tundelukk on lääts, mis moonutab tegelikkust nii, et sa hakkad igal pool nägema hülgamist. See rõhutab ja liialdab ebakindlusest ja mahajätmisest rääkivaid asju, andmata olukorrast tõelisusele vastavat kogupilti. Lääts jätab kõrvale ja vähendab asju, mis jutustavad suhte jätkumisest ja partneri püsivusest.
„Kellelt ta nii hilja õhtul sõnumi sai? Kindlasti on midagi teoksil ja ta jätab mind varsti maha. Ei lähe kaua, kui mind hüljatakse ja ma olen taas üksi.”
– Naine, kes on hülgamise tundeluku tõttu olnud alati armukade ja kartnud lahkuminekut, olgugi et mees on usaldusväärne, tal pole mingeid kahtlasi väljaminekuid, nad on olnud abielus kümme aastat ja neil on kaks last.
Väärkohtlemise tundelukk on nagu lääts, mis paneb sind hõlpsalt nägema mitteusaldusväärsust või väärkohtlemist. Läbi selle paistab maailm üldiselt pahatahtlik, ükskõik kes võib sind kiusata või haavata. Nii paistavad kõik inimesed sulle vastikud ja pahatahtlikud. Seeläbi koged väärkohtlemist ka juhul, kui asi pole üldse selles. Läätse pärast annad väikestele asjadele suure tähenduse, mida neil tegelikkuses ei ole.
„Jälle jääb ta hiljaks, tema peale ei saa loota. Miks ma üldse arvasin, et ta on teistest erinev? Kõik tahavad vaid mind kiusata, mitte kellegi peale ei saa loota.”
– Naine, kes väärkohtlemise tundeluku tõttu ei suuda loota oma sõprade ega teistegi inimeste peale.
LÄÄTSED SUURENDAVAD SU PUUDUSI
Puudulikkuse tundelukk on lääts, läbi mille näed eneses ennekõike puudulikkust ja puudusi. Läbi selle tundeluku vaadates näed ennast vääritu ja kõlbmatuna. See rõhutab kõiki su vajakajäämisi, puudusi ja vigu ning tõrjub välja kõik positiivse. See jätab tähele panemata positiivsed asjad, need inimlikud omadused, mille tõttu oled väärtuslik. See vähendab su oma tähtsust ja rõhutab teiste olulisust. Läbi läätse ei näe sa ennast armastusväärsena.
„Mind ei armasta keegi. Jussigi ei taha minuga olla, kuna ma olen nii kõlbmatu. Kes üldse tahaks minusuguse tühise tohmaniga olla.”
– Naine, kes puudulikkuse tundeluku tõttu ei usu, et kõlbab oma partnerile.
Läbi selle läätse näed endas midagi häbenemisväärset, mida ei või tuua esile. Midagi, mis tuleb teiste pilkude eest ära peita. Sa kardad, et teised näevad sind samasugusena, nagu sa ise – alaväärtuslikuna.
Läbikukkumise tundelukk paneb sind nägema ennast läbikukkujana. See on lääts, mis pidevalt otsib seda, mil moel on teised osutunud sinust edukamaks ja kuidas oled sina teistest kehvem. See on lääts, mis võrdleb sind teistega just nendes asjades, milles sa oled kehvem.
„Oi ei, seda ma ei oska. See on minu jaoks liiga raske.
Kõik teised oskavad, aga mina mitte. Miks ma üldse läksin tantsukursustele, oleksin ju pidanud teadma, et ma ei saa iial midagi sellist selgeks.”
– Mees, kes läbikukkumise tundeluku tõttu näeb ennast andetuna ja teistest kehvemana.
Kui oled milleski parem, siis läbikukkumise tundeluku meelest ei ole see eriti tähtis, nii et sa ei pea seda meelde tuletama. Lääts paneb sind nägema ka läbikukkumisi tulevikus – kui otsustad midagi ette võtta, on see määratud läbikukkumisele. See rõhutab väljakutse raskust, vähendab sinu oskusi ja lisab su mõtteisse läbikukkumise tõenäosust. See rõhutab sinu oskamatust ja vähendab su võimet õppida.
Karistatavuse tundelukk on lääts, mis rõhutab su vigu, muudab need suuremaks, kui need tegelikkuses on. Läbi selle läätse ei saa sa vaadata ennast hellalt ja armuliselt. Läbi selle läätse iseennast vaadates näed inimest, kes ei vääri head ja peab oma tegude tagajärgede all kannatama.
„Uskumatu, milline idioot, kas oli vaja minna niimoodi eksamile läbi kukkuma. Jälle tuleb enda pärast häbeneda. Kuidas sa üldse ei mõika, oma viga, kui oled nii juhm. Oled nii hale luuser, et see on sulle paras! Nüüd lähed koju koristama ega plaani midagi mõnusat, sa ei ole seda ära teeninud!”
– Noore mehe karistav sisekõne pärast eksamit.
Nõudlikkuse tundelukk on lääts, läbi mille vaadatuna näeb vaid asju, mida „peab”, „peaks” tegema, „on vaja” või „ei või” teha. Läbi selle näeb tööd, eesmärke, ülesandeid, kohustusi ja vastutust. Kui vaatad maailma läbi selle läätse, tulevad pähe mõtted „pesu tuleb pesta”, „peaks kraamima kappe”, „tuleb minna jooksma” või „on vaja minna tööle, olgugi et ma olen haige”.
Kui vaatad ennast läbi selle läätse, paneb tundelukk sind mõtlema: „ma peaksin olema parem isa”, „pean oma töös edukam olema”, „ma pean midagi rohkemat korda saatma”, „ma peaksin olema õnnelik” ja nii edasi. Nõudlikkuse lääts tõrjub kõrvale sinu tahtmised. See ei tekita mõtteid „ma tahaksin” või „tore oleks”, kuna see halvustab igasuguseid tahtmisi. Kõik on alati „peab, peaks, on vaja, tuleb teha, ei või, ei tohi…”
„Nädalavahetusel on vaja igasugu asju teha. Vaibad tuleb tolmust puhtaks imeda, pesu tuleb pesta. Samas tuleb hoolitseda laste ja lemmikloomade eest. Ja peaks jõudma õppida ja spordisaali peaks ka minema. Tuleb ärgata varakult, et jõuaks kõik kindlasti ära teha.”
– Mees, kellel on nõudlikkuse tundelukk ja kelles tekitavad kohustused suurt stressi.
LÄÄTSED MUUDAVAD MEID ERILISEKS
Kõrvalejäetuse tundelukk on nagu lääts, mis rõhutab, kui eripärane oled teistega võrreldes. See tõrjub kõrvale ja jätab tähele panemata samasugususe. Inimestena on meis alati rohkem samasugust kui eripärast. Kui teemegi oma elus väga erisuguseid asju, oleme põhiolemuselt väga ühesugused. Lõppude lõpuks tajume, tunneme ja mõtleme väga ühtmoodi. Tegelikult me ei ole nii eripärased, olgugi et vahel tahaksime olla. Eripärasuse kogemine tekitab kõrvalejäetuse tunde.
„Parem, kui jään omaette. Kõik tunduvad nii erilised ja mina olen nii veider. Ma ei oska millestki rääkida. Jään jälle kõrvale, kes tahaks minusuguse iseäraliku tüübi seltsis olla.”
– Mees, kes kõrvalejäetuse tundeluku tõttu kogeb ennast eripärasena ja teistest kehvemana.
Tundevaeguse tundeluku lääts rõhutab alati seda, kuidas sinust ei hoolita või kuidas keegi sind ei mõista. See toonitab millestki ilmajäämist ning teiste inimeste ja kogu maailma külmust. See jätab tähele panemata olukorrad, kus sinusse suhtutakse kenasti, ja tõrjub vestlustes kõrvale kohad, kus teised sind mõistavad. Kõige väiksemgi vihje mõistmatusele paisub läätse mõjul totaalseks mõistmatuseks.
„Sõber silmitses mind veidral pilgul, kui rääkisin, et käisin uut Harry Potteri filmi vaatamas. Ilmselgelt ta ei mõistnud mind. Keegi ei mõista mind ju mitte kunagi.”
– Naine, kes tundevaeguse tundeluku
