laste, palvete ja talude eest. Kui tuul ja lumi tahuvad selle maanurga rahva kõvaks kui mäenukid, siis vormib neid ka siinse maastiku poeesia, mis sunnib lambureid mägikarjamaade jäises udus riime looma ja paneb torme taevalõuendil rippuvaid külakesi sünnitama.
Ka sel vanal naisel, kelle elu oli möödunud kõigest ära lõigatud kolkakülas, oli hääles pehmus, mis pärines maastike ülevusest. Tüdruk oli selles kindel: just selle hääle kõla oli ta elule äratanud, ehkki talle kinnitati, et ta oli vaid kirikutrepi ülemisele astmele jäetud nälginud imik. Clara aga ei kõhelnud oma usus. Naise hääles oli suurt tühjust, valevuse ja tuulega kaunistatud puudust; selles oli helide kaskaad, mis tungis läbi olematuse ja mida ta kuulis igal hommikul, kui vana majapidajanna teda tervitas. Nii oli tüdruk itaalia keele imekiiresti ära õppinud, ent lambur Paolo aimas midagi muud selles tema imelapse auras ja sosistas talle ühel videvikutunnil vaikselt: „See on muusika, kas pole, väikseke, see on muusika, mida sa kuuled?” Tüdruk vaatas teda selle peale oma liustikuojana siniste silmadega ja vastas pilguga, milles laulsid saladuse inglid. Ja elu kulges Sasso nõlvadel aeglaselt ja pingsalt nagu ikka neis maanurkades, kus kõik nõuab vaeva ja võtab oma aja, see kandus ammuses unenäolises voos, mille rüpes inimesed tundsid ilmaelu ühtepõimunud raugust ja valjust. Tööd tehti palju, palvetati sama palju ja kaitsti tüdrukut, kelle jutt oli nagu laul ja kes oskas vestelda mägede ja orgude vaimudega.
Ühel juunikuu hilisel pärastlõunal koputati küree uksele ja otsmikku pühkides astusid kööki kaks meest. Üks neist oli küree noorem vend, teine voorimees, kes oli L’Aquilast kohale sõidutanud suure kahehoburakendi, mille vankrist paistis rihmadega kinnitatud ja tekkidega kaetud hiigelkogu. Clara oli põhjapoolset teed pidi lähenevat rakendit pilguga saatnud, seistes pärast lõunasööki küla kohal mägiteel, kust nägi kahte orgu korraga ja selge ilmaga ühtaegu ka Pescarat ja merd. Kui tulijad olid peaaegu viimase tõusuni rühkinud, jooksis tüdruk kallakust alla ja jõudis kirikla juurde, nägu õnnest säramas. Mehed olid veovankri kirikuukse ette jätnud ja roninud üles ploomiaeda, kus emmati üksteist, kasteti kurku klaasi jaheda magusa valge veiniga, mida kuuma ilmaga ikka pakuti, ja võeti selle juurde mõni kosutav suutäis; leppinud hilisemaks õhtusöögi kokku, pühkisid nad suud varrukasse puhtaks ja suundusid kirikusse, kus neid ootas isa Centi. Tarvis läks veel kahe mehe abikäsi, et rohmakas ese löövi tõsta, misjärel hakati köidikuid lahti päästma, sellal kui väikese kiriku pingiread täitusid külarahvaga ja õhus oli magusust, mis saatis ootamatu pärandi saabumist linnast. Ent Clara oli samba varju tõmbunud, liikumatu ja tumm. See oli tema tund, ta teadis seda, oli seda tundnud kohe, kui oli põhjapoolset teed mööda läheneva täpi avastanud; vana majapidajanna tabas tema näolt mõrsja erutuse ja tõesti oligi tüdrukul tunne, nagu ootaksid ees perekondlikud ja ühtlasi võõrad pulmad. Kui viimane rihm oli lahti võetud ja ese lõpuks nähtavale tulnud, kostis rahulolevat pominat ja seejärel tormiline aplaus, sest seal seisis ilus klaver, must ja läikiv kui jõekivi ning pea ainsagi kriimuta, ehkki oli palju reisinud ja näinud.
Vaat selline lugu oli. Isa Centi oli pärit L’Aquila varakast perest, kelle järjekestvus jäi soiku, sest temast oli saanud preester, kaks tema venda olid enneaegselt surnud ja kolmas, Alessandro, kes lunastas tädi juures oma Rooma-elu liiderlikke kombeid, polnud kunagi naist võtnud. Vendade isa oli surnud enne sõda, jättes lesele ootamatu hulga võlgu ja üleöö vaesunud naise jaoks liialt toretseva maja. Kui ta oli kogu vara maha müünud ja võlausaldajad ukse taha enam ei tulnud, tõmbus ta kloostrisse, kus ta mõned aastad hiljem ka suri, tükk aega enne seda, kui Clara külasse jõudis. Ent enne ilmaliku elu jätmist ja erakuna kloostrisse kolimist lasi ta viia oma vanatüdrukust õe juurde, kes elas linnamüüri kõrval, ainsa mälestuse oma kunagisest toretsevast elust: klaveri, mida ta oli vereimejate eest hoidnud, ja ta palus selle eest hoolt kanda lastelaste nimel, kes talle kunagi võib-olla siia ilma tulevad. „Minu silmad neid ei näe, aga selle siin pärandan ma neile, nüüd ma lähen ja soovin sulle eluks kõike head,” oli tädi õe sõnad korralikult testamenti kirja pannud, pärandades klaveri neile õelastest, kes peaksid kunagi järeltulijaid saama, kui tema omakorda sureb, ja lisas: „Tehke, nagu tema tahtis.” Seetõttu arvaski notar, kes oli kuulnud vaeslapse saabumisest küree juurde, et toimib õigesti, kui palub Alessandrol pärandi venna koju toimetada. Kuna klaver oli sõja ajaks pööningule jäänud ja hiljemgi ei tulnud kellelgi pähe seda alla tassida, teavitas toosama notar kirja teel, et pill tuleks kohe häälestada, millele küree vastas, et häälestajal, kes teeb korra aastas ümberkaudsetele küladele tiiru peale, on palutud suve hakul ka nende külla põigata.
Nii nad imetlesid vitraažakende all seisvat kaunist klaverit, naersid, tegid märkusi ja lasid end kaasa haarata kevadelõpu ilusa õhtu lustakal meeleolul. Ent Clara oli vait. Orelimängu oli ta varemgi kuulnud matusetalitustel naaberkirikus, kus liturgilisi palu esitav vaga vanamutt oli samavõrd kõva kuulmisega kui vähese muusikaandega, ja tuleb tunnistada, et akordid, mida vanamutt sõtkus, ilma et oleks neid kuulnudki, polnud iseenesest ka kuigi mälestusväärsed. Clara eelistas sada korda enam ühetoonilisi viisikesi, mida Paolo oma karjuseflöödist välja meelitas ja mis olid tüdruku arvates õigemad ja võimsamad kui orelimöirged Kõige Vägevama ülistuseks. Nii et kui ta oli märganud veovankrit mööda pikka käänulist teed üles roomamas, hüppas ta süda sees justkui erakordse sündmuse aimuses. Nüüd, kui ese tema ees seisis, paisus see tunne aina võimsamaks ja Clara ei teadnud, kuidas ta suudab selle aja ära kannatada, sest nende kurvastuseks, kes oleksid tahtnud tulevastest naudingutest eelmaiku saada, oli öeldud, et enne häälestamist ei tohi pilli puutudagi. Hingekarjase ettekirjutusest peeti siiski kinni ja valmistutigi hoopis toredaks õhtuks, mil saab taevatähtede lahke pilgu all veini nautida.
Õhtu oli tõepoolest imeline. Laud oli kaetud ploomipuude alla ja einestama olid kutsutud Alessandro vanad sõbrad. Ta oli varem olnud väga nägus mees ning ajapitseri ja kunagiste prassimiste jälgede alt võis endiselt aimata tema näo peeneid jooni ja uhket kuju. Ja veel, itaalia keelt rääkis ta ühtlasel, aga ometi meloodilisel toonil, ning jutustas ikka ja jälle lugusid imekaunitest naistest ja lõpututest pärastlõunatest, kui päevavarju all suitsu tehti ning luuletajate ja tarkadega juttu puhuti. Tol õhtul oli ta algust teinud looga, mille tegevus leidis aset lõhnastatud salongis, kus pakuti peeneid sigareid ja kuldseid jooke, kuid Clara ei saanud sellest vähematki aru, nii võõrad olid talle salongielu ja -kombed. Ent just siis, kui Alessandro tõi juttu salapärase asja nimega kontsert, sekkus vana majapidajanna: „Sandro, al vino ci pensi tu?”[1.] Ja vastutulelik mees, kes oli oma kirgliku, hiilgava nooruse mõne aastaga põletanud, läks keldrisse, et tuua sealt paar pudelit, ning avas need siis samasuguse elegantsiga, millega oli kunagi oma elu laastanud, näol samasugune naeratus, millega ta oli alati hävingule vastu astunud. Lõõmava kuu kiirtes, mis heitsid küree õhtusöögilauale hämarusest näpatud valgusviirge, oli ta hetkeks jälle too koloriitne noormees minevikust. Seejärel kattis taas öö oma tuhaga ilme, mis oli kõiki kütkestanud. Eemal nägid nad tühjuses rippuvaid tulukesi ja teadsid, et teisedki naudivad suveveini ja tänavad Issandat sooja õhtu eest. Kogu mäekülg kirendas mooniõitest ja seal oli üks väike tüdruk, pea heledam kui äsja tärganud rohi, kellele küree pidi varsti hakkama klaverimängu õpetama nagu linnapreilile. Ah… väike hingetõmbepaus lakkamatult pöörlevas töörattas. See õhtu oli tähtis õhtu ja kõik teadsid seda.
Alessandro Centi jäi küree majja veel järgnevateks päevadeks pärast klaveri saabumist ja tema oli see, kes juulikuu palavate päevade kätte jõudes häälestaja vastu võttis. Clara läks meeste järel kirikusse ja vaatas vaikides, kuidas häälestaja tööriistu lahti pakkis. Esimesed löögid mustalt kõlaval pillil lõikasid temasse kui vahe tera ja kandsid ta hurmavasse minestusse, ning sellal kui Alessandro ja häälestaja lobisesid ja nalja heitsid, lõi tema elu elevandiluu ja vildiga katsetustes vaaruma. Siis istus Alessandro klaveri taha, võttis partituuri lahti ja mängis üsna hästi, ehkki oli selle oskuse pikkadeks aastateks sööti jätnud. Pala lõppedes läks Clara tema kõrvale ja andis sõrmega partituurile osutades märku, et ta lehte keeraks. Alessandro naeratas lõbustatult, kuid miski tüdruku silmis rabas teda ja ta keeras lehte, nagu teine oli palunud. Ta muudkui keeras aegamisi ja alustas siis otsast peale. Kui nad olid lõpule jõudnud,
