kes oli just saabunud, pea puha lumine, ja kellele pereema oli kohvi sisse lisanud tubli sortsu napsu, vaatas pehmesse puuvilla tikitud kirja ja ütles:
„Helde taevas, see on ju hispaania keel.”
„Kas tõesti?” uuris pereisa.
Vennike noogutas hoogsalt, nina napsuaurune.
„Ja mida see tähendab?” küsis isa veel.
„Kust ma tean?” vastas Jeannot, kes seda barbarite keelt ei rääkinud.
Kõik noogutasid ja seedisid uudist uue annuse napsu abil. Nii et tüdruk oli siis Hispaaniast? Vaat kus.
Naised, kes ju ei joonud, läksid samal ajal Lucette’i järele, sest too oli äsja sünnitanud ja toitis nüüd oma piimast kahte titte, üks ühe, teine teise rinna otsas, ja kõik vaatasid vähimagi patumõtteta kahte rinda, mis olid valged kui lumi õues ja kaunid kui suhkrusaiad ja mida nad oleksid tahtnud samamoodi limpsida, tundes maailmale laskumas justkui rahu, kui kaks pisikest sedasi toitvate nisade otsas rippusid. Kui tüdruk oli korralikult rinda imenud, tõi ta kuuldavale kauni väikese krooksu, mis veeres marmorkuulina ja kõlas kui kirikukell, ning kõik pahvatasid naerma ja patsutasid üksteisele vennalikult õlale. Siis tunti end vabalt, Lucette tõmbas pihiku koomale ja naised pakkusid hanerasvas praetud suuri saiaviilakaid jänesepasteediga, sest nad teadsid, et härra küreel on nende vastu nõrkus, ja nad olid ju nõuks võtnud väikese preili vagasse majja elama jätta. Üldiselt ei olnud sellega muret, nagu oleks ehk võinud olla mujal, kui üks pisike hispaania tüdruk oleks ühtäkki kellegi välistrepile ilmunud.
„Noneh,” sõnas isa, „ma mõtlen, et lapsuke on nüüd omas kodus,” ja ta vaatas pereema, kes naeratas talle, ta vaatas ükshaaval kõiki külalisi, kelle täissöönud pilgud püsisid suure ahju kõrvale tekile asetatud maimukestel, ning viimaks vaatas ta härra küreed, kes jänesepasteedi ja hanerasva uimas tõusis ja ahju juurde läks.
Kõik tõusid.
Me ei hakka siin üle kordama külaküree õnnistust, sest kõik see ladina keel, kui oleks tarvis hoopis natuke hispaania keelt mõista, ajaks meil pead segi. Ent nad tõusid, küree andis tüdrukule oma õnnistuse ja kõik teadsid, et see lumine öö on kiidetud öö. Meenutati ühe vaarisa jutustust, kui too oli kord rääkinud pakasest, mis tahtis murda nii hirmu kui külmaga, ja seda viimase sõjaretke aegu, mis oli neile toonud küll võidu, aga samuti ka langenute mälestuse igavese needuse, viimase sõjaretke aegu, kui kolonnid olid liikunud kuuhämaruses ja ta isegi ei teadnud enam, kas tema lapsepõlveradu oli üldse kunagi olemas olnud, ja toda pähklipuud teekäänakul ja putukaparvesid jaanipäeval, ei, ta ei teadnud enam midagi, ja teistega oli sama lugu, sest oli nii külm, nii hirmus külm… sellist saatust on raske ettegi kujutada. Ent koidikul, pärast toda õnnetut ööd, mil pakane murdis vapraid, kellest vaenlane polnud jagu saanud, oli ühtäkki hakanud sadama lund ja see lumi… see lumi oli olnud kui maailma lunastus, sest külm ei kimbutanud enam väesalku ja peagi võis laubal tunda sula kuulutavate helveste imetabast soojust.
Tüdrukul polnud külm, mitte külmem kui sõduritel viimasel sõjakäigul või meestel, kes olid lagendikule jõudnud ning silmitsesid vaatepilti, vakka kui jahikoerad. Hiljem ei mäletanud nad enam hästi seda, mida olid ometi näinud selgelt kui päise päeva ajal, ja vastasid kõigile küsimustele ebamääraselt nagu inimene, kes ajab endas taga mõnd segasevõitu mälestust. Enamjaolt ütlesid nad lihtsalt:
„Keset seda neetud lumetormi oli tirts, aga tal oli täitsa hing sees ja ta oli soe ja vestles elukaga, kes pärast minema läks.”
„Mis elukaga?” küsisid siis naised.
„Ah, oli mingi elukas,” vastasid mehed. Kuna sel maal käivad vanajumal ja legendid käsikäes jne, siis rahulduti selle vastusega, ainult et last valvati edaspidi hoolsamalt kui Kristuse hauda.
See oli üks kummaliselt inimese moodi elukas, nagu tajus igaüks, vaadates tüdruku kohal pöörlemas vooge, nähtavaid kui mateeria, ja see oli üks tavatu vaatepilt, mis tekitas neis imelikke judinaid, nagu oleks elu äkitselt lõhki löönud ja oma sisemuse paljastanud. Aga mida näeb elu sisemuses? Seal näeb puid, metsa, lund, võib-olla silda ja maastikke, mis tuhisevad mööda kiiremini, kui silm suudaks haarata. Näeb töörügamist ja tuuleiile, aastaaegu ja valu, ning igaüks näeb pilti, mis kuulub ainuüksi tema südamele: nahkrihma plekk-karbis, põllunurka, kus kasvab lugematul hulgal viirpuid, kortsurägu armastatud naise näol ja naeratust tüdruku suul, kui too jutustab muinaslugu lehekonnadest.
Ja siis ei näe enam midagi. Mehed meenutasid hiljem, et maailm lajatas ühtäkki uuesti nende jalge ette sellise kärgatusega, et neil kõigil vajusid käed rippu – misjärel nad nägid, et udu haihtus metsalagendikult kui pühitult, lund sadas uppumiseni ja tüdruk seisis üksipäini keset ringi, kus olid vaid tema jäljed. Siis läksid kõik tagasi tallu, kus lapse ette asetati kruusitäis tulikuuma piima ja mehed panid püssid kärmelt ära, sest laual oli ka puravikufrikasseed, kärsapasteeti ja kümme pudelit kaua hoitud veini.
Vaat selline oli lugu pisikese tüdrukuga, kes hoidis tugevasti kinni hiigelsuurest metssea käpast. Mida see õieti tähendas, seda ei mõista keegi päriselt öelda. Ent üht tuleb veel lisada: need kaks sõna, mis olid valge batistlina äärele tikitud, kaunis hispaania keeles, ilma sihitise ja loogikata, ning millest tüdruk sai teada alles siis, kui oli külast juba lahkunud ja saatuseratta käima lükanud – ja enne seda tuleb öelda veel üht asja: igaühel on õigus teada oma sünnisaladust. Just sedasi palvetatakse meie kirikutes ja meie metsades ning sedasi minnakse laia ilma, sest ollakse sündinud lumisel ööl ja pärinud kaks sõna, mis on tulnud Hispaaniast.
Mantendré siempre. [1.]
1 Hoian alati. [ ↵ ]
Tüdruk Itaaliast
Neil, kes ei oska olemise ridade vahelt lugeda, jääb meelde vaid see, et tüdruk kasvas üles kauges Abruzzo külas kohaliku küree ja tema vana kirjaoskamatu majapidajanna hoole all.
Isa Centi elupaigaks oli kõrge maja, mille keldrist allapoole jäi ploomiaed, kuhu pesu riputati juba hommikujaheduses nöörile, et see võiks mäetuultes pikka aega kuivada. Maja paiknes keset küla, mis tõusis nooljalt taevasse, nii et teed keerdusid ümber mäe nagu lõng tihedas keras, ja seal olid kirik ja kõrts, ning kui palju oli tarvis läinud kive, et kõik see kuuskümmend hinge ära majutada! Olles päev läbi õues ringi silganud, põikas Clara koduteel alati puuviljaaeda, kus palus aia vaimudelt jõudu nelja seina vahele naasmiseks. Seejärel läks tüdruk kööki, pikka madalasse ruumi, mille tagumises otsas oli ploomide, vana moosikapi ja õilsa keldritolmu järele lõhnav sahver.
Koidikust päikeseloojanguni jutustas vana majapidajanna seal oma lugusid. Küreele oli ta öelnud, et kuulis neid vanaemalt, Clarale aga, et Sasso vaimud sosistasid need talle läbi une kõrva, ning tüdruk teadis, et üsna tõenäoliselt vastas talle usaldatud saladus tõele, sest ta oli kuulnud Paolo lugusid, mida too hankis mägikarjamaa vaimudelt. Ent lugude kujundeid ja käänakuid hindas ta üksnes jutustaja sametise ja laulva hääle pärast, sest see lihtne maanaine, keda päästsid kirjaoskamatusest vaid kaks sõna – ta oskas kirjutada enda ja oma küla nime ning missal ei lugenud ta palveid, vaid kordas neid mälu järgi –, hääldas sõnu viisil, mis erines Sasso mägede üksiku küla tagasihoidlikust meelelaadist; õigupoolest peaksime endale ette kujutama, milline oli tol ajal see Abruzzo mägipiirkond, kus elasid ka Clara hoidjad: kaheksa kuud lund ja sekka torme neis kahe mere vahele pressitud mäemassiivides, kus polnud harv, et mõnd lumehelvest nähti suvelgi. Ja elujärg oli seal vaesemast vaesem nagu ikka paigus, kus haritakse vaid maad ja
