Haldjate elu. Muriel Barbery
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Haldjate elu - Muriel Barbery страница
Originaali tiitel:
Muriel Barbery
La vie des elfes
Gallimard
2015
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatu eestindamist on toetanud Centre National du Livre.
Raamat on välja antud Prantsuse Instituudi kirjastamistoetuste programmi raames. Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français. Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Britt Urbla Keller © Éditions Gallimard, 2015 © Tõlge eesti keelde. Pille Kruus, 2016 ISBN 978-9985-3-3708-0 ISBN 978-9985-3-3871-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2016 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Sébastienile
Artyle, Elenale, Miguelile, Pierre’ile ja Simonale
Burgundia
Oru talu
Maria Faure
André Faure, tema isa, talunik
Rose Faure, tema ema
Eugénie ja Angèle, André vanatädid
Jeannette ja Marie, Rose’i vanatädid
Marcelot’ talu
Eugène Marcelot, talunik
Lorette Marcelot, tema naine
Külarahvas
Isa François, küree
Jeannot, postiljon
Paul-Henri ehk Ripol, sepp
Léon Saurat, talunik
Léon ja Gaston-Valéry, tema pojad
Henri Faure ehk Riri, metsavaht
Jules Lecot ehk Julot, külavanem ja teeparandustööde juht
Georges Echard ehk Chachard, sadulsepp
Abruzzo
Küree majapidamine
Clara Centi
Isa Centi, Clara kasuisa, Santo Stefano küree
Alessandro Centi, küree noorem vend, Pietro Volpe sõber
Vana majapidajanna
Külarahvas
Paolo ehk Paolino, karjane
Rooma
Villa Acciavatti
Gustavo Acciavatti, Maestro
Leonora Acciavatti, tema naine, sündinud Volpe
Petrus, veider kannupoiss
Villa Volpe
Pietro Volpe, kunstikaupmees, Gustavo Acciavatti naisevend
Roberto, tema isa
Alba, tema ema
Leonora, tema õde
Villa Clemente
Perekond Clemente, rikkad patriitsid
Marta, vanem peretütar, Alessandro armastatu
Teresa, noorem peretütar, klaverivirtuoos
Rooma Kapitoolium
Raffaele Santangelo, Rooma valitseja
Udumaailm
Udukonsiiliumi juht (halli hobuse/jänese kujul)
Udupaviljoni vaht (valge hobuse/metssea kujul)
Marcus ja Paulus, Gustavo Acciavatti ja Petruse sõbrad
Aelius, vaenlaste juht
Tüdruk Hispaaniast
Tüdruk veetis põhiosa jõudeajast okste vahel. Kui ei teatud, kust teda leida, mindi puude juurde, esmalt põhjapoolse varjualuse kohal kõrguva suure pöökpuu juurde, mille okstes talle meeldis talutoimetusi jälgides unistada; seejärel vana pärna juurde küree aias, jahedatest kividest laotud madala müüri taga, ning viimaks – enamasti talviti – orus kasvavate tammede juurde naaberpõllust läänes, kus järsult langevale nõlvale oli istutatud kolm kaunimat isendit kui kusagil mujal nende mail. Tüdruk kükitas puude otsas kogu aja, mil tal õnnestus õppimisest, söömaaegadest ja jumalateenistustest koosnevast külaelust kõrvale hoida, ja kutsus vahel seltsi mõned mängukaaslased, kes imetlesid okste vahele üles seatud kergeid platvorme ja veetsid seal lobisedes ja naerdes vahvaid päevi.
Ühel õhtul, kui ta istus keskmise tamme madalal oksal ja org täitus varjuga ning ta teadis, et peagi tullakse teda otsima, et ta tuppa sooja viia, otsustas ta hoopis otse üle heinamaa naabri lambaid tervitama minna. Ta astus tärkavasse uttu. Tüdruk tundis iga rohumätast maalapil, mis jäi tema isa talu küngaste ja Marcelot’ maade vahele; ta võinuks silmad sulgeda ja leida tee põllukonaruste, ojakõrkjate, teekivide ja laugjate nõlvade kalde järgi, nagu seadnuks ta samme taevatähtede järgi; selle asemel, ja ühtlasi ühel iseäralikul põhjusel, ajas ta need hoopis pärani lahti. Vaevu mõne sentimeetri kaugusel udus kõndis keegi, kelle lähedus tema südant veidralt pitsitas, nagu oleks süda krussi tõmbunud ja sünnitanud imelikke pilte: ta nägi kuldpruuni metsa all valget hobust ja mustade kividega sillutatud teed, mis helkis kõrge lehestiku all.
Tuleks rääkida, milline laps ta tol tähelepanuväärse sündmuse päeval oli. Kuus talus elavat täiskasvanut – isa, ema, kaks vaartädi ja veel kaks vanamemme – jumaldasid tüdrukut. Temas oli midagi lummavat, aga hoopis teisiti kui neis lastes, kelle elu algus on olnud armuline ning kelle võlu sünnib teadmatuse ja õnne tasakaalust; ei, see oli pigem nagu küütlev aupaiste, mida oli näha, kui tüdruk liikus, ja mida heinamaadel ja metsades sepistatud hinged võrdlesid suurte puude võnkumisega. Üksnes vanim tädi oma huviga kõige seletamatu vastu arvas endamisi, et tüdrukus on midagi salapärast, kindel oli aga see, et ta liikus nii väikese lapse kohta ebatavalisel viisil, haarates endasse pisut õhu nähtamatust ja värelust, nagu võiksid teha kiilid või oksaraod tuules. Tüdruk oli tumedapäine ja väga elava loomuga, kõhnuke, kuid äärmiselt peen; silmad kui kaks sädelevat obsidiaani, nahk tõmmu, vaat et mustjas, pisut slaavilikult kõrgetel põsesarnadel punased ringid, huuled pruntis ja värske