östrogeenid, testosteroon ja kortisool.
Neurotransmitterid ehk aju virgatsained toimivad kas vahetult või kaudselt, kiiresti või aeglaselt. Need on kas ionotroopsed või metabotroopsed. Ionotroopsed asuvad rakumembraani ioonkanalites, ja kui hormoon või mingi muu aine seob end retseptoriga, toimuvad kanalis muutused, mis võimaldavad ioonide läbipääsu. Teised aga põhjustavad muutusi rakusiseses G-valgus, mis omakorda võib aktiveerida ioonkanali. Üks närvirakk vabastab vaid üht väikesemolekulilist virgatsainet, aga see võib ühtlasi eritada ka neuropeptiide. Aju erutus- ja puhkeseisundi vahel peab valitsema tasakaal. Liigne ärritus võib põhjustada rahutustunnet, unetust ja isegi ajuhalvatust.
Toitaineil on suur mõju neurotransmitterite tekkele ja toimele. Need vajavad töötamiseks toidus sisalduvaid aminohappeid, vitamiine ja mineraalaineid. Kui virgatsained ei toimi täiel määral, võib põhjus olla puudulikus toidus. Probleemid virgatsainete töös kajastuvad õppimisraskustes ja keskendumishäiretes, stressis, masendustundes, isiksushäiretes ja muudes psüühikaprobleemides. Oomega-3-õlid ja muud toidulisandid on olulised. Piimhappebakterid valmistavad trüptofaani, mistõttu nende saamisest, samuti seedimise ja soolestiku korralikust toimimisest sõltub suuresti närvisüsteemi seisund. Aju neurotransmitterite probleeme peaks püüdma lahendada toitumisega, sest meeleoluravimid võivad kahjustada immuunsüsteemi, mis kaitseb elundeid põletike ja vananemise vastu. Mingi virgatsaine kunstlik manustamine võib raskesti rikkuda selle tasakaalu teiste neurotransmitteritega.
Aminohapped (vt „Mälu ja vaimset heaolu mõjutavad toimeained” lk 217–223) tekitavad järgmisi neurotransmittereid (sulgudes tähtsaimad edukat protsessi soodustavad ained):
Salat, seemned, pähklid ja punasibul.
Trüptofaan > 5-hüdroksütrüptofaan > (B6) > serotoniin > (SAMe) > trüptamiin/melatoniin
Fenüülalaniin > (NADH) > türosiin > (C-vitamiin) > L-dopa > (B6) > dopamiin > (C-vitamiin) > noradrenaliin > (SAM jt) > adrenaliin
Tauriin > GABA
Lüsiin > asparagiinhape > asparagiin/glutamiinhape > püroglutamaat
Glutamiin > glutamiinhape
Glutamiin > püroglutamaat
Glutamiinhape > glutamaat (erguti) > (teatud ensüüm) > GABA (rahusti)
Järgnevalt tähtsaimatest mälu ja meeleolu mõjutavatest virgatsainetest.
Monoamiinid on aminohappeist tekkinud neurotransmitterid, mis jagunevad katehhoolamiinideks ja indoolamiinideks. Katehhoolamiinid on dopamiin, norepinefriin (=noradrenaliin) ja epinefriin (=adrenaliin). Need tekivad aminohappest L-türosiin vahevormina L-dopa, mis ensüümide toimel muundub dopamiiniks ja seejärel noradrenaliiniks ja adrenaliiniks. Katehhoolamiine lagundavad katehhool-O-metüültransferaas ja monoamiinoksüdaas (MAO).
Epinefriin ehk adrenaliin tekib aminohapetest fenüülalaniin ja L-türosiin. Adrenaliin seondub organismis katehhoolamiini retseptoritega. Sellel on meile motiveeriv ja stimuleeriv toime. Stressiolukorras eritub seda neerupealistest rohkesti verre.
Norepinefriin ehk noradrenaliin ja adrenaliin toimivad osaliselt samade retseptorite kaudu. Ka see on stimuleeriv virgatsaine. Nii adrenaliin kui ka noradrenaliin panevad inimese tegutsema, aga kui neid on ülemäära, siis tõuseb vererõhk, kiireneb südamerütm ning tekib rahutus, ärritus ja unetus.
Dopamiinivajak tekitab motivatsioonipuudust, võimetust asju alustada ja lõpule viia, eneseusalduse puudust, lootusetust, eraldumiskalduvust, varjatud vimma ja äärmusjuhtudel enesehävituslikke mõtteid. Dopamiinivajadus põhjustab kergesti sõltuvust, adiktsiooni. Sel juhul kipub inimene kergesti liigselt kohvi ja kiiret rahuldust pakkuvaid roogi nautima. Narkootikumid, hasartmängud, alkohol, internet ja ka spordiga liialdamine annavad inimesele talle vajaliku dopamiinisüsti. Dopamiin seostub olulisel määral mõnutundega, ja seda vabaneb alati, kui miski on meie jaoks meeldiv, näiteks seks, šokolaadi söömine või muusika kuulamine.
Šokolaad pakub naudingut.
Dopamiin seostub ka õppimisega. Kui dopamiini on liiga vähe, siis esineb õppimisraskusi, keskendumisvõime puudust ning järjekindla tegutsemise võimetust. Sobiv dopamiinihulk annab energiat, aitab keskenduda ja ülesandeid sooritada; liiga vähene määr põhjustab masendust ja motivatsiooni vähesust. Stressiseisundis eritub organismis tohutult rohkem dopamiini kui muidu. Dopamiini lisakogus parandab meeleolu, teeb ärksamaks, suurendab seksuaalsust ja loovust.
Dopamiinivaegusest tingitud masendus on hoopis teistsugune kui serotoniinivaegusest põhjustatud. Masendustundest või kurvameelsusest hoolimata suudab dopamiinipuuduse all kannatav inimene ikkagi teha seda, mis talle meeldib. Tal on vaja vaid ennast liikuma saada. Liigne dopamiin aga põhjustab psühhoose, skisofreeniat, hüpersotsiaalsust ja kõrgendatud libiidot.
Dopamiinipuudust aitavad leevendada bengali rasvauba (Mucuna pruriens); fenüületüülamiini allikad, nagu šokolaad; antioksüdandid; ained, mis tõstavad glutatiooni taset, nagu glutatioon ise või siis α-lipoiinhape; seleen ja N-atsetüültsüsteiin (vt aminohapped); DLPA (DL-fenüülalaniin), mida sisaldavad muuseas liha, kala, munad ja piimatooted; N-atsetüül-L-türosiin ja B6-vitamiin.
Dopamiini allikas Mucuna pruriens ehk bengali rasvauba.
Siseelundeis on rohkesti trüptofaani.
Fenüülalaniini liikumine läbi vere-ajutõkke ehk hematoentsefaalbarjääri sõltub maksa seisundist ja veresuhkru tasakaalust. Maks muundab fenüülalaniini türosiiniks, mida saab ajju toimetada. Dopamiini, mida aju kasutab, toodab ta ise. Insuliinresistentsus ja madal veresuhkru tase takistavad dopamiini sünteesi. Türosiin teiseneb algul L-dopaks, aga protsessi kulgemiseks on vaja B6-vitamiini, folaati, rauda ja hapnikku. Aneemia, suitsetamine, halb stress, ainevahetusprobleemid ja aju taandareng tõkestavad protsesse. Dopamiin peab saama ka laguneda, et uue jaoks ruumi teha. Selleks on omakorda vaja magneesiumi, metüülidoonoreid, nagu betaiin, folaat ja metüül-B12. SSRI-antidepressandid (serotoniini tagasihaarde takistajad) ja östrogeenasendusravi põhjustavad metüülidoonorite puudust, diureetikumid aga magneesiumivajakut. Samuti segab protsessi kõrvetiste ravimeist tingitud maohappe vähenemine.
Serotoniin on indoolamiinide virgatsaine, mis tekib L-trüptofaanist, mis ensüümide toimel teiseneb 5-hüdroksütrüptofaaniks (5-HTP) ja seejärel 5-hüdroksütrüptamiiniks ehk serotoniiniks. Käbinäärmes võib see edasi muunduda N-atsetüülserotoniiniks ja melatoniiniks. Serotoniini on ajus ja seda vabaneb verelibledest. Serotoniini hulka reguleerib MAO-ensüüm. Magamise ajal serotoniini eritumine väheneb.
Serotoniin tekib trüptofaanist, mida on eriti valkudes. Kui me ei saa toidust piisavalt trüptofaani, siis serotoniinitase alaneb. Trüptofaan tuleb toimetada ka läbi vere-ajutõkke ajusse, kus see peab konkureerima teiste aminohapetega. Alles ajusse jõudnult saab trüptofaan liikuda ajurakkudesse ja edasi teiseneda. Aju otsmikusagaras on palju serotoniiniretseptoreid. Serotoniini tekkeks on vaja looduslikku valgust või eredat valgust. Keskeas hakkab serotoniini kogus ajus vähenema.
Serotoniin osaleb meeleolu
