Sa päästsid just minu neetud tagumiku, firma hoiupõrsast rääkimata.” Ta manas näole irve ja hakkas plaksutama, olles välja arvutanud, et kiire allaandmine tugevamale argumendile on vapruse näitaja.
„See oleks vormil 8-K kõik välja tulnud,” ütles Andrea pabereid kokku korjates ja hakates minema tagasi oma tooli juurde.
„Jah, pärast kokkuleppe sõlmimist,” hüüatas Brooks vahele. „Nonii, daamid ja kärnad, mida me siis tänasest õppisime?” Ta vaatas ringi, toas olevate inimeste poole.
„Tuleb lasta Andreal raskem töö enda eest ära teha,” ütles üks maakleritest turtsatuse saatel.
„Telekommunikatsioonis on lihtne rahast ilma jääda,” viskas keegi teine.
„Aplaus Põrutavale Bancroftile,” hõikas veel üks teravmeelitseda tahtja, seekord üks vanemanalüütikutest, kes oli ettepanekut esimesena lugenud, aga polnud tüssamist läbi näinud.
Koosolek hakkas laiali vajuma ja Brook astus tema juurde. „Tubli töö, Andrea,” ütles ta. „Rohkem kui tubli. Sul on haruldane anne. Sa vaatad patakat dokumente, mis tunduvad täiesti korras olevat, ja sa tead, kui midagi on viltu.”
„Ma ei teadnud…”
„Sa tajusid seda. Ja siis töötasid nagu hull, et seda tõestada, mis on veelgi parem. Selle esitluse taga on kõvasti kaevamistööd. Ma võin kihla vedada, et su labidas lõi vastu kivi rohkem kui üks kord. Aga sina kaevasid muudkui edasi, sest teadsid, et leiad midagi.” Tema hääletoon oli ühtaegu nii konstateeriv kui ka kiitev.
„Midagi sellist,” tunnistas Andrea, tundes kerget kihelust.
„Sa oled andekas, Andrea. Ma tunnen tõelise talendi alati ära.”
Kui ta pöördus rääkima ühe portfellihalduriga, lähenes Andreale häält puhtaks köhatades sekretär. „Preili Bancroft,” ütles ta. „Teile on telefonikõne, mille soovite arvatavasti vastu võtta.”
Andrea lausa hõljus tagasi oma laua juurde, liueldes kergendus- ja uhkustundel. Ta oligi vingelt pannud, nii nagu Pete Brook ütles. Ülemuse tänuilme oli olnud siiras, nagu ka hilisemad kiidusõnad. Selles ei olnud mingit kahtlust.
„Andrea Bancroft,” ütles ta telefonitorusse.
„Minu nimi on Horace Linville,” ütles mees, kes talle helistas, tarbetult. See oli sekretäri ulatatud paberilehel ka kirjas. „Ma olen Bancrofti fondi jurist.”
Andrea tundis, kuidas ta oma pilve pealt alla kukkus. „Ja kuidas ma saan teid aidata, härra Linville?” ütles ta jahedalt.
„Noh.” Jurist vaikis hetke. „Põhiliselt soovisin ma rääkida hoopis sellest, kuidas meie saame teid aidata.”
„Ma kardan, et ma ei ole huvitatud,” vastas Andrea peaaegu turtsakalt.
„Ma ei tea, kas olete sellest teadlik, aga üks teie nõbudest, Ralph Bancroft, lahkus hiljuti siitilmast,” jätkas Linville visalt.
„Ei olnud teadlik,” vastas Andrea pehmemal toonil. „Seda on kurb kuulda.” Ralph Bancroft? See nimi kõlas vaid ähmaselt tuttavlikult.
„Temast jäi maha omandus,” ütles mees. „Teatavat sorti. Tema surma tõttu on see vabanenud. Teie oleksite selle vastuvõtja.”
„Ta jättis mulle raha?” Juristi ümbernurgaütlemised hakkasid teda vaikselt ärritama.
Linville vaikis hetke. „Perekondlikud usaldusfondid on suhteliselt keerukad, nagu te kahtlemata mõistate.” Ta vaikis uuesti ja kukkus seejärel selgitama, otsekui mõistes, et tema öeldut võidi valesti tõlgendada. „Ralph Bancroft kuulus fondi juhtkonda ja tema lahkumisega on üks koht nüüd täitmata. Põhikiri täpsustab valiku alused ja selle, kui mitu protsenti liikmetest peavad kuuluma Bancroftide perekonda.”
„Ma ei pea ennast tegelikult Bancroftiks.”
„Te olete õppinud ajaloolaseks, kas pole nii – te peate olema täielikult informeeritud eelnevatest asjaoludest, enne kui lõpliku otsuse vastu võtate. Aga ma kardan, et meil tuleb järgida üsna tihedat graafikut. Ma tahaksin teie juurest läbi astuda ning esitada üksikasjad teile ametlikult ja isiklikult. Ma vabandan lühikese etteteatamise pärast, aga tegemist on ebahariliku olukorraga, nagu te peagi ka ise mõistate. Ma saaksin tulla teie juurde koju kell pool seitse.”
„Hästi,” ütles Andrea õõnsal häälel. „See sobib.”
Horace Linville osutus käblikupruuni värvi naha ja pirnikujulise peaga meheks, kellel olid teravad näojooned ning kahetsusväärselt kehv juuste ja palja pealae vahekord. Autojuht oli toonud ta Andrea Bancrofti tagasihoidlikku Cape Cod stiilis majja, mis asus Connecticuti osariigis Carlyle’i linnas, ning ootas väljas, kui jurist majja sisenes. Linville’il oli kaasas metallist, koodlukuga suletav diplomaadikohver. Andrea juhatas ta elutuppa ning märkas, et mees silmitses hetke tugitooli, enne kui sellele istus, nagu otsiks sealt kassikarvu.
Mehe siinviibimine pani ta kummalisel kombel kohmetuma oma kodu pärast, mille oli üürinud kaheteistkümneks kuuks selle üldiselt üsna kõrgete hindadega linna mitte-nii-kallis piirkonnas. Carlyle asus Manhattanist ühe või kahe põhjasuunalise metroopeatuse jagu liiga kaugel, selleks et seda päris „magalalinnaks” muuta, aga mõned siinsed elanikud käisid siiski New Yorki tööle. Ta oli oma Carlyle’i aadressi üle alati teatud määral uhkust tundnud. Nüüd mõtles ta, milline võiks tunduda tema kodu kellelegi, kes tuleb Bancrofti fondist. See tundub ilmselt… väike.
„Nagu ma ütlesin, härra Linville, ei pea ma end tegelikult päris Bancroftiks.” Ta oli istunud diivanile teisele poole kohvilauda.
„See ei mängi tegelikult rolli. Fondi juhiste ja põhikirja järgi olete te just nimelt Bancroft. Ja Ralph Bancrofti lahkumine – ükskõik millise juhtkonnaliikme lahkumine – tähendab teatavate sündmuste jada algust. Vastutusega kaasneb… väljamakse. Pärandus, kui soovite. Fondis on neid asju alati nii aetud.”
„Jätame ajaloo kõrvale. Ma töötan finantsalal, nagu te teate. Meile meeldib, kui asjad on selged ja täpsed. Milline see pärandus siis täpselt on?”
Aeglane silmapilgutus. „Kaksteist miljonit dollarit. Kas see on piisavalt täpne?”
Sõnad haihtusid nagu suitsurõngad tuules. Mida ta oli just öelnud? „Ma ei mõista.” Andrea tundis, et suu muutus kuivaks.
„Teie loal saan need kaksteist miljonit dollarit kanda teie arvele homse tööpäeva jooksul.” Ta vaikis hetkeks. „Kas see muudab asja selgemaks?” Ta võttis kohvrist hulga dokumente ja seadis need lauale.
Andrea Bancroftil käis pea ringi, ta tundis peaaegu iiveldust. „Mida ma tegema pean?” õnnestus tal endast välja pigistada.
„Asuma täitma juhtkonnaliikme kohustusi ühes maailma enim imetletud heategevus- ja filantroopiaorganisatsioonis. Bancrofti fondis.” Horace Linville lasi taas mööduda ühel vaikusehetkel. „Sugugi mitte kõik ei peaks seda kohutavalt rängaks kohustuseks. Seda võiks pidada isegi auasjaks ja privileegiks.”
Конец ознакомительного
