. Plats auras kogu aeg, eriti õhtupoole. Aga kui udutas või juhtusid pärast vihma ülevalt, põiktänava kõrguselt alla vaatama, valdas uustulnukat õud: pilv on maale laskunud! Kõnnid mööda uulitsat alla kihisevasse mädamülkasse.
Udus liikusid
