maha. „Vaadake, härra…”
„Belknap,” ütles ta, leides platvormil seistes tasakaalu.
„Vaadake, Belknap. Kui vana te olete? Kakskümmend viis, kakskümmend kuus?”
„Kakskümmend kuus. Ja kutsu mind Toddiks.”
Rinehart mängis trossitalrepiga. Jõnksatusega alustas platvorm aeglast ebakindlat laskumist, nagu lastaks seda sikutustega allapoole. „Siis oled sa mängus olnud kõigest paar aastat, ma arvan. Mina saan järgmine aasta kolmkümmend. Mõni aasta kauem karastunud. Nii et las ma räägin sulle, mida sa peagi avastad. Sa avastad, et suurem osa sinu kolleegidest on keskpärased. See on lihtsalt iga organisatsiooni loomuses. Sest luurekogukondades teeb suurema osa tõelistest edusammudest ära käputäis inimesi. Need on kalliskivid. Sa ei lase neid kaotsi minna, ei kriimustada ega puruneda, mitte siis, kui sul on oma ettevõtmisest natukenegi sooja või külma. Tööasjade ajamine tähendab oma sõprade eest hoolitsemist.” Hallikasrohelistes silmades pinevus, lisas ta: „Briti kirjanik E. M. Forster on öelnud kuulsad sõnad, ehk oled kuulnud – ta ütles, et kui tal tuleb kunagi valida sõbra reetmise ja isamaa reetmise vahel, siis loodetavasti jagub tal julgust reeta oma isamaa.”
„Kõlab tuttavalt.” Belknapi pilk oli naelutatud tänavale, mis oli õnneks endiselt tühi. „Kas see on sinu filosoofia?” Ta tundis, kuidas tema peale kukkus vihmapiisk – üksildane, aga raske, ja siis veel teinegi.
Rinehart raputas pead. „Vastupidi. Õppida tuleb sellest seda, et sõpru tuleb hoolikalt valida.” Veel üks pinev pilk. „Sest sellise valiku tegemine ei tohiks kunagi vajalikuks osutuda.”
Nad astusid kitsale tänavale, jättes platvormi seljataha.
„Võta ämber,” juhendas Rinehart. Seda Belknap ka tegi, taibates kohe selle liigutuse nutikust. Rineharti tunked ja müts olid selles tööliste linnas võimas maskeering, ämbri ja pahtlilabidaga nägi Belknap välja nagu tema loomulik kaaslane.
Belknapi otsmikule maandus veel üks raske vihmapiisk. „Kohe saame endale vihma kaela,” ütles ta seda ära pühkides.
„Siin sajab varsti kõik puha kaela,” vastas kiitsakas agent salapäraselt. „Ja kõik, kes siin elavad, teavad seda sügaval südames.”
Rinehart tundis linna hästi – ta teadis, millised poed ühendasid omavahel kahte tänavat, millised põiktänavad viisid välja järgmistesse, millelt sai omakorda teistele tänavatele. „Niisiis, mis mulje Richard Lugner sulle teie lühikese kohtumise jooksul jättis?”
Reeturi õelalt kõigutamatu rõugearmiline nägu kerkis ta silme ette nagu kummituslik järelpilt. „Kurjus,” ütles Belknap lühidalt, iseennastki üllatades. Ta kasutas seda sõna harva. Aga ükski teine ei kõlvanud. Kaheraudse pumppüssi torud olid sööbinud tema mällu, nagu oleksid need olnud Lugneri enda pahatahtlikud silmad.
Rinehart näis tema mõtteid tajuvat. „Milline mõiste,” ütles pikem mees noogutades. „Pole tänapäeval eriti moodne, aga samas asendamatu. Millegipärast arvame, et oleme selleks liiga rafineeritud, et rääkida kurjusest. Kõike tuleks nagu analüüsida sotsiaalsete või psühholoogiliste või ajalooliste jõudude tulemina. Ja noh, nõnda toimides ei mahu kurjus kuidagi enam pildile, on ju nii?” Rinehart juhtis noorema mehe maa-alusele platsile, mis ühendas autoteega kaheks lõigatud väljaku vastaskülgi. „Meile meeldib teeselda, et me ei räägi kurjusest, sest oleme sellest mõistest välja kasvanud. Huvitav. Ma kahtlustan, et seda ajendab mingi sügavalt primitiivne tagamõte. Kujutleme nagu mõned muistsed ebajumalakummardajatest hõimud, et kui me seda sõna välja ei ütle, siis asi, millele sõna viitab, haihtub.”
„See tema nägu,” ühmas Belknap.
„Nägu, mida suudaks armastada ainult Helen Keller.” Rinehart imiteeris pimekirja lugemist sõrmeotstega.
„Ma pean silmas seda, kuidas ta sind vaatab.”
„Või vähemalt vaatas,” vastas Rinehart, rõhutades minevikuvormi. „Ma olen ka ise temaga paar korda kohtunud. Ta oli üsna muljetavaldav. Ja nagu sa ütlesid – kuri. Ometi ei ole kurjusel alati nägu. Siinne riikliku julgeoleku ministeerium toitub Lugneri-sarnastest inimestest. Ka see on mingi kurjuse vorm. Monumentaalne ja ilma näota.” Rinehart rääkis ühetasasel toonil, aga ei varjanud kirge oma hääles. See mees oli vaoshoitud – võib-olla kõige vaoshoitum mees, keda Belknap kunagi kohanud —, aga ta ei olnud küünik. Veidi hiljem mõistis Belknap veel midagi: teine mees ei juhtinud seda vestlust lihtsalt enese väljendamiseks; ta püüdis rahustada noort agenti, kelle närvid olid just äsja tõsiselt proovile pandud. Tema lobisemine oli puhas lahkus.
Kakskümmend minutit hiljem lähenesid nad – töömehed, kui välimuse järgi otsustada – saatkonnahoonele, mis oli Schinkeli stiilis marmorehitis, ent mattunud nüüdseks saastekihi alla. Suured vihmapiisad langesid vahetpidamata. Sillutisest kerkis tuttavlikku savikat lõhna. Belknap kadestas Rineharti mütsi pärast. Kolm SDV politseinikku pidasid üle tänava asuvalt postilt saatkonda silmas, kohendades oma nailonjopesid ja püüdes sigarette kuivana hoida.
Kui kaks ameeriklast saatkonnale lähenesid, tõmbas Rinehart oma tunkedel üles ühe krõpsuga kinnitatud taskuklapi, nii et ameeriklasest valvurile, kes küljevärava juures seisis, paistis kätte pisike sinine kodeeritud nimeplaat. Kiire noogutuse jagu hiljem leidsid kaks meest end juba seestpoolt konsulaadi tara. Belknap tundis veel mõnd vihmapiiska raskesti langemas, need muutsid asfaldi tumedatäpiliseks. Raske terasvärav vajus kõlksatusega kinni. Vaid natuke aega tagasi tundus surm kindel. Nüüd oli tema turvalisus tagatud. „Ma avastasin just, et ei vastanudki su kõige esimesele küsimusele,” ütles ta oma kiitsakale kaaslasele.
„Et kas sa oled sõber või vaenlane?”
Belknap noogutas. „Noh, lepime kokku, et oleme sõbrad,” ütles ta äkilises tänu- ja soojustundepuhangus. „Sest mulle kuluks ära rohkem sinusuguseid sõpru.”
Pikk agent heitis talle pilgu, mis oli ühtaegu südamlik ja kiitev. „Ühest võib täiesti piisata,” vastas ta naeratades.
Hiljem – palju aastaid hiljem – on Belknapil põhjust mõtiskleda selle üle, kuidas lühikesed kohtumised võivad inimese elutee suunda muuta. Üks veelahe jaotab elu kaheks: enne ja pärast. Ometi oli võimatu seda hetke ära tunda sellena, mis ta oli – vähemalt toona. Sellel momendil täitis Belknapi mõtteid tulihingeline, kuigi banaalne mõte „keegi päästis täna minu elu”, nagu oleks see tegu kõigest normaalsuse taastanud, nagu oleks nüüd võimalik minna tagasi, naasta elu juurde sellisena, nagu see varem oli. Ta ei teadnud – ei saanudki teada —, et tema elu oli pöördumatult muutunud. Selle trajektoor oli muutunud, ühtaegu tajumatult ja kardinaalselt.
Selleks ajaks, kui kaks meest astusid pruunikashalli ja oliivivärvi varikatuse alla konsulaadi seina küljes, põristas vihm selle plastifitseeritud kanga peal trummi, vesi sellelt alla voolamas nagu eesriie. Paduvihm oli kohal.
ESIMENE OSA
1. peatükk
Rooma
Legend räägib, et Rooma linn ehitati seitsmele künkale. Kõigist neist seitsmest kõrgem Janiculum on kaheksas. Iidsetel aegadel kummardati sellel Janust, sisse- ja väljapääsude jumalat, kahe näoga jumalat. Todd Belknapile kulusid mõlemad ära. Pahaendeliselt Via Angelo Masina kohal kõrguva neoklassitsistliku, kollase ookri värvi krohvitud ja valgete pilastritega
