justkui langenud saaki uurivale kiskjale.
„Hei, kuulge, ma ei tea, mis toimub,” alustas Belknap, püüdes teha segadussesattunud usaldusmehe häält. „Ma olen kõigest arhitekt. Tulin ehitajaid kontrollima. See on mu töö, eks ole? Vaadake, helistage lihtsalt mu tööandjale, klatime selle asja ära.”
Mees, kes oli relva vastu tema selga vajutanud, astus nüüd kõrvale paremale: kahekümnendate keskpaigas, nõtke, pruunide siilisoengusse lõigatud juustega, aukus põskedega. Ta vahetas vanema turvamehega pilke. Kumbki ei vaevunud Belknapi lobale isegi vastama.
„Võib-olla ei oska te inglise keelt,” ütles Belknap. „Selles vist ongi probleem. Dovrei parlare in italiano…”
„Sinu probleem ei ole selles, et ma ei saa aru,” ütles vanem turvamees kerge aktsendiga inglise keeles, tugevdades raudset haaret. „Sinu probleem on selles, et ma saan aru.”
Tema vangistaja oli tuneeslane, arvas Belknap aktsendi järgi. „Aga sellisel juhul…”
„Sa tahad rääkida? Suurepärane. Mina tahan kuulata. Aga mitte siin.” Turvamees jäi korraks seisma, peatades vangi järsu jõnksatusega. „Meie armsas stanza per gli interrogatori. Ülekuulamistoas. Keldris. Läheb kohe sinna.”
Belknapi veri tardus soontes. Ta teadis kõnealust ruumi väga hästi – ta oli projekti uurinud, teadis selle ehituse ja varustuse kohta kõike juba enne, kui oli saanud kinnituse, et Ansari on tõepoolest villa tõeline omanik. Tegemist oli maakeeli öeldes piinakambriga, sisustatud kõige kaasaegsemate võimaluste kohaselt. Totalmente insonorizzato, oli olnud kirjas arhitektuursete eriomaduste tingimustes: täielikult helikindel. Materjalid ruumi helikindlaks muutmiseks olid toodud eritellimusel ühest Hollandi ettevõttest. Akustiline isolatsioon saavutati tiheduse ja eraldamisega: ruumi sisse ehitati teine ruum, mis kaeti kummist heliisolatsiooniplaatidega ning vooderdati tiheda, liivast ja PVC-st valmistatud polümeeriga; ust raamisid tugevast kummist tihendid. Inimene oleks võinud seal täiest kõrist karjuda, aga seda poleks absoluutselt kuulnud keegi, kes seisab ukse taga, vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Põhjalik heliisolatsioon kindlustas selle.
Varustus, mida keldrikamber sisaldas, garanteeris karjed.
Pahategijad püüavad oma tegusid alati nägemis- ja kuuldekaugusest väljas hoida, Belknap teadis seda juba Ida-Berliinist saadik, ligi kakskümmend aastat. Julmuse asjatundjate püsiv loosung oli privaatsus; see varjas barbaarsust otse ühiskonna keskmes. Belknap teadis ühte asja veel. Kui ta viiakse stanza per gli interrogatori’sse, on kõik läbi. Operatsiooni jaoks on kõik läbi; tema jaoks on kõik läbi. Sealt põgeneda ei ole võimalik. Igasugune vastupanu, kui ohtlik see ka poleks, oli parem sellest, et ta laseb end sinna viia. Belknapil oli ainult üks eelis: fakt, et ta teadis, et see on nii, ja et teised ei teadnud, et ta seda teadis. Olla veel rohkem meeleheitel kui su vangistajad aimavad – päris peenike õlekõrs. Ent Belknap pidi ajama läbi sellega, mis tal oli.
Ta laskis näole tekkida tuimal tänuilmel. „Tore,” ütles ta. „Hästi. Ma saan aru küll, et siin majas on turvameetmed väga ranged. Tehke pealegi, mis teil vaja. Mina räägin hea meelega, kus iganes teile sobib. Aga… vabandust, kuidas teie nimi on?”
„Kutsu mind Yusefiks,” ütles vanem turvamees. Isegi selles viisakusfraasis oli midagi halastamatut.
„Aga Yusef, te eksite. Minuga ei ole teil mingit kana kitkuda.” Ta lõdvestas pisut oma keha, lasi õlad längu, muutes end füüsiliselt vähem heidutavaks. Nad muidugi ei jäänud tema protesteerimist uskuma. Ta pidi nende eest ainult varjama tõde, et on sellest teadlik.
Võimalus tekkis siis, kui nad otsustasid aega kokku hoida ja talutada ta alla peatrepist – suurejoonelisest allikalubjast valmistatud keerdtrepist, mida kaunistas Pärsia vaip – tagumise betoontrepi asemel. Kui ta silmas tänavavalgustust mattklaasist akendes kummalgi pool massiivset peaust, jõudis ta kiirele otsusele. Üks aste, teine aste, kolmas aste – ta rebis käsivarre turvamehe haardest välja nagu nõrgas katses päästa oma haavatud uhkust ja turvamees ei vaevunud vastama. See oli puuripüütud linnu lootusetu tiivarapsatus.
Ta keeras end näoga turvameeste poole, nagu üritaks uuesti vestlust alustada, teeseldes, et ei vaata, kuhu astub. Vaip oli kenasti polsterdatud alusmatiga, mis vonkles mööda trepiastmeid – sellest on abi. Neljas aste, viies aste, kuues aste. Belknap komistas nii veenvalt kui suutis, teeseldes, et astus trepiastmest mööda. Nüüd viskus ta pehmelt ettepoole, maandudes lõdval vasakul õlal, peatades samal ajal salaja parema käega kukkumist. „Kurat!” klähvatas Belknap, mängides jahmatust, samal ajal kui ta veel mõne astme jagu alla veeres.
„Vigilanza fuori!” pomises kogenum turvamees, kes end Yusefiks nimetas, oma partnerile. Turvameestel oli vaid mõni sekund aega otsustamaks, kuidas reageerida: vangil on väärtus – info, mida ta saab anda. Tema tapmine ebasobival momendil võis tähendada hilisemaid süüdistusi. Ent nõnda tulistamine, et vang surma ei saaks, nõudis väga hoolikat sihtimist, eriti kui sihtmärk ei seisnud paigal.
Ja paigal Belknap ei seisnud, vaid ajas end kägarast sirgeks ja põrkas trepiastmelt üles nagu oleks see stardipakk, hüples mööda ülejäänud treppi allapoole, pahkluud nagu tihedasti kokkukeerdunud vedrud, ja sööstis Palladio stiilis ukse poole. Aga uks ise ei olnudki sihiks – ka see oli lukustunud automaatselt koos teiste väljapääsudega.
Belknap põikas järsult uksest kõrvale – 60 cm laiuse vitraažakna poole, mis oli samamoodi Palladio stiilile omase kujuga, lihtsalt kitsam. Rooma linnavalitsus ei lubanud villa fassaadi nähtavaid muudatusi teha ja see keeld hõlmas ka vitraažaknapaneeli ukse kõrval. Projekt nägi ette, et see asendatakse täpselt samasuguse vitraažiga kuulikindlast ja purunematust metakrülaatvaigust, aga enne, kui selline koopia, mille valmistamiseks pidid koostööd tegema kunstnikud ja insenerid, valmis saab, pidi kuluma veel kuid. Nüüd viskus ta kogu kehaga paneelakna poole, puus ees ja nägu kõrvale pööratud, et seda mitte ära lõhkuda ja…
Aken andis järele, paiskus valjuhäälselt raamist välja ning purunes õuekividel. Elementaarne füüsika: liikumisenergia on võrdelises seoses massi kiiruse ruudu korrutisega.
Belknap tõusis kärmelt püsti ja tormas mööda kiviteed villa ees. Jälitajad olid vaid sekundite kaugusel. Ta kuulis nende samme – ja siis püssituld. Ta tegi korrapäratuid haake, püüdes muuta lasuga pihtasaamise võimalikult keeruliseks, samal ajal kui laskude sähvatused tungisid väljas valitsevasse pimedusse, nagu tekiksid sinna tähed. Belknap kuulis, kuidas kuulid põrkasid tagasi raidkujudelt, mis kaunistasid villaesist. Püüdes tema poole sihitud valangute eest ära põigelda, palvetas ta, et ükski kuul rikošetiga teda üles ei leia. Õhku ahmides, liiga meeletuna, et oma vigastusi tähele panna, pööras ta vasakule, spurtis tellismüüri poole, mis tähistas valduste piiri, ning hüppas käega aiale toetudes sellest üle. Žilettidega tunnelokastraat lõikus tema riietesse, ta jättis selle külge pool särki. Sukeldudes läbi naabruskonna konsulaatide ja väikeste muuseumide aedade Via Angelo Masinal teadis ta, et vasak pahkluu hakkab varsti saatma valusööstusid mööda jalga üles, et lihased ja liigesed hakkavad lõpuks kuritarvitamise vastu protestima. Sellel hetkel oli aga adrenaliin tema kehas valu vooluringi välja lülitanud. Ta oli selle eest tänulik. Ja ühe asja eest oli ta veel tänulik.
Ta oli elus.
Beirut
Koosolekuruumi õhk oli paks lehast, mida levitasid oma sisu paljastanud augustatud kehad: vanu münte meenutav vere lehk, mis segunes seedekulgla ja väljaheidete aroomidega. See oli tapamaja hais, rünnak haistmismeelele. Valged seinad, hoolitsetud nahk, hinnalised kangad – kõik olid veretustamisprotseduuril
