Hamovnikisse!”
„Mis koht?”
„Tjoplõi põik.”
„Kakskümmend kopikat.”
Minu meelest oli see väga kallis.
„Kümme kopikat.”
Tema meelest oli see väga odav. Ma hakkasin astuma. Ta liikus mulle järele.
„Viimane sõna – viis altõnni10? Seisan priilt …”
Kümne sammu pärast hakkab jälle:
„Viimane sõna – kaksteist kopikat …”
„Olgu.”
Voorimees andis hobusele piitsa. Liuskasime kord lumel, kord paljastel märgadel munakividel, õnneks ei olnud laiad külasaani jalased rautatud. Need libisesid, mitte ei lõiganud nagu linnakelgul. See-eest kõigil küüraka tänava veerudel ja langudel võttis saan hoo sisse, tirides lämpavat hobust ühes ja pekstes laiade tiivapuudega vastu puuposte. Tuli seljatoest kinni hoida, et mitte saanist välja lennata.
Korraga pöördus voorimees taha ja vaatas mulle otsa:
„Ega sa mul jalga lase? Muidu juhtub: sõidutad, sõidutad, aga tema lipsti läbikäiguväravasse!”
„Kuhu mul joosta, ma olen Moskvas esimest päeva …”
„Vaat siis!”
Kaebas tee üle:
„Tahtsin täna peremehe kitarriga sõita, muidu on teed seal, Kremli poole, puhta paljad …”
„Millega?” küsisin. „Kitarriga?”
„Nojah, koliberiga … näe, nagu see seal.”
Põiktänavast keeras välja kentsakas ekipaaž samasuguse karvase hobusega nagu meil. Tõepoolest, mingisugune ratastel kitarr. Ja ees oli kutsariiste. Selle „kitarriga” sõitsid kärbikraega keebis kaupmeheemand, nägu ja jalad vasakule keeratud, ja ametnik, peas kokardiga vormimüts, portfelliga, keeranud end üleni paremale, näoga meie poole.
Nõnda nägin ma esimest korda koliberi, mis andis juba teed troskale, sõidu ajal väriseva kerega kõrgele ekipaažile, mille tagumine osa lebas kõrgetel kaarjatel vedrudel. Aegu hiljem pandi troska lamedatele vedrudele ning seda hakati kutsuma ja kutsutakse praegugi kalessiks.
Me sõitsime mööda Nemetskajat. Voorimees sattus jutusoonele:
„See hobune läheb homme maale. Eile sain Konnajal Iljušinilt neljakümne viie rubla eest kirgiisi hobuse … Sõbralik. Nelja-aastane. See paneb kaua vastu … Mineva nädal saabus Volga tagant kalavoor. Noh, parisnikud ostsid neilt hobuseid, aga meilt koorivad topelt. See-eest annavad võlgu. Maksa iga esmaspäev kolmekas. On’s lihtne? Sedasi soetavad endale hobused kõik voorimehed. Siberlased toovad kauba Moskvasse ja saavad pooltest hobustest lahti …”
Sõitsime üle Sadovaja. Zemljanoi Vali juures läks äkitsi hirmsaks saginaks. Kõikidel tänavatel olid voorimehed, kutsarid, lamavoid piitsutasid hobuseid ja hoidsid hästi kõnniteede ligi. Minu kutsar jäi Sadovaja nurgal seisma.
Eemal helisesid aisakellad.
Voorimees pööras end minu poole ja sosistas ehmunult:
„Kullerid! Vaata!”
Kellukesed kõlisesid lähedal, kostus müdinat ja hõikeid.
Piki Sadovajat kihutasid Suhharevka poolt järjestikku kaks ühesugust kaunist raudjat troikat ühesuguste uute lühikeste vankritega. Nii ühel kui teisel olid vahvad kutsarid, paabulinnusulega lätud peas, vehkisid huigeldes ja vilistades piitsasid. Kummaski troikas oli kaks ühesugust reisijat: pahemal pool hallis sinelis sandarm ja paremal tsiviilriietes noormees.
Pöörased troikad vuhisesid mööda ning tänav omandas taas tavalise ilme.
„Kes need olid?” küsisin.
„Sandarmid. Viivad Piiterist Siberisse. Küllap mingeid jube tähtsaid. Esimesega sõidab noorem Novikov ise. See on tema kõikse parem troika. Kullerisõiduk. Ma seisan Novikoviga sama hoovi peal, olen küllalt näinud.”
… hirmpika vuntsiga sandarm ja tema kõrval kaame isand, nii aastat üheksateist tal … 11
– meenus Nekrassov, kui vaatasin tema luuletuse elavat illustratsiooni.
„Viiakse Siberisse sunnitööle: neid, kes tsaari vastu astunud,” seletas end ringi keeranud ja minu juurde kummardunud vanamees poolsosinal.
Iljinskaja linnavärava juures osutas ta avarale väljakule. Seal seisid kümned pikkvankrid suurte hatuste hobustega. Räbalais kutsarid ja vankrite omanikud askeldasid ringi. Kes tingis palkajatega, kes paigutas reisijaid istuma: Ostankinosse, Krestovskaja linnavärava taha, Peetri parki, kuhu vankrid tegid ka korrapäraseid reise. Ühe pikkvankri oli hõivanud sinodikoor, basside ja tiiskantide nägelemine kostis üle kogu platsi.
„Viiakse kuskile matustele või pulma,” selgitas mu kutsar ja lisas: „Nüüd joodame Lubjankal hobust. Anna kopikas: rüüp käib sõitja kulul.”
Ma täitsin tema nõude.
„On sindrid! Oma ämbriga võõraid purtskaevu juure ei lase, aga nende oma eest maksa putkas valvurile kopikas. Ja too jagab ülemustega.”
Lubjanka väljak on üks linnasüdameid. Mossolovo maja vastas (Bolšaja Lubjanka nurgal) asunud börsil võis üürida noaaegse väljanägemisega üürisõidukeid, millega saadeti kadunukesi viimsele teekonnale. Sealsamas seisis mitu viisakama moega tõlda; härrad ja asjapulgad, kellel omal rakendit polnud, rentisid neid visiitideks. Piki kogu trotuaari, Mjasnitskajalt Lubjankani, seisid Gussenkovi voorimeeste trahteri vastas sõidurakendid – ninadega väljaku, vankritega kõnnitee poole. Hobustele olid torbad pähe pandud või rippusid aia küljes nöörkotid, kust paistsid heinad. Hobused kinnitasid keha, sellal kui nende peremehed teed jõid. Tuhanded varblased ja tuvid nokkisid jalge all kartmatult sebides kaeru.
Voorimehed jooksid trahterist välja – lahtiste hõlmadega sinistes halattides, ämbrid käes – purskkaevu juurde, maksid valvurile kopika, ammutasid räpaste ämbritega vett ja jootsid hobuseid. Ründasid möödakäijaid teenuste pakkumisega, igaüks kiitis oma hobust, kõnetades igaüht riietuse järgi otsustades – keda „auväärne”, keda „auline”, keda „teie ausus”, aga keda ka „teie hiilgus”.
Kisa, kära, sõim sulasid ühte mürinasse, mattudes mööda munakiviteed sõitvate ekipaažide, lamavoide, plaanvankrite ja veeveo-tünnide kolinasse.
Veevedajad ootasid pikas reas oma korda, seistes purskkaevu ümber ringis ja vehkides kujur Vitali pronkskujude kohal pikkade keppide otsa kinnitatud ämberkopsikutega, ammutasid vett, täites oma tünne.
Kümned lamavoid Müüriväravate vastas kas istusid puuslikena oma pinkidel või siis sööstsid ühekorraga, otsekui käskluse peale, paigalt ja piirasid sisse mõne huvilise, kes tuli küüdivankrit nõutama. Karjusid, sõimlesid. Lõpuks lepiti ühiselt
