ei olnud võimalik mööda vaadata, näiteks nende Ameerika salaagentide nimed, kes tegutsesid sügaval Nõukogude Liidu julgeolekuorganisatsioonides. Tema reetlikkus pakkus haruldast võimalust. Ta sõlmis iga idabloki riigiga eraldi kokkuleppe. Kui „kaubanäidised” olid vastu võetud ja õigeks tunnistatud – näiteks ühe Ameerika agendi isik, keda hoolega jälgiti, enne kui ta vahistati, piinati ja hukati —, sai Lugner ise hinna paika panna.
Mitte just iga kaupmees ei säilita klientidega häid suhteid, ent Lugner oli ilmselgelt ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud: tõenäoliselt oli ta pannud oma kliendid kahtlustama, et mõned kaardid on veel paljastamata, et tema Ameerika saladuste laegas ei ole veel täiesti tühi. Kuni eksisteeris selline võimalus, tuli meest kaitsta. Tema majutamine Stasi ametnike ja SDV nomenklatuuri hoonesse, mis kuulutati kunagi „tööliskoduks”, kuigi päris töölised suruti iseloomututesse betoonkarpidesse, tundus sobilik. Kohe kindlasti ei olnud Lugner selline mees, kes ühes kohas kaua püsiks. Poolteist kuud varem oli Belknap Bukaresti vaid mõni tund hiljaks jäänud. Ta ei saanud riskida sellega, et midagi niisugust korduks.
Belknap lasi paar räsitud välimusega Škodat mööda ja ületas siis bulvari veidi enne ristmikku, kohas, kus igerik rauakauplus oma tooteid reklaamis. Kas keegi tuleb talle sisse järele? Kas ta oli oma jälitajat algusest peale ette kujutanud? Odav pleksiklaasist ja emaileeritud alumiiniumist uks vajus tema järel pauguga kinni – võrkuks, millel ei olnud võrku – ja hallipäine õrnade vuntsidega naine silmitses teda rõõmutult leti tagant, nii et tal tekkis tunne, nagu oleks ta sooritanud mingi üleastumise. Kitsas ruum haises masinaõli järele. Riiulid oli täis esemeid, millega – see oli esimesest pilgust selge – ei olnud kellelgi midagi pihta hakata. Kibestunud ilmega naine, poe Eigentümer, põrnitses teda ainiti, kui ta võttis riiulitelt asju, millest võis oletada, et ta teeb mõnes kortermajas remonti: ämber, valmissegatud krohv, vedel mört, lai pahtlilabidas. Pidevalt remontivajavas linnas selgitaksid need vahendid tema viibimist peaaegu igal pool, kuhu ta ka ei läheks. Naisterahvas leti taga heitis talle veel ühe pahase, kliendil-ei-ole-kunagi-õigus pilgu, võttes tusaselt raha vastu, nagu oleks see kompensatsioon mingi tekitatud vigastuse eest.
Kortermajja sissepääsemine osutus lapsemänguks – tugevdatud julgeolekuga riigis elamise irooniline eelis. Belknap ootas, kuni paar kirbelt lõhnastatud riidest toidukottidega Hausfrau’d läksid sisse Haus 435 uksest, ja sisenes nende järel. Tööriistad andsid talle mitte lihtsalt õigustuse, vaid ka sõnatu heakskiidu. Ta väljus liftist 7 Stock’il, prouadest korrus kõrgemal. Kui tal oli õigus – kui tema kondine, rasvaste juustega informaator mängis ausat mängu —, oli ta jahisaagist vaid mõne meetri kaugusel.
Tema süda hakkas taguma: ootusärev põmm-põmm, mida ta ei suutnud summutada. See ei olnud mingi tavaline jälitatav. Richard Lugner oli lipsanud minema kõikmõeldavatest püünistest – ta oli isegi, veel Ühendriikide teenistuses olles, rohkem kui paar tükki üles pannud. Ameerika luureohvitserid olid viimase kaheksateistkümne kuu jooksul kogunud paksu kaustatäie lugusid, kuidas Lugnerit olla nähtud, aga vähesed neist olid usutavad. Belknap oli viimase kolme kuuga puurinud tosinate kaupa kuivaksjäänud auke ning praeguseks olid tema ülemused huvitatud juba ainult sellisest infost, mis näitas jälitatavat puhtalt, otseselt ja kindlalt. Seekord ei olnud ta aga pelgalt baari või kohviku või lennujaama juures valves; seekord oli tal aadress. Tõeline? Garanteerida ta seda ei saanud. Ometi ütles instinkt – ütles nina – talle, et tema õnn on pöördunud. Ta oli virutanud noa huupi pimedusse ja millelegi pihta saanud.
Järgmised hetked määravad kõik. Tuli välja, et Lugneri eluase on luksuslik apartement, millel olid aknad nii allee kui ka kitsa kõrvaltänava Koppenstrasse poole. Korterini jõudmiseks tuli minna kõigepealt mööda pikka koridori ja siis veel teist, lühikest. Belknap jõudis apartemendi ukseni ja pani ämbri maha; eemalt paistab ta remondimehe moodi, kes parandab puuduvat põrandaplaati. Siis, veendunud, et koridorid on tühjad, põlvitas Belknap ukselingi ette – siinmail ei olnud peaaegu kuskil ümmargusi uksenuppe – ja sisestas läbi lukuaugu tuppa pisikese endoskoopkaamera. Kui tal õnnestuks kindlalt ja otseselt sihtmärki näha, saaks ta siin asjadel silma peal hoida kuni korraliku meeskonna saabumiseni.
Jah, juhul kui see õnnestuks – ent seekord oli jäljerada piisavalt lühike, et anda Belknapile lootust. See oli saanud alguse hilisõhtusest külastusest Friedrichstrasse raudteejaama tualetti, kus ta oli lõpuks kõnetanud ühte niinimetatud Bahnhofi poistest – meesprostituutidest, kes olid sellistes kohtades sagedased külalised. Nad jagasid teavet hoopis vastumeelsemalt kui oma keha, nagu varsti selgeks sai, ja oluliselt kõrgema hinna eest. Ta oli alati olnud veendunud, et just need samad eelistused, mis olid viinud Lugneri riigireetmiseni, reedavad lõpuks reetja enese. Himu alaealise ihu järele – Lugneri meelismõnud oleksid talle kalliks maksma läinud, kui ta oleks Washingtoni jäänud, need ei olnud himud, mida ta saanuks kergesti ja kauaks rahuldada. Idabloki riikide privilegeeritud külalisena võis Lugner olla kindel, et tema isude eest hoolitsetakse, isegi kui neid heaks ei kiideta. Ka Bahnhofi poisid, kes tegutsesid politseiriigis, olid olude sunnil tihedalt seotud grupp. Kui kedagi nende seast oleks „võõrustanud” helde ameeriklane, kellel on rõugearmiline nägu ja isu kolmeteistkümneaastaste järele, arvas Belknap, on ebatõenäoline, et uudised pole tema vennakeste seas laiali läinud.
Selleks oli kulunud ohtrasti keelitamist ja rahustamist, rääkimata patakast markadest, aga lõpuks läks prostituut „uurima” ja naasis kaks tundi hiljem paberitüki ja võiduka ilmega kergelt tedretähnilisel näol. Belknap mäletas oma informaatori hapupiima järele lehkavat hingeõhku, tema külmi niiskeid käsi. Aga see paberitükk! Belknap julges võtta seda kui lunastust.
Belknap keeras endoskoopi valguskaabli otsas, liigutas selle aeglaselt paika. Tema sõrmed ei olnud just kõige vilunumad, aga libastumist ei saanud ta endale lubada.
Ta kuulis selja taga mingit heli, saabaste kraapimist põrandaplaadil, ja keeras ringi – et vaadata otse lühikese rauaga SKS-karabiini torusse. Siis nägi ta meest, kes seda käes hoidis: tal oli seljas tumesinist ja halli värvi, terasekarva nööpidega vormiriietus ja parema õla alla kinnitatud rihmadega beež plastikust raadiosaatja.
Stasi. Ida-Saksa salapolitsei.
Kahtlemata oli ta ametlik vahimees, kellele oli pandud ülesandeks valvata kõrgeaulist Herr Lugnerit. Ilmselt istus ta kuskil halvasti valgustatud nurgas või orvas, pilkude eest varjul.
Belknap tõusis käsi üleval hoides aeglaselt jalule, teeseldes segadussesattumist ja mõeldes samal ajal läbi vastulööki.
Stasi sõdur haukus oma beeži raadiosaatjasse tõelise berliinlase eriliselt teravate konsonantidega, teine käsi lõdvalt relva hoidmas. Raadiosaatja võtab osa tema tähelepanust endale, seega ei ole ta hästi valmis äkiliseks agressiivseks liigutuseks. Belknapi enda relv on pahkluu juures kabuuris. Ta teeskleb, et näitab vahimehele oma pahteldamisriistade sisu, võttes samal ajal välja oluliselt surmavama relva.
Äkitselt kuulis ta, kuidas apartemendi uks tema selja taga avaneb, tundis toast õhkuvat soojust – ja jõulist lööki vastu kaela. Võimsad käed surusid ta maha ja keerasid kõhuli fuajee puitparketile. Kohe oli kellegi saabas ta kuklal. Nähtamatud käed katsusid ta läbi ja võtsid ära pisikese käsirelva, mis oli peidus pahkluule kinnitatud kabuuris. Siis tariti ta tuppa. Uks sulgus tema taga raske mütsatusega. Tuba tehti hämaraks, rulood tõmmati ette. Nüüd pääses valgus sisse veel ainult kitsast ärkliaknast, mis avanes kõrvaltänavale – sünge valgus õuest tungis vaid hädavaevu süngesse valgusse toas sees. Tal kulus mõni hetk aega, enne kui silmad kohanesid.
Kurat võtaks!
Kas nad olid tal algusest peale jälil?
Nüüd eristas ta oma ümbrust juba selgesti. Ta oli mingis kodukontorilaadses ruumis, mida ehtisid kalli välimusega Türgi vaip põrandal,
