Ta tõstis need klaviatuuri kohale, et mängu alustada, ent hoidis neid seal hetke, mille vältel oli kahel mehel tunne, nagu puhuks löövis seletamatu tuul. Seejärel lasi tüdruk käed alla. Kirikust pühkis läbi torm, tõeline torm, mis lennutas lehti ja möirgas kui vastu kaldakaljut tõusev ja langev laine. Viimaks voog vaibus ja tüdruk mängis.
Ta mängis aeglaselt, ei vaadanud oma käsi ega eksinud kordagi. Alessandro keeras tema eest partituurilehti ja tüdruk jätkas halastamatu veatusega, samal kiirusel ja samasuguse täpsusega, kuni muundunud kirikusse saabus uuesti vaikus.
„Kas sa loed nooti ka?” küsis Alessandro pärast pikka vaikushetke.
Tüdruk vastas:
„Ma vaatan.”
„Kas sa saad mängida ka nii, et sa ei vaata?”
Tüdruk noogutas.
„Sa vaatad lihtsalt selleks, et õppida?”
Tüdruk noogutas taas ja nad silmitsesid teineteist nõutult, nagu oleks neile antud nii habras kristall, et nad ei teadnud, kuidas seda pihus hoida. Kristallide läbipaistvuse ja peadpööritava puhtusega oli Alessandro Centi oma elus kokku puutunud ning teadis, millist naudingut need pakuvad, ja sedagi, kuidas ammenduvad. Ent ellu, mida ta nüüdseks elas, jõudsid kunagise joovastuse kajad vaid linnukeste trillerdusena koidikul või suurte kalligraafiliste pilvedena. Ja kui tüdruk oli mängima hakanud, meelitas teda vallanud valu kohale kurbuse, mida ta ei arvanudki enam endas pesitsevat… põgusa mälestuse naudingu julmusest. Hetkel, kui Alessandro küsis: „Sa vaatad lihtsalt selleks, et õppida?”, teadis ta Clara vastust juba ette.
Kohale kutsuti isa Centi ja tema majapidajanna ning nad võtsid kaasa kõik partituurid, mis Alessandro oli linnast toonud. Küree ja vana naine istusid esimesse pingiritta ning Alessandro palus Claral pala uuesti peast ette mängida. Kui tüdruk mängima hakkas, tardusid kaks saabunut paigale, nagu oleksid haamriga pähe saanud. Seejärel lõi vana majapidajanna sada korda risti ette, kuna aga Clara jätkas kaks korda kiiremini kui ennist, sest nüüd tähistas ta tõelisi pulmi ja luges üksteise järel partituure, mida Alessandro talle andis. Hiljem tuleb jutuks see, mil viisil Clara mängis ja kuidas esituse rangus polnud selle juulikuise naitumispeo tõeline ime. Olgu lihtsalt öeldud, et alustades sinise partituuriga, mille Alessandro oli pidulikult tema ette asetanud, hingas tüdruk välja, nii et kohalviibijatel oli tunne, nagu oleks kiriku kõrgete võlvide alla ekslema pääsenud mägede tuul. Ja siis ta mängis. Alessandro põskedel voolasid pisarad ja ta ei üritanudki neid tagasi hoida. Üks kujutluspilt kandus mööda, nii hinnaline, et Alessandro ei suutnud seda enam unustada, kui see oli temast kord juba läbi tunginud, ja nähes vilksamisi nägu maali taustal, millel Kristust rinna vastu suruv naine pisaraid poetas, sai Alessandro aru, et ta polnud kümme aastat nutnud.
Ta lahkus järgmisel päeval, lubades naasta augusti alguses. Ta läks ja tuli, nagu oli öelnud. Nädal pärast tema saabumist koputas küree uksele pikka kasvu, pisut kühmus mees. Alessandro läks talle alla kööki vastu ja nad embasid teineteist kui vennad.
„Sandro, viimaks ometi,” ütles mees.
Clara seisis liikumatult tagauksel. Alessandro võttis tal käest kinni ja talitas ta pika kühmus mehe ette.
„Ma tutvustan sulle Pietrot,” ütles ta.
Nad mõlemad vaatasid teineteist uudishimuga, kuid seda vastupidistel põhjustel, kuna mees oli tüdrukust kuulnud, tüdruk aga ei teadnud temast midagi. Tüdrukult pilku pööramata küsis Pietro Alessandrolt:
„Kas nüüd selgitad?”
Oli ilus ja hiline pärastlõunaaeg ja majaustel seisis rahvast, kui kolmik mööda teed kiriku poole kõndis. Nad vahtisid kahte meest, kellest ühte küll tunti, kuid kes olid siiski nii väljanägemiselt kui maneeridelt üsna isemoodi, ja kui nad olid mööda läinud, tõusid mõned püsti, et neid veel mõtliku pilguga saata. Seejärel Clara mängis ja Pietro mõistis, miks ta oli tulnud pika tee Roomast Sasso puruvaeste järsakuteni. Kui tüdruk mängis viimast nooti, tabas Pietrot võimas pööritus, nii et ta lõi vaaruma ja seejärel lahvatas ta silme ees kimp pilte, mis kadusid pea kohe – ent viimane neist sööbis temasse veel kauaks pärast seda, kui ta oli külast lahkunud, ja ta vaatas aupaklikult habrast tüdrukut, kelles see taassünni ime oli aset leidnud ja kelle näole laotus ühe unustatud aia hämaruses naerva naise nägu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
