kuna sinus on juba olemas oma käsitus sellest, mida iga sõna tähendab. Sa reageerid antud hetkel loetavale varem õpitule toetudes.
MÕTLED NII NAGU TÕLGENDAD
Me oleme õppinud mõtlema teatud viisil, olgugi et me sellest eriti teadlikud pole. Me õpime mõtlema, kui jälgime oma ümbrust ja paneme tähele, mis meie ümber toimub. Õppimine toimub kas eeskuju varal või vastastikuse mõju olukorras.
Kui ka olukord on inimeste jaoks sama, reageerime, mõtleme ja tunneme erineval viisil. See, et me mõtleme samas olukorras eri moodi, tuleneb sellest, kuidas me asju tõlgendame. Meil on kalduvus tõlgendada asju eri moel.
Vaata ilma õues. On see sinu meelest hea või halb? Kas kõik mõtlevad samal moel? See, et ilm on sinu meelest halb – mida see ütleb ja kelle kohta? Tõde on see, et see ei ütle ilma kohta mitte midagi, sest tegelikkuses ei seostu ilmaga selline omadus nagu halb, see on vaid sinu tõlgendus ilmast. Ilmaga seostub temperatuur, tuule suund ja kiirus, õhuniiskus, õhurõhk, sademete ja valguse hulk. Need on ilma tegelikud tunnusjooned, tõsiasjad.
See, et sina pead ilma heaks või halvaks, ütleb midagi vaid antud hinnangu andja ehk sinu kohta. See räägib sellest, mis on sulle oluline, mida sina hindad, mida oled oma elus kogenud ja õppinud. See ei ütle midagi muud, kuna küsimus on sinu suhtumises ilma. Sinu suhtumine räägib sinu mõtteviisist. See on sinu tõlgendus, sinu arvamus, et ilm on halb. Ilm on selline, nagu on, ja sinu reaktsioon sellele näitab, kuidas sinul on tavaks asjadest mõtelda.
Tegelikkuses ei ole olemas läbikukkumist, nii nagu pole õnnestumist. Küsimus on mõtteviisis. Sa oled õppinud pidama teatud asju läbikukkumiseks, teisi asju õnnestumiseks. Keegi teine mõtleb asjadest teistmoodi kui sina. Ühe meelest on eksamihinne 10 kehv, teise meelest on 8 hea. Milline on tõde? Tõde on see, et küsimus on vaid arvamustes ja suhtumisviisis. Probleem on selles, et me peame neid asju tõeks.
Kui laps näeb, et isa teeb palju tööd, on isa talle eeskujuks ja laps õpib mõtlema, et töötegemine on oluline. Kui last kiidetakse tema saavutuste eest, õpib ta kogetud hinnangu kaudu mõtlema, et oluline on hästi hakkama saada. Nende asjade esiletoomine käesoleval juhul ei tähenda seda, et töötegemine ei tohiks olla oluline või et hästi hakkama saamine oleks väär. Kui mõtlesid nii, siis see oli sinu oma tõlgendus.
KUI SA EI TEA, SIIS TÕLGENDAD
Kujutle, et oled leppinud abikaasa või sõbraga kokku, et te kohtute linnas uues kohvikus õhtul kell kuus. Kell on pool seitse, aga temast pole veel kippu ega kõppu. Ta ei vasta telefonile, kui püüad helistada. Milline on sinu reaktsioon olukorrale? Sa ei või sajaprotsendilise kindlusega teada, milles on küsimus, miks ta hilineb. Kuidas tõlgendad olukorda? Mismoodi kipud sellises olukorras mõtlema?
„Ta on kindlasti unustanud.”
„Ta jääb alati hiljaks.”
„Miks ta ometi endast ei teata?”
„Kas midagi on juhtunud?”
„Kas ta on jälle ära eksinud?”
„Kui ta hooliks, tuleks ta õigeks ajaks.”
„Ma oleksin pidanud talle paremini juhiseid andma.”
Milline on su esimene tunne? Mure, hirm, pettumus, üksindus, süütunne või solvumine? Tõenäoliselt tugineb su reaktsioon ennekõike sellele, mida oled ise varem kogenud ja milliseid kogemusi on sul tema käitumisega seoses. Reaktsioon tekitab sinus mõtteid, tundeid ja keha tundmusi. Mis paneb ühe inimese mõtlema ühtmoodi, teise teistmoodi, olgugi et olukord on samasugune? Sa mõtled nii, nagu oled õppinud mõtlema, tõlgendad nii, nagu sul on kombeks tõlgendada.
TUNDELUKUD ON MEIE MEELTE MALLID
Meil on meeles arvukalt malle, kuidas mingit asja tehakse või teostatakse. Kui tahad juua kohvi, on sul meeles mall sellest, kuidas pead tegutsema. Paned kohvimasinasse vett ja filtri, lisad kohvipulbri ja lülitad masina tööle. Ootad, kuni kohv on valmis, kallad kohvi tassi ja jood sellest.
Kui tahad saata sõbrale meili, on sul meeles mall sellest, kuidas ja millises järjekorras tuleb toimida: käivitad meiliprogrammi, avad uue kirja akna, kirjutad päise ja siis teate ning saadad ära. Sa tegutsed teatud kava järgi, et saavutada oma eesmärk.
Meele malle nimetatakse skeemideks. Skeem on sisemine mall tundmiseks, mõtlemiseks ja toimimiseks teatud olukorras. Skeem on otsekui ajus paiknev arvutiprogramm, mis käivitub teatud olukorras ja paneb meid tegutsema. Siiski ei ole skeem kogu aeg aktiivne, vaid sageli taustal ooterežiimil. See on laaditud mällu, valmis aktiveeruma. Kui sa hakkad magama minema, pole sul vaja kohvivalmistamise programmi. Skeem käivitub, kui oled teatud olukorras, kui tingimused on sobivad. Skeem on programm sinus, see on sündinud sinu minevikus, programmeeritud sinu kogemuste poolt. Oma kogemuste kaudu oled sa õppinud valmistama kohvi ja saatma meile. Sa pole seda alati osanud.
Kohvi joomise ja meilide saatmise mallid oled sa õppinud täiskasvanuna. Palju malle oled sa õppinud lapsepõlves ja kasutad neid ikka edasi. Sa oled õppinud kõndima, jalgrattaga sõitma, WC-s käima ja ennast riidesse panema. Sellised mallid on su elus kasulikud, need aitavad toime tulla. Kui sul neid malle poleks, peaksid iga päev kõike uuesti õppima.
TUNDELUKK OMANDATAKSE LAPSEPÕLVES
Tundelukk on kahjustav varane skeem. Kahjustav tähendab seda, et see kahjustab meid praeguses elus. Varane viitab skeemi sünnihetkele ehk lapsepõlvele ja nooruseale. Meie skeemid võivad olla nii varased, et meil ei ole mingit mälupilti olukorrast, mis on mõjutanud skeemi sündimist. Sageli võime siiski leida oma minevikust mälestusi, mille põhjal suudame teha järeldusi, kuidas mingi skeem on sündinud, arenenud ja tugevnenud.
Tundelukk on lapsepõlves õpitud ja omaks võetud mall, mille põhjal me reageerime tundeid äratavates olukordades. Tundelukk aktiveerub praeguses elus mingi sisemise või välise ärriti, aistingu või mälestuse peale.
Kuulen teist rääkimas minuga süüdistaval toonil.
Näen vihast ilmet teise näol.
Tunnen ebameeldivat puudutust oma ihul.
Meelde tuleb viimane riid abikaasaga.
Tundelukk sünnib lapsepõlves ja nooruses, et edendada kohanemist kasvukeskkonnaga. See sünnib sisemise reaktsioonina lapsepõlve olukordades, milles lapse emotsionaalsed põhivajadused jäävad rahuldamata. Tundelukk sünnib vastastikuse mõju olukorras eelkõige vanematega, aga ka teiste lähikondlastega – õdede-vendade, sõprade, sugulaste, naabrite ja õpetajatega. Laps ise ei saa mõjutada tundelukkude arenemist, kuna abitu lapsena sõltub ta lõppude lõpuks oludest ja nendest inimestest, kes nende tekkimist mõjutavad. Tundelukkude sündimine ei ole niisiis lapse hallata, ta ise ei saa neid kuidagi takistada ning kunagi ei ole laps nendes ka süüdi.
Kõikide tundelukkude taustal ei ole lapsepõlve traumaatilisi, kahjustavaid või ebameeldivaid kogemusi. Samamoodi põhjustavad tundelukkusid ülemäärane kaitstus, ülemäärane hoolitsus ja ülemäärane hellitamine ning piiride puudumine.
Lapse ajul ei ole muud valikut kui luua skeeme, mis edendavad hakkamasaamist. Ükski laps ei pääse lapsepõlvest ilma tundelukkudeta. Kuna laps on elanud teatud kasvutingimustes,
